Lühike kõne vabadusest

Austatud Vabariigi President, head kohalviibijad. Sellistel tähtpäevadel on tavaks rääkida asjadest, mis meid ühendavad. Ma mõtlesin, mis see on, mis meid siin ühendab – ja tundub, et selleks on haltuura. Kui mitte me kõik, siis paljud meist teevad haltuurasid. Mulle meeldivad haltuurad, sest see on võimalus kohtuda inimestega mitte oma fantaasiates, vaid päriselt.

Möödunud haltuurahooaja kõige meeldejäävam kohtumine oli ühes suures audiitorfirmas. Firma sai 20-aastaseks ning nad tahtsid seda tähistada. Me kohtusime firma asutajaga. Me küsisime, miks ta hakkas audiitoriks, ja ta ütles, et Balzaci tõttu. Noore inimesena oli ta läbi lugenud kõik Balzaci köited ja teadis seeläbi kõiki inimlikke vooruseid ja pahesid. “Mulle pole üllatusi tulnud,” ütles ta meile. “Ma teadsin, et kõik algab inimlikkusest.” Seetõttu ta hakkaski audiitoriks. Sest ta tahtis olla aus ja ta tahtis säilitada inimlikkust.

Need sõnad tuletasid taas meelde, et iga inimese tee inimlikkuse ja õnneni on väga erinev ja väga isiklik. Ning just see seostub mulle tänase päevaga. Sest nagu on öelnud üks Ameerika kirjanik: “Inimvabadus on keerukas, raske ja – isiklik asi.”

Ma ei suuda mõelda riiklikust vabadusest iga päev. See on liiga hägune, liiga abstraktne ja üleüldine, et sellega iga päev tegeleda. Ma ei oska seda. Aga ma usun, et iga inimese isiklik vabadus on see, mis moodustab vaba ühiskonna, ja vaba ühiskonna tunneb ära selle järgi, et ta tagab igale inimesele tema isikliku vabaduse. Sest kui see nii ei ole, siis on meie täna 23 aastat tagasi taassaavutatud vabadus vaid illusoorne.

“Valge inimene ei saa olla vaba enne, kui neeger on vaba” – nii kirjutab too Ameerika kirjanik, James Baldwin, kelle raamatu tõlkis 48 aastat tagasi Enn Soosaar. Ma usun sellesse. Ma usun, et meist keegi ei saa olla vaba enne, kui me pole teistele inimestele andnud vabaduse – ja tõelise, mitte illusoorse vabaduse. Enne, kui me ei lase teistel olla oma valikutes vabad, ei ole me ka ise vabad.

Seetõttu meenub mulle mitmeid tänaseid ühiskondlikke vaidluseid vaadates miskipärast üks anekdoot. Siil jookseb ümber kännu ja kisab: “Mõnna! Mõnna! Mõnna!” Põder vaatab teda ja küsib, misasi mõnna on. Siil palub põdralgi joosta ümber kännu. Põder jookseb, kuid ei saa ikka aru, milles asi. Siil vaatab talle üllatunult otsa ja küsib: “Kas sa ei tunne siis, kui mõnus see on, kui rohukõrred kõhu alt kõditavad?”

Mul on tunne, et oleme täna sageli olukorras, kus ühiskond koosneb põtradest ja siilidest, kes mõlemad tahavad olla õnnelikud, kuid kes ei saa aru, miks teisi ei tee samad asjad õnnelikuks kui neid. Või nad saavad aru, aga tahavad, et kõik jookseksid sellest hoolimata ühtemoodi ümber kännu.

Seetõttu soovin ja just nimelt tänasel päeval, et räägiksime – vähemalt vahelduse mõttes – mitte ainult sellest, mis meid ühendab, vaid ka sellest, mis meid eristab. Ma usun, et töö, mis tehakse erinevuste kindlakstegemiseks, ei ole kindlasti haltuura. Soovin kõigile tõelist ja isiklikku vabadust. Aitäh, Eesti riik, kus see kõigest hoolimata on võimalik. Lihtsalt peab olema. Head taasiseiseisvuspäeva.

Teatri NO99 dramaturg Eero Epner pidas selle kõne presidendi vastuvõtul, 20. augustil, 2014.