Kuidas vahele segada

Kas olete märganud, kuidas avalikes aruteludes vohab vahelesegamise praktika? „Vabariigi kodanikes“ ja „Ringvaates“ on see justkui osaks brändist muutunud: saatejuhid tunduvad vahel kõige rohkem sõna võtvat, saatekülalised ei oska aga tihti vestluskaaslasi tähele panna. Kuku ja Vikerraadio päevapoliitika saadetes räägivad kõnelejad innukalt üksteise peale, nii et raadiokuulaja ei saa mõtetele pahatihti üldse pihta.

Vahelerääkimine avalikes aruteludes on muutunud nii domineerivaks, et segab sisukate arutelude tekkimist. Liiga tihti tundub, et argumenteeritud arutelu asemel keskendutakse vormile ja kahjuks ka teiste arutlejate mahategemisele.

Vahelesegamise vastand on aga monoloog, mille puhul on igasugune vahelesegamine üldse võimatuks muudetud. See olukord pole sugugi parem. Puutudes igapäevaselt kokku kohaliku elu maailmaga, näen, et paljude omavalitsuste jaoks tähendab „vahelesegamine“ tüütute protestijate, aktiivsete vabaühenduste ja kodanike pidev pildisolek, ametlike otsuste kritiseerimine ja arvamuste avaldamine.

Vahelesegamisena tõlgendavad seda justnimelt nende omavalitsuste esindajad, kes elavad ikka veel dogmas, et kord nelja aasta tagant saavad kohalikud elanikud piisavalt kaasa rääkida, muul ajal nad parem vaikigu. Ilmselt endalegi tahtmatult tegelevad sellised linnad-vallad protestimiskultuuri toitmisega, kuna avalikustavad arenguplaanid, strateegilised dokumendid ja olulised ruumilised kavatsused kas liiga hilja või ei suuda oluliste otsuste puhul tuua välja põhjendusi, miks neid muutusi vaja on, ega hinnata, milliseid mõjusid mingid otsused kaasa toovad.

Omavalitsused koos oma ametkonnaga on muutunud oluliste otsuste piinliku täpsusega menetlejateks, mitte kohaliku arengu suunajateks. Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm kommenteeris seda suundumust 2. juuli raadiosaates „Linn ja ruum“ järgmiselt: „Poliitilisele võitlusele kogu oma energia kulutanud linnajuhtidel ei jätku sisuliseks tööks linna arendamisel tahtmist, energiat ega teadmisi. Linnavalitsuses ei tegeleta urbanistikaga, vaid poliitilise kemplemisega.“ Tulemuseks on aina rohkem rahulolematuid elanikke, suurem hulk vastulauseid ja pöördumisi, tupikseisu kinnistavaid arutelusid, usaldamatust.

Niisiis, ei üksteise katkestamine ega ka igasuguste katkestuste kramplik vältimine ei võimalda tekkida sisulisel suhtlusel. Aga mis oleks, kui hakkaks üksteist ka kohaliku arengu asjades rohkem kuulama? Mis oleks, kui pööraks rohkem tähelepanu sellele, kuidas ühiseid eesmärke leida ja nende saavutamiseks võimalikke teid koos otsida? Ja tegeleks vahelesegamise ja vastandumise asemel parimate või vähemalt heade lahenduste otsimisega?

Daniel Vaarik selgitab oma trükisoojas „Sõnumiseadja käsiraamatus“ ühise väärtuse leidmise kohta, et väärtuskonfliktid viivad kergesti laiemate arusaamatusteni. „Kuid kui väärtuskonflikti käigus leitakse ühine toetuspunkt, võib juhtuda, et sellest sünnivad hoopis pikaajalised head suhted.“ Selleks toetuspunktiks võiks  kohaliku elu arendamisel olla vastastikune tõdemus, et nii linna- või vallavalitsus kui ka kohalikud aktiivsed elanikud ja ühendused soovivad head elukeskkonda. Üheskoos saab töötada erinevate võimaluste kallal, kuidas seda saavutada.

Samas ei väida ma, et kõigi arvamustega tuleb arvestada. Keegi ei saa eeldada, et kui palutakse arvamust avaldada, siis tähendab see otsusetegemisel või muus olukorras väljaöelduga automaatselt arvestamist. Mida iga arvaja saab ja peabki eeldama, on see, et omavalitsus (või mõni muu arutelu algataja) kuulab tema mõtteid, vaagib neid ja arendab nende pinnalt probleemile lahenduse leidmist edasi.

Avatud valitsemisega linnades-valdades juba osatakse niimoodi kohalikele probleemidele läheneda. Õnneks levib avatud valitsemise mõtteviis aina rohkematesse eesti linnadesse ja valdadesse, näiteks avatud valitsemise partnerluse algatusega liitunud Järva-Jaani vallas, Viljandi linnas, Tartu linnas ja mitmes kohas veel, või oma keskuse tulevikku  osalusplaneerimise teel katsetanud Saue linnas.

Hea retsept vahelesegamise vältimiseks on kasutada arvamuskultuuri edendamisega tegeleva Arvamusfestivali head tava. Seitsmepunktilises heas tavas  on näiteks sellised mängureeglid: tõestame, mida väidame; kuulame – see on sama oluline kui kõnelemine; oleme arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad; reageerime mõtetele, mitte isikule; keskendume lahendusele – kriitikal peatume lühidalt, seejärel pakume lahendusi. Lihtsad põhimõtted ju! Mis oleks, kui järgiks seda arvamuskultuuri head tava igas olulises arutelus, igas avalikus debatis ja kõigil läbirääkimistel?

Sellisel juhul jääks meile aina sagedamini hea tunne pärast arutelusid, mitte suhteliselt ootuspärane kripeldus hinge a la „Ah, jälle me ei jõudnud oma jutuga kuhugi!“ või „Miline mõttetu ajaraisk see kohtumine oli!“.

Tähelepanelikku kuulamist kõigile!

Artikli autor Teele Pehk on tallinlane ja Linnalabori ekspert.