Hea teatrisõber!

Täna on rahvusvaheline teatripäev. Täna jagatakse teatripreemiaid. Täna räägitakse ja mõeldakse teatrist pisut enam kui tavaliselt.

Meie teater on meile väga tähtis. Vaid mõned üksikud rahvad käivad teatris veel enam kui meie. Meie teater on meile nagu… Pärisosa, küljeluu, abikaasa. Omane ja isiklik, alati siinsamas olemas ning teada-tuttav-turvaline. Aga seda imelikum on tema kohatine kohatu käitumine. Esialgu justkui möödaminnes, aga nüüd juba järjekindlalt, kuuleme lavalt roppusi, kogeme eksperimente vormiga, näeme rõhutatud alastust, toiduga mängimist ning palju muud heasse peresse mittesobivat. Ning seda ei juhtu juba ammu ainult von Krahlis, NO99’s või Rhizome’i poiste keldris. Veel mitte igapäevane, aga kindlasti mitte enam ka haruharv, on see väikelinnade teatrites, Linnateatris ning isegi Draama- ja Nukuteatris. Ei pea olema teatriteadlane,  mõistmaks, et see on kasvav trend.

Paljudele meie hulgast see ei meeldi. Aga teatrisaalist ei saa lahkuda, vähemasti mitte vaikselt ja märkamatult. Vähemasti Eestis nii ei tehta. Ning olgu laval toimuv nii valus kui tahes, tuleb istuda ja taluda. Et vähem eestlasi loobuks seetõttu teatrist tervikuna, oleme kokku pannud lühikese testi. Selle abil saab lihtsasti määrata enda teatritaluvuse piirid ning lugeda testi lõpust soovitusi, kuhu minna, kui minemata jätta ei saa ja kust kindlasti on targem eemale hoida.

Sa ei pea tegema esialgu muud, kui valima järgmise seitsme märksõna juures väite, väidete komplekti või kirjeldatud nähtuse, mis on sinu jaoks teatrit vaadates viimaseks piiriks.

Narratiivi puhtus ja esituse vorm

1. Hea teatri aluseks on korrektselt lavale seatud väärt dramaturgia: huvitavad ja mõtlemapanevad dialoogid, vürtsitatud kvaliteetse huumoriga. Ajastutruud kostüümid ja esteetiline kujundus. Heale teatrile tuleb kasuks, kui ta on vaheajaga ning kestab vähemasti kaks ja pool tundi. Video kasutamine teatris on mõistetamatu, sest teatris peab saabuma lummus publiku ees seisvast näitlejast ja tema meisterlikult esitatud vahetutest emotsioonidest.

2. Lavastuse kandvaks teljeks on lugu ning see on põhiosas esitatud dialoogidega. Aga tuleb ette üldisest rütmist välja langevaid sisekaemuslikke monolooge, muusikalisi numbreid, trupi omaloomingut või osatäitjate tahenduslikke pilke publiku suunas (rünnak neljandale seinale!).

3. Näitlejad laulavad ja/või tantsivad rohkem kui räägivad (sõnateatri puhul); räägivad rohkem kui laulavad ja tantsivad (muusikateatri puhul); laulavad ja/või räägivad rohkem kui tantsivad (tantsuteatri puhul).

4. Seda piiri on raske tõmmata, aga see jookseb kusagilt sealt, kust enam täpselt aru ei saa, et mis värk on.

5. Kõik lood on ammu ära jutustatud, loevad emotsioonid. Arutelud narratiivi või vormi üle on seega väheolulised. Kui emotsioonideni jõutakse läbi loo, siis on hästi. Kui aga läbi tirelitantsu või punase palli, siis on ka hästi. Nagu ütleb dramaturg Mart Kase: „Näidend ei tähenda enam üht terviklikku lugu. Ometigi pole paanikaks mingit põhjust, sest nii lihtsalt on.“

Vägisõnad näitlejate suus

1. Nulltolerants! Nõustun Malle Pärnaga: „Ma ei tahagi enam minna teatrisse, kui seal solvatakse ja alandatakse inimväärikust! Ma ei saa lugu pidada neist, kes avalikult ropendavad! … “ Või siis Hindrek Riikojaga: „Ei ole vahet, kas roppuste tiraad kõlab eliitteatris või rate.ee-s. Ühtmoodi labane ja mõttetu on see mõlemas kohas. Mõlemal puhul tekib tunne, et inimesed ei oska ennast väljendada ja oma mõtteid vaatajale-lugejaleedasi anda. Lihtsalt vanus on erinev.“

2. Mõned vägisõnad laval on talutavad, kuigi jagan Malle Pärna muret: „Mind on juba pikka aega valusasti häirinud meie sõnalise kultuuri libisemine primitiivsuse suunas. Viimasel ajal on raske leida raamatut, filmi ja koguni teatrietendust, kus ei ropendata“

3. Kirjanik Kalle Käsper: „Jah, ka kirjanikul on õigus kasutada kõiki sõnu, mida ta teab. Õigus – kuid mitte kohustus. See on umbes nagu vahe kabe ja male vahel. Kui sulle kabes pannakse nupp ette, oled sa kohustatud lööma. Male on peenem mäng, seal sellist kohustust pole – võid jätta ka löömata. Nii et ropendajad – nemad on kabetajad, vähemalt meie, maletajate silmis.

4. Teatrikriitik Meelis Oidsalu: „Südamepõhjast ropendatud roppus maitseb hea, hoopis elusamini kui punnitatud estetism.“

5. Näitleja Veiko Tubin: „Ropendamine on võimalus. Ropendamine on võimalus lasta aju lõdvaks ning käia korraks ära argipäevast ning tabudest. Ropendamine võib olla humoorikas, mõnikord aga veidi nilbe. Kõik oleneb seltskonnast ning materjalist, millega tegeletakse. Aga ropendamine vabastab. Ropendamises on ürgset jõudu. Vanad eestlased ei kartnud ropendamist, vaid teadsid, et roppustes on vägi. Eestimaa talves tulebki ropendada. See leevendab stressi ja väsimust. Ropenda üksi ja sõbraga. Ropp!“

Füüsiline alastus laval

1. Meesnäitleja paljastab ülakeha.

2. Naisnäitleja paljastab ülakeha.

3. Naisnäitleja paljastab alakeha.

4. Meesnäitleja paljastab alakeha.

5. Oeh, ma just lõpetasin selleteemalise vestluse oma vanaemaga…

Toit ja oksendamine

1. Toit jäägu teatris puhvetisse!

2. Äripäeva ajakirjanik Liis Kängsepp: „Praktilise eestlasena ei meeldi mulle kohe üldse toiduga mängimine.“

3. Kultuuriminister Rein Lang: „ Näiteks kui toiduga mängitakse, siis mul tekib blokk, tsirkust ma toiduga ei teeks.“

4. Teatrikriitik Madis Kolk: „Vaataja võib tunda mässulist erutust, jagades lava vahendusel eufooriat, kui kangelane n-ö ühiskonna peale oksendab, kuid tunduvalt lihtsam on enese eest põgeneda pihustuvaid pritsmeid jälitades kui iivelduse algpõhjuse tuvastamise kaudu.“

5. Igatsen lavastust „Ainult võltsid jäävad ellu“ (Von Krahl, 2004), mille kohta kirjutas Jan Kaus: „Selle puhul oli just oksendamise, toiduga mängimise ja esemete lõhkumise groteskne kuhjumine see, mis muutis laval toimunu sõnumi vahendist eesmärgiks.“

Rekvisiidid ja kehaõõnsused

1. Näitleja pistab endale rekvisiidi (mis ei ole toit) suhu.

2. Näitleja pistab endale rekvisiidi (mis jätkuvasti ei ole toit) suhu ja hoiab seda seal pikalt ja/või liigutab seda suus.

3. Näitleja topib endale suhu rekvisiidi, mis on just olnud mõne teise äitleja suus.

4. Näitleja topib endale rekvisiidi kehaõõnsusesse, mis asub allpool lõuga.

5. Kui asjal on jumet, siis võib näitleja ka kondoomi sisse pakitud eesti lipu oma tagumikust välja tõmmata. Sest „lavaruumis ei ole inimkeha inimkeha ja lipp ei ole lipp“ (näitleja Taavi Eelmaa).

Ühiskonnakriitika

1. Vanemuise teatri direktor Toomas Peterson: „Isegi need palju kirutud muusikalid – võtame või viimati esietendunud “Cabaret” – on käsitletavate teemade poolest ühiskondlikult ääretult valusad ja pööravad kahtlemata tähelepanu ka tänapäevastele asjadele: natsitemaatika, diskussiooni mahasurumine, oma keha müümine majanduslikuks toimetulekuks vm.“

2. Lavastaja Ain Mäeots: „Selline huumoririkas ühiskonnakriitiline teater, nagu nõuka-ajal tegid näiteks Baskin ja Nõmmik, oleks praegu äärmiselt vajalik.“

3. Meie kohalik Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh „Kunst on juba oma olemuselt ühiskonnakriitiline. Kõik kunstitööd tegelevad teatavate probleemide, küsimuste väljendamisega, igaüks omal moel.“

4. Adolf Šapiro; „Tõeline teater peab olema opositsioonis valitsevate dogmadega, et tekiks vastupanuenergia ning et kunst saaks ületada piire, mida võim kehtestab.“

5. Kultuuriminister Rein Lang: „Poliitiline ja ühiskonnakriitiline on teater seal, kus pärast etendust on oht, et näitlejad viiakse vangimajja. Kiusatakse taga ja kõike muud. Seda ju Eestis ei ole, nõnda et ärme räägime ühiskonnakriitikast, räägime kunstilistest taotlustest ja sellega seonduvast.“

Tubli! Nüüd, nagu sellistes testides ikka, arvuta oma punktid kokku: Iga küsimuse esimene valik annab ühe punkti, teine kaks punkti ja nii edasi, kuni viieni välja.

Kui said 6-11 punkti

Sinu jaoks on (Eesti) teatri hiilgeajad möödas, muinaslugusid liblikatest ja lilledest kohtab üha harvemini. Küllap oled mõistnud praeguseks ka ise, et teatris käimine lõppeb sulle reeglina suuremal või väiksemal määral traumaga. Sealt, kus vanasti leidus lohutus, saab nüüd hoopis mitmeks päevaks halva tuju. Peamine soovitus on, et väldi esietendusi ning mine teatrisse alles siis, kui lavastusest on juba piisavalt kirjutatud ja räägitud ning kõik päevalehed on kinnitanud, et miskit ebaesteetilist seal pole. Sa leiad endale kindlasti midagi sobivat näiteks Draamateatri, Tallinna Linnateatri  ja Vanemuise repertuaaridest. Kui aga otsustad teatriskäigu ette võtta impulsiivselt, siis oleks ilmselt kõige turvalisemad valikud kas Nukuteatri lastelavastused või mõni Estonia klassikaline ballett. Karta võib, et sinu valikud ahenevad tulevikus veelgi ning kui sa kuidagi teatrist loobuda ei suuda, peab ühel hetkel hakkama käima teatris välismaal – näiteks Iraanis, kus võid olla kindel tsensorite oskuses teha iga lavastus sulle meeldivaks.

12-19 punkti

Sa jagad paljuski meie kultuuriministri seisukohti: „On teatud asjad, mis mulle isiklikult tõesti ei meeldi. Näiteks kui toiduga mängitakse, siis mul tekib blokk, tsirkust ma toiduga ei teeks. Laval ropendamisega on nii, et kui seda tehakse teatud kontekstis, siis võib ta olla väga õigel kohal, aga kui seda tehakse ainult ropendamise pärast, mida on ka Eesti teatris küll ja küll, siis see mõjub mõttetult. Nagu ka paljalt ümber lava lippamine, vahepeal oli see nii hirmus moes.” Julgelt üle poole eesti teatrist on sulle igati vastuvõetav. Võid käia kindlustundega enamikes eesti suurtes teatrites, kuid suhtu ka tulevikus reservatsiooniga NO99’sse, von Krahli, Tartu Uude Teatrisse, Cabaret Rhizoomi ning R.A.A.A.M.’i ja Polygon Teatri ettevõtmistesse – ühesõnaga kõigisse väikestesse äärealal tegutsejatesse.

20-27 punkti

Sind oht Eesti teatris ei varitse. Isegi mitte siis, kui teed teatribingot ja hüppad pea ees tundmatusse. Kuigi sind võivad mõnikord ärritada mõningate lavastuste mõningad detailid, ei haara sind kunagi pärast teatrit äng: „Kuidas nii saab? Miks nii tehakse!“ Karta võib, et bingot tehes satud sa hoopis liiga sageli teatrile, mis igavlema ajab. Ühesõnaga, kui sulle teater meeldib, siis käi seal julgesti ja otsi sama julgesti seda, mis sulle tehtud. Seda on!

28-35 punkti

Muidugi on võimalik, et sa oled väga tolerantne. Üsna kindel on, et sa oled väga empaatiline. Aga samuti on tõenäoline, et sa oled lihtsalt pervert. Eesti teater sind šokeerida ei suuda, sest see on talumatult soft. Mis šokeerida, see ei suuda sind reeglina isegi ärkvel hoida. Kuigi aastas tehakse võib-olla paar lavastust ka sinu kategooriale, siis tõeliste elamuste nimel pead sa palju reisima ja külastama teatrit vanas heas Euroopas. Deutschland, Deutschland über alles!

Artikli autor Kaarel Oja on endine teatrifunktsionär.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=600542557 Raul Veede

    18-20 punkti jäid miskipärast vahele.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Toimetus korrigeeris valemit.