Eesti peab Edward Snowdenile varjupaika pakkuma

Edward Snowden andis hiljuti aru Euroopa Parlamendile. Seal oli palju sisulist juttu ja kõigil asjast huvitatutel tasub täismaterjal läbi lugeda. Muuhulgas räägiti ka Snowdeni enda staatusest ja ta ütles:

” Parliamentarians in the national governments have told me that the US, and I quote, “will not allow” EU partners to offer political asylum to me, which is why the previous resolution on asylum ran into such mysterious opposition. I would welcome any offer of safe passage or permanent asylum, but I recognize that would require an act of extraordinary political courage.”

Ei usu, et tema elul Venemaal väga viga on, aga valiku korral eelistaks minagi EL-i. Eesti mitte ainult ei võiks Snowdenile varjupaika pakkuda, vaid meie riigi eesmärkidest ja visioonist tulenevalt on meil lausa kohustus seda teha. Selgitan.

Eesti soovib maailmas olla küberjulgeoleku ja e-riigi eestkõneleja. Mõlemad mõisted pole väga täpselt defineeritud, aga ütleme siis nii, et küberjulgeolek tähendab side- ja arvutivõrkudes ründe- ja kaitsevõimekuse olemasolu ja arendamist. E-riigi lihtne sisu võiks olla, et riik, inimesed ja ettevõtted saavad omavahel mugavalt elektrooniliselt asju ajada. Miks mitte.

E-riigi oluline osa on andmete liigutamine elektrooniliselt ja suures osas inimesele nähtamatult. Erinevalt paberist, mida ma võin füüsiliselt käes hoida ja tean, et see on korraga ühes kohas, liiguvad bitid ja baidid Internetis musta maagia abil. Kui ma oma Gmaili loen, Facebookis ja netipangas käin või riigiasutustega suhtlen, puudub mul võimalus lõpuni kontrollida, kuidas mu andmed ja liiklus turvatud on. Tavainimesel pole muud võimalust, kui teenusepakkujat ja teist osapoolt lihtsalt usaldada.

Snowdeni paljastatud materjalid näitavad, et kõik pole nii lihtne ja volitatud osapoolte kõrval on liiklusele juurdepääs ka NSA-l ja teistel luureteenistustel. Nende käsutuses on niivõrd võimas arvutusressurss, et enam ei rakendata tavapärast jälitus- ja uurimistegevust, mille kohaselt tuleks reaalse kahtluse olemasolul jälitada üksikuid sihtmärke. Selle asemel kogutakse “igaks juhuks” kokku praktiliselt kogu internetiliiklus, et vajadusel saaks sealt hiljem kellegi kohta “komprat” leida. Naiivne oleks arvata, et seda saab teha ainult “terrorismivastase võitluse” kontekstis ja mitte näiteks poliitilistel eesmärkidel. Isegi kui seadused ja valitsejad muud väidavad, on selline kõikehõlmav andmekogu liiga suur oht demokraatiale, sest olud, juhid ja nende eesmärgid võivad muutuda.

Loomulikult oligi selline tegevus vastuolus nii USA enda seaduste kui igasuguse inimliku õiglus- ja turvatundega. Snowden püüdis maja sees probleemi lahendada ja juhtis sellele korduvalt ülemustele tähelepanu. Kuna aga organisatsioonikultuur toetas pigem ebaeetilise käitumise kinnimätsimist kui vigade parandamist, otsustas ta asja avalikuks teha, et anda avalikkusele võimalus otsustada, mida meie kõigi andmetega väidetavalt meie turvalisuse nimel tehakse.

Mis on sellel pistmist Eesti ja e-riigiga? E-riik ja üldse igasugune e-süsteem ei koosne ainult “purkidest”, bittidest ja kaablitest, vaid ka normidest ja käitumisreeglitest. Täpselt sama andmekogu võib tähendada nii mugavat asjaajamisvõimalust üksikisikule kui ka hindamatut komprakogumit luureorganisatsioonile. Kõik sõltub sellest, kes ja mis alustel seda andmekogu kasutada saab.

Kui ma olen e-riigi kasutaja ja kodanik, siis ma soovin, et minu andmed oleks minu omad ja neid näeksid ainult volitatud osapooled. Sõbralikke luureorganisatsioone ma neid andmeid “igaks juhuks” koguma ei volita. (Ebasõbralikud teevad seda nagunii ja selle vastu tuleb süsteeme teiste vahenditega kaitsta.) Ma tahan, et kõik osapooled presidendist alustades sellist mõtteviisi toetaksid. Kui toimub turvalisuse ja privaatsuse rikkumine, eriti niivõrd laias ulatuses nagu NSA, GCHQ jt puhul, siis tahan ma näha, et rikkujate üle õigust mõistetaks ja rikkumise paljastajatele kaitset pakutaks. Kaitse pakkumine näitaks, et need väärtused on meile ka reaalselt olulised.

Selles valguses on huvitav lugeda Eesti poliitikute väljaütlemisi eelmisest suvest. Kõige reljeefsemalt väljendus president Ilves, kellega muidu võib e-asjades nõus olla, aga kes ühe oma intervjuuga näitas end pigem osana probleemist, mitte lahendusest, kasutades retoorikat “alati on nii tehtud”, “teised teevad ju ka”, viies “suurelt vennalt” jutu “väiksele õele” jne.

Loomulikult tegelevad nii teised Euroopa riigid kui ka Venemaa ja Hiina sarnase jälgimisega. Küsimus on selles, mis alustel seda tehakse, milliseid norme ja kui tõsiselt jälgitakse. Erinevalt läänemaailmast ei pinguta Venemaa ja Hiina vähemalt siseriiklikult liiga palju, et jätta muljet demokraatiast ja õiguspärasuset. Kui aga läänemaailmas on demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid nii räigelt rikutud ja selgub, et on organisatsioone, mis suure tehnilise võimekuse juures neile normidele vilistavad, siis ootaks presidendilt natuke rohkemat kui “miks-te-küüditamise-ajal-politseid-ei-kutsunud” loogikat.

Edward Lucase selleteemaline brošüür väidab, et Snowden ja tema toetajad, ilmselt ka mina sealhulgas, on “kasulikud idioodid”, kelle tegevus, nagu kõik Snowdeni paljastused ja nendega seonduv, on kasulik Venemaale, kuna ajab lääneriike omavahel tülli, ja ei saa välistada, et ülepea on Snowden Vene agent. (Mida tõepoolest ei saagi välistada. Aga see ei muuda paljastuste sisu.) Ja et kui oleks tahetud asju korrektselt ajada, siis oleks Snowden pidanud jääma oma asutuse ja riigi piiresse, kuna demokraatlikud ja poliitilised kontrollimehhanismid toimivad jätkuvalt ja väga hästi. Aga tegelikult ju ei toimi: NSA vaikimise müür on niivõrd jäik, et isegi USA Kongressi vastavate komiteede liikmetel ei õnnestu otse sellest asutusest mingit infot saada, ja nad peavad otse NSA-lt küsimise asemel väliseid eksperte tunnistama kutsuma.

Tuntud turvaekspert Bruce Schneier käis Kongressis infot andmas ja jagas oma kogemust, niivõrd kui see sellise suletud ustega ürituse puhul võimalik on. Kui nuhkimisaparaat on nii mäda, et ei suuda ise puhastuda ja tavapärased kontrollimehhanismid ei toimi või on farss, tulebki radikaalsemaid vahendeid kasutada ja laiemal avalikkusel otsustada lasta, muuhulgas neile teada andes, mida nende andmetega “nende turvalisuse nimel” tehakse.

Snowdenile varjupaiga võimaldamisega näitaks Eesti, et peab e-riigi loomisel lugu kodanike põhiõigustest ja -vabadustest ning ei salli käitumist, mis kõike ja kõiki “igaks juhuks” jälgib ja kus demokraatlikud kontrollimehhanismid ei toimi või on puudulikud. Need ei ole tühjad sõnad: just praegu loome homse e-riigi tehnilist põhja, aga ka norme ja käitumisreegleid, samamoodi on kaalul ka kogu Interneti ja sõnavabaduse tulevik. Kui me neid otsuseid ise ei tee ja sel teemal seisukohti ei oma, tehakse need otsused kuskil mujal ja mitte tingimata meile sõbralikus keskkonnas.

Ülaltoodu on moraalne põhjus, miks peaks Eesti Snowdenit aitama. Selle kõrvale toon ka lihtsama, logistilise põhjuse. Eesti on üks kolmest Euroopa Liidu riigist Soome ja Läti kõrval, millel on Venemaaga maapiir. (Jätsin Leedu, Poola ja Kaliningradi välja, läheb liiga keeruliseks.) Lennukiga oleks Snowdenit liiga keeruline ringi liigutada, aga kui juba karukostüümis vietnamlased suudavad üle Vene-Eesti piiri hiilida, rääkimata topeltpõhjaga kaubikutes liigutatavatest inimkaubanduse ohvritest, siis ühe kiitsakamat sorti nohiku ületoimetamine võiks ju olla üsna lihtne ülesanne. Ja juba reaalselt Eesti territooriumil viibides oleks ka tema varjupaigataotlust lihtsam menetleda.

———

Mulle meeldiks elada Eestis, kus ülaltoodu oleks võimalik. Praktikas annan endale aru, et välispoliitikas ja reaalselt mingite väärtuste eest võitlemisel eelistab Eesti pigem tagareas nukralt nina nokkida, sellal kui suured poisid laval asju ajavad. Ma usun, et Eesti-USA suhetega ei juhtuks pikemas plaanis suurt midagi, kui Snowden siin igati seaduslikult varju leiaks. Poliitikud aga arvavad teistmoodi, hoolimata sellest, mida seadused ütlevad. Kui saabuks sõnum Snowdeni Eestisse jõudmisest, siis mõne tunni pärast maanduks Ülemistel või Ämaris väike eraldusmärkideta lennuk, Snowdenil aidataks selle pardale astuda ja sõiduk kaoks teadmata suunas.

Aga unistada ju võib.

Artikli autor Jaanus Kase on disainer ja tarkvaraarendaja. 

  • Siim Pauklin

    Snowden küsib Putinilt “ootamatult” küsimuse:

    http://www.dailymail.co.uk/news/article-2606846/From-one-spy-Putin-says-Russia-not-carrying-mass-surveillance-citizens-response-question-Edward-Snowden-live-televised-Q-A.html

    Nii palju siis Snowdenist, Putinist ja Venemaast. Tehke omad järeldused.

  • Jaanus

    Järeldus peaks ilmselt olema see, et Snowden on Vene spioon või on tal mingi muu seos Venemaaga. Seda ei ole kuidagi võimalik lõplikult ümber lükata, aga mina seda ei usu. Ei oska kuidagi faktidega põhjendada, nagu ei ole vettpidavaid fakte ka uskujatel.

    Teemast huvitatutele soovitan kogu loo järelkajana tutvuda kahe värske allikaga:

    1) Glenn Greenwaldi raamat: http://www.amazon.com/No-Place-Hide-Snowden-Surveillance-ebook/dp/B00E0CZX0G. Greenwald oli ajakirjanik, kellega Snowden ühendust võttis ja kes muuhulgas tegi temaga Hong Kongis esimese videointervjuu. Raamatus kirjeldab ta kõige selle asjaolusid.

    2) Snowdeni NBC-le antud pikem intervjuu. Siia otselinki ei saa panna, kuna NBC korjab neid pidevalt Youtubest maha ja siis pannakse järjekordne koopia üles, otsi lihtsalt Youtubest “Snowden NBC”.

  • cpunks

    Nähes, et siin ikkagi *on* mingi arutelu (vahepeal tundus, et hapukurgi hooaeg tabas aprillis), kommenteeriks kah.

    Mis puutub Snowdenisse ja Venemaasse, siis:

    a) Venemaa spioon olemisele USA vastu ei tule ühtegi moodi kasuks, kui lisaks olla avalikkuse spioon USA vastu.

    Otse öeldes, tuleks Snowdeni tegemine ühe Venemaa spiooni ülesandele rängalt kahjuks (cover lendab, NSA adub, kuivõrd palju infot reisile kaasa võeti). Seetõttu olen kindel, et GRU käskkirjaga on Snowdeni tembud Venemaa spioonidele keelatud. Venemaa (ja muude maade) spioonid käivad jätkuvalt NSA-s tööl, täidavad oma kõiki kohustusi lojaalselt ja hoolega, ning kiruvad Snowdenit, sest vastuluure vahib kullinäoga kõiki ja mälupulki ei saa enam majja tuua.

    b) Nagu me teame, ei valinud Snowden lõppsihtkohaks Venemaad, vaid Venemaa on maa, kus viibides tema pass kehtivuse kaotas.

    Kuigi tema HongKongist lahkumise asjaolud pole mulle detailideni tuttavad (raamat pole näppu sattund, ajaga on kah nii, et ega vist raamat ei satugi niipea näppu), eeldan et ta tegi seda endast targemate juristide soojal soovitusel, arusaamises, et tema väljaandmispalve USA poolt on väikese trükikuradi (Snowdeni keskmine nimi) poolt ära rikutud ja HongKongi võimud peavad seda kehtetuks.

    c) Et parafraseerida paljude humoorikate ütluste allikat (vihje: “kes midagi taolist väidab, see on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame”) siis “kui see on Vene spioon, siis selliseid Vene spioone tahaks veel mõned”.

    Miks C?

    * kinnitas pika rodu oletusi, mida igasugu šifferpungid ja krüptoanarhistid, kuni päris apoliitiliste ja kuivalt respectable turva-analüütikuteni välja, olid kaua-kaua jahunud

    * eelneva käigus paljastas, kuidas kolme tähe agentuurid USA põhiseadusele vilistavad ja viie tärniste pagunitega tegelased Kongressi ees silma pilgutamata valetavad

    * aitas jälle ühel suurriigil demonstreerida oma halbu reflekse ja küsitavaid lauakombeid (vihje: Boliivia presidendi lennuk)

    * selgelt teab, kuidas asjad käivad (loe: on tänaseni elus ja viibib vabaduses)

    Samas, ma tean et Snowdeni “maaletoomine” eeldaks soolikat. Palju rohkem ja paksema seinaga soolikat, kui AS Eesti Vabariigis kellelgi jätkub. Seetõttu on rubriik “utoopia” tõesti asjakohane…

    …pisikesel riigil, kus presidendiks on endine CIA ajakirjanik ja kõigile pakub ülimat heameelt NATO liikmesuse üle hõiskamine, ei ole manööverdamisruumi, et sihukest tüüpi külla lubada.

    Ta teab seda isegi ja taotles äsja Brasiiliast ja veel mitmest kohast varjupaika. Talle ilmselgelt ei ole Venemaa unistuste paigaks, aga hetkel on see koht, mis tal on.

  • cpunks

    P.S. Kui USA võimudega heades suhetes olevate riikide lennujuhtimine oli arvamusel, et Venemaalt lahkuva Boliivia presidendi lennuk tuleb maanduma sundida…

    …siis on siin mõtlemisainet teemal, et milliseks peavad USA võimud (kes tõenäoliselt teavad Snowdeni kohta rohkem, kui inimene tänavalt) Snowdeni ja Venemaa Föderatsiooni suhteid.

  • Siim Pauklin

    Oleksin pidanud veidi täpsustama, mida ma selle “tehke omad järeldused” all ise silmas pidasin. Esiteks, olen samal arvamusel – Snowden ei ole Vene spioon. Kes siis Snowden on?

    Minu arvates on Snowden lihtsalt hea südamega idealist, kes on kogu oma elu heaoluühiskonnas veetnud ning sellise keskkonna poolt pisut ära hellitatud. Ta peab suurimaks inimsuse vastaseks kuriteoks seda, kui riigi julgeolekuteenistus pääseb ligi tavakodaniku emailides olevale lobale. Ta ei mõtle aga sellele, et tavakodanike võimaliku privaatsuse eiramise kaudu püüab riik kaitsta neidsamu kodanikke (kaasaarvatud Snowdenit ennast ja tema lähedasi) näiteks 9/11 stiilis või Bostoni maratoni ajal korraldatud terrorirünnakute eest. Iga saja miljoni tavalise inimese kohta (tõsi, kelle privaatsust rikutakse) leidub ju alati vähemalt üks pesuehtne hull, kes reaalselt sepitseb massimõrva ja suurustab nendest plaanidest oma armukesele. Siin on dilemma. Kui riik eirab juhusliku tavakodaniku privaatsust, et tuvastada üht hullu, siis on riik paha. Kui aga riik ei suuda kaitsta oma sadat miljonit tavakodanikku ühe hullu salaja plaanitud terrorirünnaku või mõne muu kurja eest, siis on riik samuti paha. Minule tundub et heaoluühiskonnas kasvanud tavakodanik (a la Snowden) tundub sageli käituvat nagu rumal ebaküps jõmpsikas, kes on iga keelu ja kontrollimise peale pahane ning ei mõista, miks tema ema (loe: riigi julgeolekuteenistus) keelab tal tormata üle sõidutee ja miks tal on kasulik helkurit kanda (s.t piirab lapsukese inimõigusi). Eks siin ongi heaoluühiskonna
    dilemma, mis hakkab tasapisi jõudma USAst Eestisse.

    Toon veel ühe pähe turgatava paralleeli – USA tavakodanikul on külluslik valik osta poes
    toitu, tema ostab teadlikult temale kõige maitsvama (loomulikult rasvasema-magusama) kuid samas ka ebatervislikuma. End lõpuks paksuks söönuna kaebab aga toosama kodanik toidupoe kohtusse, sest pood ei takistanud teda oma tervist kahjustamast. Just just.

    Mis ma pika jutuga öelda tahan – mõistan ühest küljest Snowdenit ja mõistan ka tema e-kirju lugevat julgeolekustruktuuri. Kõike korraga – ülimat vabadust ja ülimat turvalisust. Tänud mõtete vahetamise eest.

  • cpunks

    No Snowden ise väidab (kas ta väited on tõesed või mitte, ei soovi mina ütlema hakata), et laiade masside järele masinlikult luuramine on ressursside raiskamine, ja polnud tema ärahüppamise päevani peatanud ühtegi terroriakti. Ülal viidatud avalduses EuroParl-ile märgib ta ära USA uuringut, mis väitis et tõkestati ca. 50 akti, kuid mis lähemal analüüsil vett ei pidavat, ja toob näiteks saavutatu kohta “tõkestati taksojuhti tegemast mõnetuhande dollarist pangaülekannet Somaaliasse”.

    Tema sõnul ei õigusta selline tulemuste tase ei kulusid ega põhiseaduse eiramist, ning loomulikult on võimalik tuua hulk argumente, miks avalik võim peaks toimetama avalike seaduste piires, ega tohiks luua endale teisi, salajasi ja paljulubavaid reegleid.

    Põhiseadus on teadagi USA riigi oma, minul pole selle kohta midagi öelda.

    Mina… vaatan asja teise nurga alt.

    Ma tahan tagatist — matemaatika ja mitte inimeste seadustega — et privaatsus on jätkuvalt võimalik. Kui see tagatis liialt nõrk näib, olen ma nõus selle tugevdamise nimel aega ja raha kulutama. Olen mõlemat teinud ja teen vahelduva eduga ka tulevikus. Juba tükk aega (algust võiks PGP-st lugeda?) toimub võidujooks eraisikute vahel, kes soovivad võrgus turvalisust ja privaatsust, ja riikide vahel, kes soovivad võrgus kontrolli (mis võib jätta turvalisuse mulje, kui unustada et olukord on *kellegi* kontrolli all).

    Teatud mõttes ei ole sündmused nagu Diffie ja Hellmanni nunnu algoritm, GNU projekt, Linuxi süsteemituuma vabalt andmine, PGP tegemine, kettakrüptimise softid, VPN-id, anonüümsust pakkuvate mix network’ide (asjalik e.k. vaste ei tule meelde, mhh) ja hajussalvestusvõrkude loomine, vaba riistvara aretamise projektid, kõik need krüptoraha ettepanekud enne kui Satoshi esimese valmis tegi ja krüptorahade buum tekkis, kuni pisikeste ja mõttetuna näivate sammudeni nagu mingite nurgataguste vestlusprogede krüpto- ja steganograafia pluginad või järjekordse nutifoni peale vaba tarkvara toppimine…

    …nad ei ole juhuslikud. Eksisteerib liikumine, mis on koordineeritud inimeste soovide, eesmärkide ja ideaalide tasemel, ja need eesmärgid on vabadus ja kontroll omaenda elu üle, ning kontroll oma side privaatsuse ja töökindluse üle, kuna side pole vähetähtis osa elust. See liikumine mõjub riikide ambitsioonidele lagundavalt.

    On teatud kontingent, kes arvavad, et ükskõik kas riigid on vajalikud või mitte, ja sõltumata sellest, mida nad omavahel ei tee, pole neil põhimõttelist õigust kõigele maailma infole, ja sellest tulenevalt põhimõtteliselt asja eraisikute omavahelisse suhtlusesse — ning et nende seadused on matemaatika seaduste kõrval nõrgad.

    Snowden pole kitsas mõttes sellest kambast, vaid ülejooksik otsese vastase poolelt (samas võib naturaliseeruda, eks ole :) aga on äärmiselt abiks tüüp, kuna ta tuletas meelde, et:

    a) nuhid pole alla andnud, vaid kickivad täiega vastu, nii et maksumaksja raha huugab, ja nad on osavad kah

    b) nuhkidel on siiski raske ja majasiseselt nad kiruvad õige mitme tehnoloogilise lahenduse üle

    ….aa, et terroriaktid. Sorry, ma läksin hoogu veidi ja need ununesid. Üksikut hunti ei saa keegi takistada. Ta teeb mis ta teeb. Organisatsiooni saab üles leida ja takistada sinna infiltreerudes või selle teadaolevaid liikmeid ja kontaktisikuid suunatult luurates.

    Et korda saata suurt terrorit, on vaja kompetentset terroristlikku organisatsiooni. Organisatsioonid koosnevad inimestest. Inimesi saab lollitada, ära osta, avantüürile ahvatleda, pehmeks moosida, tublidusega usaldavaks muuta… inimesed on iga organisatsiooni pehme koht. Snowden ise oli NSA pehme koht.