Uuring: kas kahtlused justiitsministri osas on hajunud?

Eellugu

Oktoobri lõpus ütles peaminister Andrus Ansip, et arvamusliidrid võiksid oma väljaütlemistes tugineda faktidele. “Kui rääkida ühiskonnast ja avalikust arvamusest, siis peaks aluseks võtma avaliku arvamuse küsitlused,” ütles ta.

Memokraadi kolleegium arutas seepeale asja ning leidis, et me oleme selles mõttes peaministriga ühel nõul, et ka meie sooviksime teada, mida ütlevad avaliku arvamuse uuringud mõnedes meile tähtsatena tunduvates küsimustes ning väga hea oleks anda need andmed siis Eesti arvamusliidrite käsutusse. Nii tellisimegi kaks küsimust Turu-uuringute aktsiaseltsi omnibuss uuringusse.

Kõige tähtsamana tundus meile küsida avalikkuse hinnangut justiitsminister Kristen Michali poolt musta rahastamise korraldamise kahtlustuste kohta antud selgituste kohta. Seda eriti selles valguses, et justiitsminister oli ise juba kevadel öelnud, et on valmis ametist lahkuma, “kui kahtlused püsivad”. Kuidas mõõta neidsamu kahtlusi? Ilmselt on avaliku arvamuse uuring hea meetod.

Püstitasime kaks küsimust:
1. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?
2. Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?

Uuring algas novembri alguses ning meie küsimusi esitati silmast silma tuhandele inimesele. Eelmise reede õhtul saime tulemused, mida kutsusime kommenteerima politoloog Tõnis Saartsi. Tõnisel palusime anda hinnangu ka sellele, kas meie küsimus oli esitatud korrektselt. Kui soovite uuringutulemustega tutvuda otse, siis saate teha seda siin: Tabel.

Tõnis Saartsi kommentaar: Mida küsitlus näitab?

Küsitlus näitab, et 2/3 Eesti elanikest usub, et justiitsminister Kristen Michal on siiski olnud seotud Reformierakonna varjatud rahastamisega ning seetõttu pole süüst puhas. Vaid 10% usub Reformierakonna versiooni, et praegune justiitsminister pole varjatud rahastamisskeemides osaline olnud. Michali tagasiastumist pidas kohaseks pool küsitletutest, samas kui vaid kümnendik leidis, et justiitsminister peaks ametis jätkama. Üle kolmandiku küsitlustest ei osanud selles osas kindlat seisukohta võtta. Niisiis näitas küsitlus, et üldiselt Reformierakonna versiooni Michali süütusest rahva hulgas ei usuta. Tagasiastumise osas siiski nii ühest konsensust ei valitse ja paljud ei oska üldse oma arvamust välja öelda.

Samas, kui vaadata tulemusi kõigest nende vastajate lõikes, kes väljendasid rahastamisskandaali osas selgemat seisukohta, siis nende hulgas valitseb arvamus, et Michal peaks justiitsministri ameti siiski maha panema (70% toetas tagasiastumist).

Uuringust paistab ka silma, et Reformierakonna rahastamisskandaaliga seonduv on mitte-eesti kogukonnale palju vähem korda läinud kui eestlastele. Kuigi Michali kaitsjaid on vene-keelses elanikkonnas märgatavalt vähem, ei oska ligi 40% venekeelsetest inimestest peaministripartei rahastamisskandaaliga seoses mingit seisukohta võtta (eestlastest oli mitte-kursis olijaid vaid veerandijagu küsitletutest).

Michalil tundub kõige enam poolehoidjaid olevat kõige nooremas vanusegrupis (15- 24), samas kui kõigi teiste vanuserühmade esindajate hulgas väljendatakse märksa kriitilisemaid vaateid. Eriti varmad tagasiastumist nõudma olid pensioniealised vastajad.

Suhtumine tagasiastumisse ja rahastamisskandaali on teatud määral korrelatsioonis ka inimeste haridustaseme ja sissetulekuga: kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimestel on rahastamisskandaali osas kindlamad seisukohad ning nad on teistest enam veendunud, et Michal on olnud partei varjatud rahastamisega seotud; põhiharidusega vastajad on seevastu kõigis neis küsimustes ebalevamad või vähemteadlikumad.


Tulemused lähevad hästi kokku ka Reformierakonna toetajate profiiliga. Saar Polli hiljutine uuring ju näitas üsna üheselt, et erakonna toetus on kõige suurem just noorte ja madalama haridustasemega inimeste hulgas. Mitte-eestlaste suhteline ignorantsus antud teema osas ei tule samuti üllatusena. Näiteks aastal 2001, kui kogu Eesti avalikkus arutas sotsiaalteadlaste “kahe Eesti” kirja, siis tervelt 80% venekeelsetest inimestest polnud sellest midagi kuulnudki.


Kui vaadata suhtumist rahastamisskandaali erinevate erakondade toetajate lõikes, siis pole üllatav, et Michalil on kõige enam poolehoidjaid tema enda kodupartei toetajate ridades. Samas, vaid kõigest veerand Reformierakonna enda toetajatest usub partei versiooni, et erakonna endine peasekretär on süüst puhas ning tervelt 60% peaministripartei pooldajaskonnast on selles osas skeptilisemad. Tagasiastumise osas lähevad peaministripartei pooldajaskonna seisukohad rohkem lahku: ligi pool leiab, et Michal EI peaks siiski ministriametit maha panema, samas kui veidi üle kolmandiku arvab, et see oleks vajalik.

Kõige käredamad Michali ametist lahkumise nõudjad on muide sotsiaal-demokraatide toetajad, mis ei tule ka üllatusena.

Niisiis paistab, et Reformierakond pole suutnud edukalt veenda isegi oma toetajaskonda, et Meikari versioon erakonna rahastamisest oli läbinisti vale, rääkimata siis laiemast avalikkusest. Ometi, on Reformierakonna toetajate hulgas kaalukas osa neid, kes arvavad, et süütegu polnud selleks küllalt tõsine, et peaks päädima tagasiastumisega.

Ülaltoodu põhjal, võiks niisiis spekuleerida, et Reformierakonna valija pole parteile truuks jäänud mitte pimedast usust praeguste juhtide süütusesse, vaid pigem seetõttu, et ei näe praegusel poliitilisel maastikul teisi alternatiive või leiab, et kuigi partei juhid pole kõige ausamalt käitunud, on kogu lugu siiski meedia poolt kõvasti üle paisutatud.

Kõneldes lõpetuseks küsitlusest endast, siis sotsioloogiliste küsitlustega palju kokku puutunud inimesena kritiseeriks ma küsimuste sõnastust. Esimene küsimus kõlas: “Nüüd esitame paar küsimust hiljutise Reformierakonna rahastamisskandaaliga seoses. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?” Milles on siin probleem? Esiteks oleks pidanud vastajatele enam selgitama, mis on antud rahastamisskandaali sisu. Inimesed on võibolla sellest kuulnud, kuid neile ei pruugi sellega seonduv koheselt meelde tulla ja sõnapaari “varjatud rahastamine” võib samuti tõlgendada mitmeti.

Seega täiendav seletus oleks vähendanud “ei oska öelda” vastajate arvu ning toonud suuremat selgust. Teiseks, küsimus oleks pidanud olema tasakaalustatum, tuues välja, et üks seisukoht on tõesti see, et Michal oli varjatud rahastamisega seotud, samas kui teine seisukoht on, et kuna see pole seni juriidilist tõendust leidnud, siis ei saa me seda päris tõsikindlalt väita. Samasugust tasakaalustatust oleks tahtnud näha ka teise küsimuse puhul: “Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?”. Küsimus on nimelt liialt otsene ja peaks välja tooma ka teise poole versiooni, mille kohaselt pole süütegu niivõrd tõsine ja küllaldaselt tõendust leidnud, et tagasiastumist nõuda.

Samas ei saa ka antud küsimuste puhul öelda, et küsimused oleks olnud kallutatud või sotsioloogiliste uuringute standarditele mitte-vastavad. Nad oleks võinud olla lihtsalt parema sõnastusega ja tasakaalustatumad. Siiski ma ei arva, et korrektsem sõnastus oleks olulisel määral uuringu lõpptulemusi mõjutanud. Ilmselt oleks “ei oska öelda” vastanute protsent olnud madalam, kuid tulemust, et enamus eestimaalastest usub Reformierakonna versioone rahastamisest ja Michali süütust, see vaevalt oleks andnud. Praegused protsendid on selleks liialt kaalukad, et üsna julgelt väita, et Michalit ei usuta, samas kui tema tagasiastumise nõudmisel ollakse siiski ebalevamad, kuid kindlasti mitte Michali jätkamist toetaval positsioonil.

  • Siim Pauklin

    Juhiksin tähelepanu ühele huvitavale seigale, mis sellest statistikast järeldub.

    Kõigepealt, Michali tagasiastumist nõudis Memokraadi tellitud uuringus 51% inimestest (70%, kui eemaldati need kes ei omanud seisukohta Michali väidete õigsuse suhtes). Pärast Michali tagasiastumist tehti Postimehes (07.12.12) online Gallup, mis küsis: Kas usute, et Hanno Pevkur saab justiitsministrina paremini hakkama kui Kristen Michal? Praeguse seisuga (09.12.21) on vastanud 5900 inimest, nendest 18.6% on vastanud JAH, 65.3% ütles EI, 16.0% ütles EI OSKA ÖELDA.

    Niisiis vaid 51% inimestest nõudis Michali tagasiastumist ja samas tervelt 65.3% Postimehe lugejatest (keskmine inimene?) arvab, et Pevkurist EI SAA parem justiitsminister kui Michal. Kui eemaldada mõlemist uuringust EI OSKA ÖELDA, on protsendid 70% vs 78%.

    Lähtudes sellest statistikast ja arvestades viimaste kuude sündmusi, teeksin meeleldi (tegelikult isegi väga meeleldi) ühe provokatiivse järelduse ja pakun sellele ka provokatiivse lahenduse:

    Järeldus: Rahvas on meedia ja arvamusliidrite poolt kergesti manipuleeritav. See võib põhjustada olukordi, kus rahvas teeb enesele kahjulikke otsuseid (mis lühikeses perpektiivis võivad näida mõistlikud).

    Lahendus. Tuleb kiiremas korras luua efektiivsemad instantsid, mis kaitsevad rahvast tema enese eest. Kuigi see tähendab traditsioonilise demokraatia kitsendamist, on see pikemas perspektiivis riigi ja rahva huvides. Numbrid ei valeta. M.O.T.T.

    Lõpetuseks sooviksin tänada avalikku arvamust ja Memokraate meeldiva koostöö ja statistika eest :P

  • Holger_Kiik

    Ei järeldu.

    Tehkem vahet justiitsministri ametil ning ausa poliitiku “ametil”. Michal astus tagasi ebaõnnestumises teise rolli osas, mitte esimese osas. Seega pole küsimused “kas Michal peaks/oleks pidanud tagasi astuma?” ning “Kas isik X saab temast justiitsministrina paremini hakkama?” seotud.

    Lisaks on Hanno Pevkur paistnud välja kehva taktitundega ning muu ebasümpaatsega. Näiteks:

    http://www.epl.ee/news/eesti/hanno-pevkur-tootu-peab-tahtma-toole-tagasi-minna.d?id=51160242

    http://arvamus.postimees.ee/829082/tiina-kangro-kolav-uudis-loob-allapoole-vood

    Samahästi oleks võinud uueks justiitsministriks minna keegi kontvõõras, aga tema mitteusaldamine ei tähenda veel, et Michalit oleks vaja pukis hoida.

  • Siim Pauklin

    Et mind valesti ei mõistetaks, ütlen kohe ära, et pean inimese ausust igas olukorras väga oluliseks. Olles selle nüüd välja öelnud, jätkan arutlust.

    Idealistlikust vaatenurgast lähtudes olen nõus, et Michali tagasiastumine ja uue justiitsministri isik pole seotud. Aga seda juhul, kui olla idealistlik.

    Reaalsus on aga selline, et Michali tagasiastumine (võimaliku aususe-ebaaususe tõttu) ja uus inimene sellel tööl on paratamatult teineteisega seotud. Seega võib esitada küsimuse pisut teisiti: mida võitis rahvas sellest, et Michal lõpuks tagasi astus, mitte ei jätkanud pooleliolevat tööd? Jah, Michal sai rahvale mõistetavas vormis karistuse kätte ministritooli kaotuse näol, seda küll. Kuid mida rahvas sellest tagasiastumise otsusest ikkagi võitis, peale parastava hetke-emotsiooni, see jääb mulle pisut segaseks. Kas ei oleks olnud ratsionaalsem lasta rahval näidata oma suhtumist valimiskasti juures järgmistel valimistel?

    Mis mind avalikkuse puhul kõige rohkem häirib, on poliitikutele erinevate standardite kehtestamine, sõltuvalt nende erakondlikust kuuluvusest, isiklikest tutvustest ja maailmavaatest. Näiteid selle kohta võib tuua palju. Minu “aususe, eetilisuse ja moraalsuse” tunnetusega selline topeltstandardite kehtestamine ei klapi, seega üritan ise seda vahelduva eduga vältida. Kui juba teha, siis kõik ikka ühe vitsaga, ilma isiklike eelistusteta. Hetkel ma sellist suhtumist avalikkuses ei näe.

    PS! Ma ise ei pea Pevkurit kehvaks justiitsministri kandidaadiks.

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Millel põhineb seisukoht, et Michal sai Justiitsministrina hästi hakkama?

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Millel põhineb seisukoht, et Michal sai justiitsministrina hästi hakkama?

  • Holger_Kiik

    Millel põhineb arusaam, et mul on selline seisukoht?
    Lugesin, mis ma lugesin oma kommentaari, seda seal otsesõnu kirjas olevat ei leidnud. Millest te seda välja lugesite, ei oska ma täpselt aru saada.

    Kirjas on see, et kuna Michal astus tagasi usalduse kaotamise tõttu rahva seas, mitte justiitsministri ülesannete ebapiisava täitmise tõttu, pole eelmise kommentaatori arutlus kehtiv. Mina jälle sattusin nüüd hoogu allpool ja hakkasin spekuleerima, et mis te võisite selle all mõelda, kuigi tagasivaadates oleks ju võinud piiruda ka täpsustava küsimusega..

    Ning kui soovite küsida arvamuse kohta, “…et Michal sai justiitsministrina piisavalt hakkama ning ei astunud tagasi ebapiisava hakkamasaamise tõttu”, siis see põhineb sellel, et ta tagasiastumine järgnes teatud mitmekuulistele sündmustele, mitte mingile möödapanekule ministrina.

    Kui soovida, võib muidugi üldistada “ausa näo hoidmise” ministri kaudsete ametikohustuste hulka ning väita, et seega saab usalduse kaotamise panna justiitsministrina põrumise alla. Sel puhul kaotaks mõtte eristus “justiitsministrina hakkama saama” ühestki teisest riiklikust kõrgemast ametikohast ning mu arvates nõrgestab mõistete liigne laiendamine võimet konkreetsest juhtumist üksteisele arusaadavalt rääkida.

    Veel võiks väita, et kui nagu reform väitis “justiitsministri isiku vastased rünnakud häriivad tööd” ning liigitada “mitte rünnatud olemise” justminni kohustuste hulka, aga seegi lähenemine tundub sarnaselt eelmisele tarbetult mõisteid hägustav..

    Kokkuvõttes ma ei väida suurt rohkemat Michali hakkamasaamise osas, kui et see polnud põhjus, miks ta tagasi astus.

  • Holger_Kiik

    Tundub, et saan aru, mis te mõtlesite.
    Ma arvan, et kokkuvõtvalt võib ühele küsimusele vastata näiteks nii: Rahvas võitis tunde, et võib natuke rohkem oma valitsust/poliitikuid üldse usaldada, sest võeti niiöelda “poliitiline vastutus”.

    Kui rääkida üleüldse tagasiastumistest, siis see pole tõesti tihti otseselt mingi ministeeriumi efektiivsusega seotud. Ning ma saan aru, et selle meetme sobiva kasutuse ülesaab arutleda. Küsimus, milline tasakaal rahva “õiglustunde rahuldamise” ning “võimukandjate liigse kivistumise” vahel ning “idealistliku ja realistliku” lähenemise vahel päevapoliitikasse on õige, ongi aga arutelud, mida mina siin ei jaksa pidama hakata ning mille kohta ma ütlengi “arutelu”, sest ilmselt pole sellele teemale väga selget piiri kuskil tõmmata.

  • http://www.facebook.com/people/Priidu-Kull/100001189700196 Priidu Kull

    Selge. Mis toimus minu peas seda küsimust küsides, oli see, et ma olin tähele pannud, et Reform on peale pannud plaadi: “Michal sai tegelikult justiitsministrina väga hästi hakkama,” ja Sinu sõnavõtust lugesin välja selle sama plaadi kordamist.

    Küsimust küsides ma ei soovinud Sinuga asuda diskussiooni selle üle, kas Michal sai hästi hakkama või mitte, vaid pigem lootsin ärgitada neid, kes usuvad, et Michal sai ametis hästi hakkama, panema kirja, millistele asjaoludele (reformierakondlaste hinnangutele lisaks) tuginedes võiks väita, et Michal sai ametis hästi hakkama.