Kuidas öelda asju, mida kõik juba teavad?

Screen Shot 2013-07-15 at 8.47.00 AM
Foto: Spencer Tunick, spencertunick.com.

Hans Christian Anderseni paljude kuulsate jutustuste hulgas on lugu edevast kuningast, kes armastas hirmsasti uusi rõivaid. Ühel päeval tulid tema juurde kaks kangrut, kes lubasid talle kududa kanga, mille sarnast varem polnud nähtud. Meeste sõnul oli sellel imelisel kangal aga ka selline imelik omadus, et rumalate ja asjatundmatute inimeste jaoks jääb ta nähtamatuks. Samamoodi nähtamatud olid ka uhkest kangast õmmeldud rõivad, millega kuningas koos oma suure saatjaskonnaga mööda linnatänavat paradeeris. Kuni ühel hetkel hüüdis laps rahva seast: “Aga tal ei ole ju midagi seljas!”

See vana lugu meenus mulle seoses madinaga, mis nüüd juba mitmendat nädalat käib ümber Edward Snowdeni kaasuse. Nimelt – erinevate Snowdenile sagedaselt tehtavate etteheidete hulgas on see, et “ta ei öelnud ju midagi uut”. Ja tõesti, ilmselt ei ole kellelegi saladuseks, et kõigil riikidel (sh. USA-l) on olemas eriteenistused, mille ülesandeks on info varjatud kogumine erinevatest allikatest erinevatel riiklikku julgeolekut puudutavatel või sellega haakuvatel teemadel. Snowden, nagu kriitikud tähelepanu juhivad, lihtsalt kinnitas seda, mida kõik juba niigi teadsid.

Muidugi tekib siinkohal kohe küsimus, et kui Snowden tõesti ei öelnud midagi uut või seniteadmatut, millest siis kogu see trall? Miks oli siis tarvis tema pass tühistada? Või miks oli tarvis Boliivia riigipea lennuk Austrias maanduma sundida, et otsida sealt pardalt meest, kes “lihtsalt ütles midagi, mida kõik niikuinii teadsid”? Muuhulgas on sellel küsimusel oma paralleel nüüd juba enam kui aastataguse kodumaise skandaaliga, mis puhkes, kui Silver Meikar oma Postimehe artiklis Eesti erakondade rahastamise kohta ütles samuti midagi, “mida me kõik juba teadsime”.

Nii nagu Anderseni jutustuses ei olnud ka Snowdeni või Meikari kaasustes esmatähtis mitte see mida öeldi (kuigi jah, mõlemad siiski ütlesid ka üht-teist, mida varemalt vahest väga laialt ei teatud), vaid see, et seda öeldi avalikult. Mis lisandus, ei olnud mitte niivõrd uued faktid, vaid miski, mida mänguteoorias ja loogikas tuntakse termini common knowledge all (mille eestikeelne, küll veidi lohisev, tõlkevaste on “üldtuntud teadmine”). See viitab spetsiifilist laadi olukorrale, kus kõik asjassepuutuvad inimesed teavad midagi, ja ühtlasi teavad, et kõik seda teavad (ja et nad teavad, et nad teavad, et nad teavad ning nii edasi, ad infinitum).

Seega ei ole common knowledge-i puhul küsimus mitte selles, et me teaksime midagi enamat, kui varem, vaid eeskätt selles, et me teame seda, mida me teame, teisel moel – me teame, mitte lihtsalt “üheskoos”, vaid “ühiselt”. See on üks eraldi huvitav ja spetsiifiline aspekt, mis on muuhulgas oluline ka näiteks meeleavalduste ja muude avalike protestivormide juures. Läinud aasta alguses püüdis Andrus Ansip väita, et ACTA-ga on probleeme vaid vähestel veidrikel ja vandenõuteoreetikutel. Seejärel Vabaduse väljakul aset leidnud meeleavaldusel ei tekkinud minu teada mingeid uusi sisulisi argumente ei ACTA poolt ega vastu, sealsetes sõnavõttudes ei öeldud ACTA kohta midagi sellist, mida kohaletulnud poleks varem teadnud. Niisamuti ei öeldud midagi uut ka aasta teises pooles toimunud “Aitab valelikust poliitikast” protestidel või ka samal ajal ilmunud Harta 12-s. Samuti ei olnud vähemalt minu jaoks vähimatki üllatavat Memokraadi poolt tellitud avaliku arvamuse küsitluse tulemustes – ja ilmselt oli neid inimesi üsna vähe, kes tõsimeeli oleks arvanud, et Michali selgitused antud asjas väga veenvad oleksid olnud, ja et nemad ainsad on, kellele need selgitused veenvad ei tundu. Küsitlus tegi sellest aga üldtuntud ja kõigile teadaoleva fakti ning peale seda me mitte ainult ei tea, et inimesed tõepoolest valdavalt ei usu Kristen Michali väidet, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud – me kõik teame, et me teame, et see nii ei ole.

Selliselt on avalikud protestid, meeleavaldused ning ka sedalaadi “vilepuhumine” nagu Snowden ja Meikar tegid, oma olemuselt spetsiifilist laadi kommunikatsiooniaktid, mille üheks keskseks eesmärgiks ja funktsiooniks on luua just nimelt “ühist teadmist”. Ühist teadmist, mis välistab mugava “teadmatuse”, mis on sageli teadlik ja tahtlik (nagu Jürgen Ligi “ma ei taha seda teada” vastus Kolmeraudses).

Snowden ja Meikar tegid, mida nad tegid ja nende täpsed motiivid või siirus minule isiklikult suurt huvi ei pakugi. Mulle piisab sellest, et täna on meil avalik arutelu (või vähemalt midagi seda meenutavat) erakondade rahastamise, poliitika avalikkuse, kodanike privaatsuse ja turvalisuse ning nende jälgimise lubatud piiride üle – ja kuigi mulle oleks väga meeldinud, et need arutelud oleks leidnud aset palju varem ja teistel asjaoludel, on siiski parem nüüd, kui üldse mitte. Selles osas on nii Meikari kui Snowdeni tegudel – vaatamata sellele, et “nad ei öelnud midagi uut” – mõned päris olulised tagajärjed olnud. Võib muidugi pikalt arutada ja vaielda, kas nad on kangelased või kaabakad ning kas maailm on tänu neile parem või halvem paik. Selline vaidlus, olgugi küll suure dramaatilise potentsiaaliga, ei muuda kardetavalt suurt midagi, isegi kui meil peaks õnnestuma neis küsimustes kuidagi ühele meelele jõuda.

See, kas maailm on edaspidi parem või halvem ei sõltu Snowdenist või Meikarist, vaid meist. Täpsemalt öeldes sõltub see sellest, mida me tolle ühise teadmisega nüüd peale hakkame.

Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Natuke teemast välja minnes – see, mida Snowden tegi, oli hullem kui 9/11.
    Nüüd ei võta ameeriklasi enam mitte keegi tõsiselt, kui nad demokraatia ja inimõiguste teemal ükskõik kelle suunas näppu viibutavad.

  • ilmarraag

    Vägagi nôus selle arutlusega, mis riivab ühte minu akadeemilist huvi – seda, kuidas tekstivälised situatiivsed ja kontekstuaalsed faktorid môjutavad sônumi tähendust. Lingvistikas ja muudes sarnastes distsipliinides on seda uuritud ju vähemalt viimased 70 aastat. Küll aga tahaks veelkord rôhuda artikli lôpu peale, sest kui Tarmo rôhutab meie rolli edasisel üldise teadvuse kujunemisel, siis on täiesti potentsiaalselt olemas ka vôimalus, et privaatsuse kontseptsiooni valuläves toimub nihe üldise paratamatusega leppimise suunas. Selleks, et leppida privaatsuse vähenemisega, peab sellest samuti teadma.

    Vôi siis näiteks, kuivôrd räägitakse teistes valdkondades Hiina vôi Venemaa konkurentsieelistest à la “liberaalne demokraatia ei olegi kôige efektiivsemat majanduskasvu pakkuv valitsemisvorm”, siis vôetakse ülemaailmse konkurentsi tingimustes üle ka Hiina kontseptsioon elektroonilise privaatsuse puudumisest.

    Olen kuradi juures advokatuuris.

  • Kari Käsper

    Snowdeni ja Meikari kaasustel oluline vahe: esimese puhul ei väidagi keegi (peale ettevõtete), et väidetavaid asju ei toimunud, teise puhul seda tehti kuigi ühise teadvuse jaoks on tagajärjed suht sarnased, kuigi mitte õiguslikud tagajärjed. Meikar tuli välja omamata muud tõendusmaterjali kui omaenese sõnad ja kontoväljavõtted.

    NSA skandaali puhul on just õiguslikud tagajärjed minu jaoks olulised: st nüüd on olemas varasemalt oletusliku jälitustegevuse kohta konkreetsed tõendid, mille alusel kohtusse või muude ametivõimude poole pöörduda, et selle tegevuse seaduslikkust kontrollida. Kui sellest avalikuks tulnud teadmisest ei tulene mingeid konkreetseid tagajärgi, siis nõrgestab see oluliselt nii õigusriiklust kui inimõiguste ülemaailmse kaitse taset.

    Ma pole kindel, kas ilma tõenditeta millegi uskumine on hea asi sh Michali süü või Meikari jutu uskumine. Suur osa inimesi uskus Andrus Veerpalu süütust (ja usub seda siiamaani). Mida peaks ühiskond selle teadmisega peale hakkama? Asuma lintšima hoolimata tõendite puudumisest või ebamäärasusest?

    Kas see mitte ei murenda teadmistepõhist lähenemist ühiskonna asjade korraldamisele? Selles mõttes oli memokraadi poll Michali kohta problemaatiline, sest üritas asendada päriskohust court of public opinioniga, mis üldistatuna viiks mob rule’i või muude ebameeldivate tagajärgedeni. Mina pigem elaks maailmas kus mõni pätt või kaabakas pääseb tõendite puudumise tõttu kui selles kus kambamentaliteet ja avalik arvamus määrab inimeste saatuse.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Nii, nagu päriskohus ei öelnud (erinevalt sellest, mida kinnitas Michali & Lillo pressiteade), et nad on süütud, ei öelnud ka Memokraadi tellitud küsitlus, et nad on süüdi. Mõlemal puhul oli jutuks midagi muud – esimesel see, kas oli piisavalt tõendeid, et minna kohtusse (vastus oli ei) ja teisel see, kas Michali väited ja selgitused on usutavad (vastus oli samuti ei). Mida nende teadmistega nüüd peale hakata on eraldi küsimus – ja seda kindlasti tasub küsida. Pole aga sugugi enesestmõistetav, et see oleks one-way street “ebameeldivate tagajärgedeni”. Kui on alust kahtlustada, et inimesed teevad millestki valed järeldused, siis ei ole ainus võimalik lahendus kedagi konkreetsetel teemadel vaikima sundida, vaid võiks mõelda ka variandile asju selgitada ja avalikult arutada.

  • Kari Käsper

    Inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb selgelt: “Everyone charged with a penal offence has the right to be presumed innocent until proved guilty according to law in a public trial at which he has had all the guarantees necessary for his defence.” Õiguslikult ei saa olla, et inimene ei ole süüdi ega ole ka süütu. Kõik inimesed on süütud selle hetkeni, kuni nad ei ole kohtu poolt milleski süüdi tunnistatud.

    Kui me hakkame süüd vaatlema mingites muudes kategooriates, ehk siis panema võrdusmärki avaliku arvamuse (inimeste uskumiste ja usutavuse) ning süü vahele, siis on see väga ohtlik. Seda tehakse niigi kohutavalt palju, eriti vähemuste suhtes, ja selle vastu tuleb võidelda, mitte seda süvendada.

    See valede järelduste argument on erakordselt nõme. Kelleltki ei saa nõuda, et ta oma süütust tõendaks või siis “selgitaks ja arutaks”, sest see tähendakski ju seda, et hakatakse avaliku arvamuse abil kohut pidama. See aga pole mingi õige kohtupidamine, sest pole tagatud võrdsed võimalused ning tõenäoliselt ei usuks ka pärast selgitusi keegi seda juttu, sest tegemist on poliitikuga ja ‘kõik ju teavad, et poliitikud valetavad’. Põhiseaduslikud väärtused ja rahvusvahelised inimõigused peavad kehtima samamoodi kõigi suhtes, olenemata kontekstist või konkreetsest isikust.