Meie avangard

Avant-Garde

Kust alustada? Mul ei ole kombeks puusalt tulistada, ma ei tunne ennast kuigi mugavalt seda tehes, sest mulle tundub, et leidub ka paremaid laskemehi, palju paremaid kui mina. Ma üldiselt piirdun teadustööde ümberjutustustega, sest mulle tundub, et tänapäeva ühiskonna lõpmatute nüanssidega aruteludes taandub vestlus väärtustest ja sellest, mida mõni filosoof kunagi mõtles või mis on Euroopa kultuuriruumile tõepoolest omane, varem või hiljem selleks, et mulle meeldib nii ja sulle meeldib valesti. Ma tegelikult ei usu, et asjad nii ambivalentsed on: ma olen lugenud äärmiselt häid ajaloo-, religiooni- ja filosoofiakäsitlusi, mis trumpavad minu silmis ühe meeldivuse selgelt üle ja minu jaoks on nendega asi otsustatud. Ma lihtsalt tean, et kaotajad leiavad varem või hiljem mingi usutavuse noateral kõlkuva reduktsiooni, mis vestluse igavesse patiseisu suruvad. Ja mis siis loeb? Meeldib, ei meeldi. Kõik. Teadusega on tegelikult sama, lihtsalt asenda “ei meeldi” sõnadega “ei koti” ja võid rahus edasi uskuda, et geisuhted ei ole tegelikult täisväärtuslikud, et noored naised ei saa abordiotsusega hakkama, et sallivus soodustab viha ja mida iganes.

Praegu ma ei ürita ühtegi väitlust võita. Praegu ma üritan teha seda, mida kutsutakse preaching to the choir, sest ma pöördun ainult nende poole, keda ma tean enesega ühel arvamusel olevat. Ma ainult loodan, et see koor on nõus ühe oma liikme arvamust kuulama.

Nii et kust ma siis alustan? Alustame sellest, et mind võib leida Twitterist. Ei, ma ei taha endale uusi järgijaid saada, ma isegi ei kasuta seda kontot eriti. Ta on mul pigem teatud sotsiaalsete trendide jälgimiseks kui aktiivseks kasutuseks. Ja näete? Fakt, et ma tunnen vajadust end välja vabandada Twitteri konto omamise eest, illustreerib minu probleemi. Meie kõigi probleemi. Sest ometigi ma ju mäletan seda, kui aasta oli just saanud 2011 ja Twitter oli ilmselt minu kõige külastatum veebiportaal. Külastatum kui Facebook. Nimelt oli alanud revolutsioonide ajastu: kõigepealt Tuneesia, siis Egiptus, siis Liibüa, Bahrein, Jeemen ja muud kohad. Miks need revolutsioonid mulle korda läksid, on lugu teiseks ajaks, aga miks ma Twitteris olin, oli sellepärast, et see oli ainukene kiire ja usaldusväärne uudisteallikas Araabia kevade sündmuste jälgimiseks. Twitter edestas oma ürituste kajastuses ja täpsuses pika puuga kõiki suuri Eesti meediaportaale, kes ei suutnud oma orientalismiprisma kaudu muud kui “radikaalse islami” pealetungi näha. Enamgi veel, ta edestas kõiki suuri Inglismaa ja Ameerika uudisteportaale nagu CNN, BBC, Sky News jne. Sest olukorras, kus ametlik valitsuse retoorika teeb kõik, et säilitada valitsuse rahvusvaheline toetajaskond ja seekaudu ka võim, on ainukeseks usaldusväärseks allikaks kohalikud rahvamassid. Võis üsna kindel olla, et kui mingist sündmusest piisavalt säutsutakse, siis see sündmus oli parasjagu ka aset leidmas. Selleks ajaks, kui lääne suured uudisteportaalid asusid edastama teavet, et demokraatia eest protesteerivad massid on tunginud Egiptuse rahvusmuuseumi, teadsin ma juba ammu, et sissetungijateks olid tollase presidendi Mubaraki enda poolt tellitud baltagiya ehk pätid, kelle eesmärk oligi mustata tema vastu suunatud protesti mainet. Mul on siiani alles pilt sellest, kuidas tegelikud protesteerijad moodustasid muuseumi ümber kaitsemüüri. Mul on see pilt tänu nendele inimestele, kes ühe käega võitlesid oma vaba eneseteostuse eest ja teise käega säutsusid toimuvast globaalsele publikule. Twitter oli tol ajal nii eluline vahend, et kui Mubarak interneti kinni lükkas, siis loodi eraldi teenus, mis võimaldas telefonile helistades oma sõnumit satelliidi kaudu Twitterisse edastada. Ja ehkki ma olen seal samas Tahriri väljakul seisnud koos kõikide nende säutsujatega, kelle vaevata poleks tõde ehk kunagi massidesse levinud, tunnen ma ikka praegu vajadust vabandada oma Twitteri konto pärast. Päris kuradi võigas.

Kui ma loen Priit Hõbemäe pimeduses kobavat lajatusartiklit “Twitteri avangardist”, siis ma tunnen korraga segu vihast, kurbusest ja mingist kurvameelsest rõõmust, mis tabab eneseiroonitsejat pärast valusat läbikukkumist. Ühest küljest tahaks nagu naerda selle üle, et Hõbemägi peab tõsiseltvõetavaks juttu sellest, kuidas TEMA, endine Ekspressi peatoimetaja, kellel on oma raadiosaade ja täielik vabadus avaldada ükskõik milline oma uitmõtetest ükskõik millises Eesti suurematest meediaväljaannetest, leiab, et oma ideede väljaütlemine on miskine julgustükk olukorras, kus “avangardile on ajalehtede arvamusküljed kogu aeg avatud”. Mõelge vaid, kui HIRMSAD me oleme, kallid Twitteri avangardistid, et suured kommunikatsioonispetsialistid juba taganevad meie armutute arvamusartiklite ees. Kui naeruväärne see on, et ta peab meid mingiteks otsustajateks õige ja vale üle, samal ajal kui ta on ise oma arvamusliidri staatuses nii veendunud, et ei vaevu usutavuse arendamiseks oma artiklit isegi näitestama. Lihtsalt on see Twitteri avangard, vaata, nad on hästi kurjad ja nad toetavad aksiomaatiliselt mingeid “Euroopalikke väärtusi” ja summutavad diskussiooni. Uskuge mind, sest minu nimi on Priit Hõbemägi. Ja see teeb mind vihaseks, sest ma tean, et tegu ei ole kaugeltki mitte lolli inimesega, kes ei oskaks argumenteerida. See teeb mind vihaseks, sest ma tean, et nii pea kui ta hakkaks olukorda näitestama, saaks tema hoolega ehitatud hernehirmutis veidi inimlikumad proportsioonid ja inimesed ei põle pooltki nii hästi kui hernehirmutised. See teeb mind vihaseks, sest ma tean, et see nii-öelda lask pimedusse on tegelikult suunatud minu vastu: meie kõigi vastu, kes me oleme kas üht- või teistpidi noored ja vahel söandame ka oma arvamust avaldada. Miks muidu valida oma ründeobjektiks sotsiaalmeedia, mille suurimaks kasutajagrupiks on 18-34 aastased? Ja mõtle kui mugav! Selle asemel, et reaalselt süveneda ja vaielda, võtame lihtsalt ühe suure pintsli ja võõpame mõnusa suure lahmaka ühiskonnast mingiks marutõbiseks “Twitteri avangardiks”, et oleks hea edaspidi näpuga näidata ja naerda, kui mõni neist sõna võtab. Boonuspunktid, kui sõnavõtt leiab aset sotsiaalmeedias.

Ja sealt algab minu kurbus. Kurbus, mis tõuseb arusaamast, et ma olen selle sama repressiivse maailmavaate mingil määral alla neelanud ja nüüd ta pesitseb kusagil mu soolestiku soppides ning keeldub väljumast. See on see sama maailmavaade, mille on loonud mehed, kes ei tea ööd ega mütsi Twitteri väärtusest ja kelle melanhoolsed lootused, et tuleks ometi mõni hea tüüp – eelistatult muidugi nende tüüp – kes suudaks astuda Lennart Mere kingades, jooksevad paralleelselt üleoleva ehk isegi vaenuliku suhtumisega sotsiaalmeediasse ja tema noori mobiliseerivasse potentsiaali. See maailmavaade tõstab pead iga kord, kui ma tunnen, et mul pole õigust midagi kõssata, sest ma olen liiga noor, et korüfeedega diskuteerida. See sama maailmavaade sunnib mingit osa minust seisatama enne #KOOSi või mõne muu sotsiaalmeedia kampaania käivitamist, sest see osa minus tunneb end naeruväärse slacktivistina, kes ei tea “õigest” aktivismist midagi. See maailmavaade paneb mind vabandama, et mul on Twitteri konto.  Ja kui mu enda nõrkusemomendid pälvivad vaid hetkelise nukruse, siis tõelist kurbust külvab teadmine, et ma ei ole kaugeltki. mitte. ainukene.

Mind teeb kurvaks teadmine, et kõikvõimas Twitteri avangard on kõike muud kui võimas. Ma tean, et seda vihaste paikapanevate arvamusartiklite valangut, mis Hõbemäes vastikustunnet tekitab, ei ole olemas. Ja see ei tee mind rõõmsaks. Ma eelistaksin iga kell vihaseid arvamusi sellele, et arvamusi ei ole, või et neid lihtsalt ei taheta avaldada. Need minu üksikud eakaaslased, kes julgevad või soovivad ühiskondlikel teemadel sõna võtta, ei tee seda kindlasti agressiivselt ega läbimõtlematult ning erinevalt osadest professionaalsetest ajakirjanikest nad teavad, et need väärtused, millega seisti kooseluseaduse vastu, ei pärinenud aastakümnete vaid aastatuhandete tagusest ajast. Ja ma ei püüa hetkekski väita, et noored oleksid kuidagi puhtamad või üllamad või targemad: ma tean, et kui noored tunneksid oma võimus end sama kindlalt kui Priit Hõbemägi, siis nad kirjutaksid ka sama tühjasid artikleid, et ennast hästi tunda. Aga asjad ei ole ju nii, ega? Meie arvamused ei ole enamuse arvamused, meie võim – kui ta eksisteerib – eksisteerib ainult meie peas. Me ei saa olla agressiivsed, vaid peame olema kaalutletud, isegi et kuivad, sest vastasel juhul oleks meid liiga kuradi lihtne kõrvale heita. Täpselt nii lihtne, nagu oli kirjutada see artikkel “Twitteri avangardist”, mille sõnastamata eesmärgiks oli häbistada, ning seeläbi süvendada meie vaikust. Sedaviisi tehakse meist tõeline Twitteri “avangard”, kelle ainsaks väljundiks jääb sotsiaalmeedia.

Mina ei taha seda. Ma ei taha, et meie arvamust kujundaksid ja esindaksid keskealised konservatiivsete vaadetega mehed. Ma ei taha seda, et mingi fundamentaalreligioosse agendaga rahvamees saaks maailmale, minu maailmale, dikteerida, mida mina kui eestlane arvan seksuaalvähemustest, inimõigustest ja naiste “loomuomasest” rollist ühiskonnas. Ma ei taha sõnagi enam kuulda sellest, milline perekond on “õige perekond”, inimestelt, kes pole kunagi moodustanud ühevanemalist, samasooliste vanematega või kärjestunud peret. Ma olen väsinud ja tülpinud sellest, et parteidel just kui muid vaateid enam polekski kui see, et peaks kiiresti kõikidele emadele kolmanda tite taha tegema, selle asemel, et rõhuda armastusele ja hoolele, mis nende laste tegemisega kaasneb ja nende laste maailma elamisväärseks teeb. Mu süda murdub, nähes ilu ja potentsiaali enda ümber, sest ma tean kui vähe selle nimel täna ja ilmselt ka tulevikus vaeva nähakse. Mida ma tahan, on see, et meie sõnad kostuksid kaugemale sotsiaalmeediast, kus neid ei nähta, ja ajaleheveergudelt, kus neid niikuinii ei ole.

* * *

Kolmandik 18-30 aastastest valimisõigusega kodanikest ei osalenud 2011. aasta valimistel. Meie eagrupp oli seetõttu kaks korda vähem esindatud kui ükski teine. Ma tean, või õigemini aiman, miks see nii on ja ma ei pea enda õiguseks kedagi halvustada sellepärast, kui on tehtud teadlik otsus mitte anda oma toetust ühelegi parteile ega kandidaadile. Ma tean, mis tunne on mitte kuuluda: tajuda, et vestlus käib tegelikult kusagil mujal, kellegi teise vahel ja kellegi teise kohta. See tunne ei ärgita looma kontakti ning ehk õigem ja isegi ausam olekski sellises olukorras kontaktist loobuda. Ning enamikel juhtudel ma ei vaevuks sellist teksti üldse kirjutama, sest oluliselt lihtsam on lasta Priit Hõbemäel mind defineerida, kui saada näost-näkku osa sellest üleolekust, millega meisse suhtutakse. Aga olukorras, kus asjad just kui oleks minemas ülesmäge: kui on vastu võetud seadusi, mis, kui mitte veel teolt, siis vähemasti sümbolina seisavad selle eest, et Eestis ei oleks ühtegi väljajääjat, ja kus lisaks arengutele on olemas hunnik neid, kes bensiini ja tuletikuga soovivad sellisele Eestile kriipsu peale tõmmata, on mul tunne, et praegu ei ole meil kellelgi aega, et vaikida. Vaikimine täna ei tähenda muud kui poliitilist suukorvistamist, jätkuvat eestkostet ja süvenevat seosetust meie unistuste ja meie reaalsuse vahel. Rääkides liigume sammu lähemale riigile, mis kuulub meile ka.

Ja olgu öeldud, et minul ei ole vahet, kelle poolt keegi hääletab ja kes moodustavad Riigikogu seniks, kuni seal ei istu mitte ühtegi sellist reaktsionistlikku igandit, kes peab õigeks teenida poliitilist kapitali viha pealt. Alles siis võime hakata rääkima tõelisest avangardist.

 

Priit Tohver on Memokraadi külalisautor.

  • Vanda Maria Mmv

    Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.