Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt

Tere Ilmar,

Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles’i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid „kas riik võib rääkida?”

Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et „kõri”, ja „vatsa” puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei „neela” ega „seedi”. Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.

Küsimus „kas riik võib rääkida?” on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja ühtlasi „kuidas on kõik see seotud psühholoogia” või kaitsega”? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.

Nii oma Postimehe artiklis kui ka minu FB seinal püüdsid Sa „psühholoogilise kaitse” kriitikale vastata küsimusega, et kas kriitikute (nagu Lobjakas või mina) arvates peaks valitsus hoiduma kriisikommunikatsioonist, loobuma laulupidude ja kodumaiste filmide toetamisest, panema kinni kultuuriministeeriumi või võtma Pika Hermani tornist maha sini-must-valge lipu; öeldes, et Sinu jaoks „puudutavad kõik need näited tegelikult psühholoogilise kaitse valdkonda.” Võibolla tõesti puudutavad. Aga „psühholoogiline kaitse” ei ammendu nende näidetega. Sa ütlesid, et Sul on „ükskõik kuidas [Su ametit] nimetatakse,” aga ma pean ütlema, et minul ikka päriselt ei ole. Seda enam, et „psühholoogiliseks kaitseks” ei nimetanud Su tööd mõni kiuslik kolumnist. Sa ise kommenteerisid eelmise aasta lõpul oma ametisseastumist nii:  “Pean psühholoogilist kaitset hetkel üheks olulisemaks valdkonnaks, millele oma teadmiste ja oskustega soovin kaasa aidata,” ja rääkisid sama hingetõmbega „rünnakute tõrjumisest,” „vaenulikust mõjutustegevusest” ning „inimeste vastupanuvõime hoidmisest”.

„Psühholoogiline kaitse” ei ole ju mingi ähmase tähendusega sõnakõlks – sellest on räägitud Eestis nüüd juba pea kümme aastat. See on toodud ära 2010. aastal koostatud „Riigikaitse strateegia” dokumendis ühena kuuest riigikaitse valdkonnast, sellest on peetud konverentse ning ümarlaudu ja koostatud mahukaid dokumente (neist paljud „templiga”, nagu ma põgusa uurimise peale teada sain), sel teemal on võtnud pikalt sõna nii president Ilves kui kaitseminister Aaviksoo, kes lansseeris sellega seoses ka sellise huvitava ja paljude põnevate tahkudega mõiste nagu „informatsiooniline enesemääramine” ning on rääkinud koos kaitseväe juhataja Ants Laaneotsaga psühholoogilisest kaitsest mh. ka „rahvusliku (sic!) immuunmehhanismi” võtmes. Läinudaastane „Riigikaitse arengukava” kõneleb muuhulgas „ebaadekvaatsest meediakeskkonnast” ning ohus olevatest „kultuurilistest alusväärtustest”, seal on juttu Eesti inimeste „madalast allikakriitikast” ja „oskamatust meediatarbimisest”. Ma ei suuda uskuda, et Sa ametit vastu võttes kõige sellega tutvuma ei vaevunud – või et Sa nüüd selles ametis olles saaks tõsimeeli arvata, et Sa toimetad kuidagi väljaspool kõiki neid mainitud ja paljusid teisi mainimata jäänud printsiipe ning tegeled pelgalt laulupidude korraldamise, eesti indie-filmide promomise või koolitulistamiste sarnaste õnnetuste puhul erinevate ametkondade kommunikatsiooni koordineerimisega.

Oma 7. jaanuari Postimehe artiklis ütled Sa, et väljend „psühholoogiline kaitse” on eufemism. Eesti keele seletav sõnaraamat märgib, et eufemism on „teatavas situatsioonis sobimatuks peetava sõna v. väljendi asemel kasutatav mahendav sõna”. Ja siin tahaksin ma küsida, et mis siis ikkagi täpselt on see asi, mida me selle väljendiga mahendame? Tegelikult ma muidugi aiman, mis see olla võiks. Ma kahtlustan, et see sõna on „propaganda”. Nagu Sa oma varasemas Postimehe loos märkisid, see sõna ei meeldi Sulle – kuna see “viib tähelepanu peamiselt kõrvale” – ja tõdesid, et “ei ole kommunikatsiooni, mis ei taotleks mõju ehk ei oleks propaganda.” Aga miks siis üldse midagi mahendada, kui kõik ongi propaganda? Siin kahtlustan ma, et  lisaks sellele sõnale sooviksid Sina (ja paljud teised selle teemaga üht või teist moodi tegelevad inimesed) mahendada ka üht ajaloolist paralleeli. Nimelt paralleeli 1934. aastal tollase Eesti Vabariigi Siseministeeriumi juures asutatud ning järgmisest aastast otse peaministri alluvusse viidud Riikliku Propagandatalitusega.

Aga värskendame korra siiski mälu, Ilmar? Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas kaitsti 2005. aastal üks magistritöö, kus sellest episoodist lähemalt juttu on, ja sealt saame me teada, et Riikliku Propagandatalituse peamisteks ülesanneteks oli „positiivse propaganda korraldamine, rahvusliku-riikliku üksmeele kasvatamine, rahva informeerimine valitsuse kavatsustest, üldrahvalike kampaaniate korraldamine ning tsensuuri tegemine kõigis kultuurivaldkondades.” Ma märkan, et tsensuuri oled oled Sa selgesõnaliselt välistanud, aga muudes osades ei näi Su vaated ja kavatsused RPT juhi ja hilisema propagandaministri Ants Oidermaa omadest ju kuigi palju erinevat? Ja muide, kas Sa tead, kuidas Vabariigi valitsus 1934. aastal uue talituse loomist põhjendas? Niimoodi:

Alatise täieliku ülevaate andmine rahvale oma tegevusest ning kavatsusist on meie oludes iga Valitsuse kohus. See pole kaugeltki mitte ainult Valitsuse sammude ametlik kaitsmine ja õigustamine, vaid eeskätt tuleb selles näha Valitsuse lojaalset aruannet avalikkusele ning rahvale, kelle huvides ja kelle nimel ju Valitsus töötab. See aitab kaasa mitte üksi Valitsuse töö tutvustamiseks, vaid ka laiemate ringide loovaks osavõtuks riigielu ehitamisel. Informatsiooni- ja propagandakorralduse ellukutsumine oli tingitud neist mõlemaist nõudeist ja seega Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus seisab otseselt rahva teenistuses.

Niisamuti räägiti ka toona vajadusest ministeeriumite ja ametkondade ülese organisatsiooni järgi, mis suudaks koordineerida ja hallata erinevate riiklike institutsioonide kommunikatsiooni ja muuhulgas oli RPT seaduses ühe ülesandena toodud ka „avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle”. Kas see ei kõla mitte väga sarnaselt Riigikaitse arengukava „psühholoogilise kaitse” peatüki punktile, mis mainib „laiemate võimaluste loomist kodanikuühiskonnale kaasumaks vabatahtlikult Eesti maine kujundamisse”?

Aga hea küll, aitab sellest väiksest ajaloolisest ekskursist. Muude asjade hulgas näitab see kõik meile ju ilmekalt, et mõte iseenesest ei ole midagi uut – ja kui lugeda Laura Vaani magistritöö seda osa, mis käsitleb toonaseid hinnanguid Propagandatalitusele ning selle toimetamistele, siis võib veenduda, et ka nii selle asjaga seotud hirmud kui ka põhjendused, et miks propagandat ikkagi vaja on, pole viimase kaheksakümne aastaga kuigi palju muutunud.

Mured ja probleemid olid tegelikult ju tõsised nii esimese vabariigi ajal kui on nad seda ka nüüd. Kuidas saada hakkama olukorras, kus suur ja ähvardav naaberriik teeb meie suunal mitmel rindel üsna varjamatut vaenulikku – ja siin me ju ei kõhkle seda sõna pruukimast – propagandat? Ja mitte ainult meie suunal: nädalavahetusel ilmus Postimehes pikk ja huvitav intervjuu Peter Pomerantseviga, kus on lähemalt juttu sellest, kuidas Venemaa üritab teadlikult külvata segadust ja hirme ning kuidas tundub, et ta on selles „informatsioonilises enesemääramises” kohati lausa silmapaistvalt edukas olnud. Siinkohal meenub mulle veel üks mõne aasta tagune põgus mõttevahetus, mis meil (lisaks Sinule ja minule veel ka Marek Tamme ja Daniel Vaarikuga) oli Varraku raamatublogis, kus Sa muuhulgas mainisid, et Sulle teeb “muret vastuoluline olukord, kus ebademokraatlikud riigid saavutavad teatud hetkedel konkurentsieelise, kuna nad võivad endale lubada võtteid, mida meie peame ebaausateks” ja märkisid, et „üks nendest taktikatest ongi riiklikult poliitilistele eesmärkidele suunatud mõjutuskommunikatsioon.” Ja siin on mul küsimus, et kas mitte ei ole nii, et riigid ei jagune demokraatlikeks ja ebademokraatlikeks tähestiku või geograafilise paiknemise alusel, vaid ikka just läbi selle, millised on nende praktikad, milline on nende riikide suhe oma kodanikega? Kui me, muretsedes „ebademokraatlike riikide konkurentsieelise” pärast, võtame omaks nende võtted, mida me ebaausaks peame, siis mille poolest me täpselt neist erinemegi?

Aga kuidas siis selle probleemiga tegeleda? Siin jõuamegi siis lõpuks tagasi nende algsete küsimuste juurde: „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” Kui Sa mainid „riiklikult poliitilistele eesmärkidele suunatud mõjutuskommunikatsiooni” (veel üks kaunis eufemism, kas pole?), siis tuleks alati küsida, et täpselt kelle poliitilistest eesmärkidest me räägime? „Meie kõigi”? Aga kas see pole mitte ühe demokraatliku riigi olemuslik aspekt, et neid poliitilisi eesmärke on palju ja erinevaid – ning et mõned neist on paratamatult üksteist välistavad? Neil võiks muidugi olla ju mingi ühisosa, mingid põhimõttelised asjad, milles me selle riigi kodanikena kõik ühel meelel oleme – aga kes seda ühisosa määratlema peaks? Kas Sina? Kes ja kuidas täpselt määrab selle, millised on need ohud, mille eest riik meid kodanikena „psühholoogiliselt kaitseb”? Minu FB seinal ütled Sa, et Sul ei ole mingit kavatsust minu “psühholoogiat” kaitsta. Aga keda (ja kelle või mille eest) Sa siis täpselt kaitsta plaanid? Neid, kes seda vajavad? Kuidas see otsustatakse, kes need on?

Need on kõik keerulised ja ebamugavad küsimused, mida ei tekiks – või mis oleks märksa leebemad – kui jutt käikski näiteks sellest „valitsuse kriisikommunikatsioonist”, millele Sa ise oled korduvalt viidanud. Mul ei ole mingit põhimõttelist probleemi sellega, et valitsusel on oma poliitiline agenda, isegi kui ma selle konkreetse sisu või suundade osas sageli kriitiline satun olema. Mul on aga põhimõtteline probleem – ja väga suur põhimõtteline probleem – sellega, kui mingit konkreetset poliitilist agendat käsitletakse vaikimisi „riigi” omana. See on koht, kus minu arvates tuleks hoolikalt turvalist pikivahet hoida.

Väga paljudes konkreetsetes asjades oleme me Sinuga tegelikult ju ühte meelt. Oma Ekspressi intervjuus räägid sa Ivanovile kodakondsuse andmisest, Giulietto Chiesa väljasaatmisest, Steven Seagali kaasuse kommenteerimisest ministri poolt, Indrek Hargla üleskutsest boikoteerida „kõike, mis tuleb Venemaalt” – ja igas mainitud punktis noogutasin ma lugedes pead. Samuti arvan ma, et kunagi ETV-d juhtides (mis võiks ju tegelikult samuti laiemasse „propaganda” rubriiki liigituda) tegid Sa väga head tööd.

Siia, muide, ongi hea joon tõmmata. Eesti rahvusringhäälingu seaduse §3 kõlab oma täies pikkuses nii: „Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest.” See on see, miks ERR ei ole Riigikantselei osakond, miks ta ei allu isegi mitte Riigikogule, vaid on eraldiseisev avalik-õiguslik institutsioon. See sõltumatus (vähemalt taotluse ja arm’s length tasandil) on see, mis eristab ERR-i põhimõtteliselt Tallinna TV-st või RT-st. Seaduse järgmine paragrahv toob ära rahvusringhäälingu eesmärgid, ja sealt leiame me sellised märksõnad, nagu „eesti keele ja kultuuri arengu toetamine”, kaasa aitamine „Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule” ja „demokraatliku riigikorralduse edendamisele” ning muuhulgas ka „osutamine asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist”.

Kõik see võib Sinu silmis taaskord ollagi see, mida Sa „psühholoogilise kaitse” all silmas pead, kuid pangem tähele, et Ringhäälingu seaduses ei ole kuskil juttu „rünnakute tõrjumisest,” „vaenulikust mõjutustegevusest” ning „inimeste vastupanuvõime hoidmisest”. Mis mind isiklikult „psühholoogilise kaitse” juures kõige tõsisemalt ja fundamentaalsemalt häirib ongi see läbiv militaarne joon, nägemus kommunikatsioonist kui sõjast. Sõjast, kus on vaenlased ja liitlased, aga ka desertöörid ja mõjuagendid. Nagu Ameerika nüüd juba üle dekaadi käinud „terrorismivastane sõda” on väga ilmekalt demonstreerinud, teeb „sõja” kontseptuaalse raami kasutamine mõeldavaks ning võimalikuks terve hulga asju, mille puhul me muidu peatuks, et mõelda, kas see ikka on okei. Sõjas peame me olema ühtsed, sõjas ei saa me tolereerida kõhklemist ja kahtlemist, sõjas ei ole õige aeg ja koht pidada seda „arvamuste agoraad”, millele Sa ise oled viidanud – sest vaenlane ei maga. Vaenlane püüab ära kasutada iga meie nõrkust ja sellele saame me vastu seista ainult kui üks mees, mitte mokalaata pidades, vaid nagu laulupeol – millele Sa ise selles võtmes nüüd juba korduvalt viidanud oled ja mida Sa nimetad „tüvisümboliks” – kus me kõik ühel rinnal ja kõigi poolt armastatud dirigendi viipe järgi „Koitu” laulame. Mitte, et keegi meid selleks sunniks, oo ei. Me ise ju tahame seda laulda, see on ilus laul. See liidab meid ühte ja eristab „meie” ning „mitte-meie”.

Oma 2. jaanuari artiklis ütled Sa, et “infosõdade tingimustes muutub iga meie sotsiaalne probleem eeltingimuseks, et pahasoovija mõjutustegevus üleüldse leiaks kasvupinnase.” Siin, tundub mulle, ongi kogu asja iva. Kahtlemata on meil täna sotsiaalseid probleeme – ja ilmselt ei saa kunagi saabuma päeva, kui neid ei oleks – aga nende lahendused ei ole “psühholoogilised”. Neid saab lahendada poliitiliste otsustega, konkreetsete valikute ja kompromissidega. Meie tänase rahvusvähemuse probleemid ei ole “kommuniktatiivsed” ja neid ei saa lahendada laulupeo või Veiko Õunpuu filmide abil. Neid peaks lahendama Riigikogu, erinevad ministeeriumid ja ametkonnad, neid peaks lahendama inimesed ise. Nende lahendamine ei ole “kaitse”, vaid ongi see, milleks riik oma kodanike jaoks olemas on. Ja niipea, kui me hakkame neist lahendustest mõtlema militaarterminites, liigume me väga halvas suunas.

Minu FB seinal ütlesid Sa nii: “Kui mina väljendan poolehoidu demokraatliku, mitmekesise ja salliva ühiskonna poolt ja seepärast nimetatakse mind propagandistiks, siis nendele ideaalidele truuks jäämise nimel, vôin ma ka propagandisti nime kanda.” Ma täitsa usun, et Sa oled oma püüdlustes siiras, Ilmar. Ma nimetan Sind Su uues ametis propagandistiks mitte sellepärast et Sa neile ideaalidele truuks jääd, vaid  sellele vaatamata.

Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.

  • triin kröönström

    Siinse artikli autor näikse arvavat, et me elame vabas inforuumis. Aga ei ela ju? Vastupidi, meid ümbritseb propaganda, meedia on täis erinevasse suunda kallutatust. Suurfirmad, riigid, organisatsioonid – kõik soovivad meid omale poole vedada. Ei ole võimalik, et keegi lööb vastu rinda ja ütleb, et on vaba. Vaba mõtleja. See tähendaks, et ta teab kogu info asjaolusid, mis meile kätte tuleb. Aga see ei ole absoluutselt kindlasti võimalik. Igaüks omas teemas on vaba ja saab sellelt pinnalt hästi näha, mis maksab meedia. Et miks siis peaks olema üks väike riik, kust elanike väljavool ja vähene juurdekasv on üks peamisi probleeme, peaks olema see õilis või uhke või ainus, kes ei ole huvitatud “oma kauba” tutvustamisest või oma tegude selgitamisest? Nagu turul, kus on 10 müüjat ja kõik pakuvad oma kaupa, aga üks ei paku. Seisab uhkelt, vaikides. Kaunis, aga kaua ta seal ei seisa.
    Ikka on reaalne maailm midagi muud, kui kaunid ideaalid. Ideaale saavad endale lubada idealsitid, aga reaalsusega kokkupuutes üsna kiirelt idealist kas põgeneb või kasvab ümber.

  • Martin Vallimäe

    Vaatasin just saadet Vabariigi kodanikud, kus ükshetk läks saate lõpus täiesti meie-nemad kemplemiseks. Ütlemata jäi see, näiteks, et vaatamata asjaolule, et Eesti on usuleige, oleme me siiski kristlikus kultuuriruumis üles kasvanud ja tahame või mitte, 10 käsku on ka meie väärtuste alus. Saates käis jutt moslemiäärmuslusest. Kuhu ma sihin, on see, et me igal juhul oleme mittemoslemid, kuigi me end ei defineeri ju üldse läbi selle. Järelikult, tahame või mitte, me ei ole tabula rasad mitte mingit pidi, tule ja mõõgaga siia maale toodud ristiusk on sajandeid hiljem meid läbi propaganda (?) täiesti teiseks teinud. Kas pole siis? Seos Tarmo Jüristo kirjutisega on täpselt selline, et kui Raag või keegi teine ütleb, et kõik on propaganda, siis Jüristo püüab vastu argumenteerida justkui positsioonilt, et on olemas ka mittepropaganda. Jüristo üritab lisaks ka argumenteerida, et riik ei ole animeeritav ja ta ei saa kõneleda oma rahvaga ja siis veidi pehmendades seda väidet küsib, et kellel siiski oleks õigus riigi eest rääkida. Ta defineerib nii ise jätkuva arutelu teema kitsendades seda sõnadega psühholoogia ja kaitse. Ma usun, et keegi ei
    kahtle, et inimene on sotsiaalne olend, st ta on teistega suhetes, kontaktis, dialoogis. Rohkemgi veel, ilma teisteta ta ei jää sisuliselt ellu. Karjaloom. Olgu see aga tänapäeva tsivilisatsioon või loomakari põllul, samuti ei kahtle me, et karja liidri ja karja vahel peab olema kommunikatsioon. Mida parem kommunikatsioon, seda suurem hulk karjast jääb ellu, toimib loomade maailmas. Sõnaga, juhtimisotsused peavad saama edasi antud, muidu süsteem kui selline ei toimi.

    Lepime kokku, et inimene on sotsiaalne loom, et karjal on vaja
    liidreid, et juhtimisotsused tuleb edasi kommunikeerida ja mida parem on kommunikatsioon, seda paremini karjal läheb, olgu see söögi või väljapääsu leidmine, röövlooma eest pagemine või mida iganes, mida karjal teha tuleb. Aga loomade maailmaga paralleele edasi tõmmates läheks me liiga kaugele sellest teemast.

    Ma lubasin Tarmo Jüristole Facebookis püüda siin Memokraadis astuda arutellu ning tuua see arutelu kusagilt filosoofiliselt tasandilt väga praktilisele tasandile, et seda sisustada ning nii püüda mõista,
    millest me üldse räägime. Niisis nii nagu Jüristo ise tahtis defineerida seda arutelu: Küsimus „kas riik võib rääkida?” on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja ühtlasi „kuidas on kõik see seotud psühholoogia” või kaitsega”? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.

    Ma palun teid ühele mõtteharjutusele, selleks et tuua sisse nii-öelda töö põllul tasand. Ma ei too meelega mingit terrorismiakti ega kohvriröövi näiteks, vaid midagi muud ning palun pärast juhtumi toomist püüda mõelda ja vastata järgmistele küsimustele, mille termineid saate vabalt ise sisustada.

    Juhtum: Eesti on Eesti, koos sellise rahvaga nagu siin on, selliste naabritega, sellise meediaga, sellise riigi ülesehituse ja asutustega nagu siin olemas on. Nagu päriselt, praegu. On reede öö ja sina oled riik, täpsemalt selle riigi (pean silmas siin institutsiooni, mitte rahvast) kommunikaator. Sa saad teada, et Männikult on leitud 13,5 tonni trotüüli. Jah, tonni. Lisaks on leitud aine mürgine ja lenduv. Järgmisel päeval algab Tallinnas NATO Parlamentaarse Assamblee
    istungjärk. Kohale tulevad sajad rahvaesindajad kümnetest riikidest. Head und. Hommikuks võib kõik olla möödas ja rahulik või vastupidi, realiseeruda õudusunenägu ilmsi.

    Minu mõtteharjutuse küsimused oleks suunatud mitte filosofeerimisele, vaid just nn põllutöö tasandile. Valesid ja õigeid vastuseid ei ole. Et motivatsioon säiliks, siis juhtum ei ole väljamõeldis.

    Kas riik peaks sellise juhtumi puhul millekski valmis olema ja kui siis
    milleks? (Sa oled riik, jutt käib kommunikatsioonist ja psühh kaitsest, tuletan meelde).

    Milline oleks kõige hullem stsenaarium mis võiks käivituda, just kommunikatsiooni aspektist?

    Milline oleks sinu kui riigi kommunikaatori strateegiline plaan või plaanid kõige parema ja kõige halvema stsenaariumi puhul?

    Palju selleks inimesi oleks vaja ja mis koolitusega? Milliseid eeltingimusi oleks veel vaja, et kommunikatsioon või mittekommunikatsioon õnnestuks? Kas platsil on veel mängijaid?

    On sel juhtumil üldse mingi nähtav seos psühholoogilise kaitsega või paneb lihtsalt õlgu kehitama?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Kõigepealt tuleb ära õiendada see, et ma ei püüdnud kuskil ega kordagi öelda, et valitsus või erinevad ametkonnad ei peaks või tohiks kommunikatsiooniga – ja eriti kriisikommunikatsiooniga – tegeleda. Tohivad ja peavadki. Ma rääkisin millestki muust. Oma jutu neljandas lõigus ütlesin ma eraldi ja otsesõnu, et kuigi kriisikommunikatsioon kuulub kahtlemata sellesse laia rubriiki, mida meil nüüd iseenesestmõistetava kergusega “psühholoogiliseks kaitseks” nimetatakse, siis see termin ei ammendu kriisikommunikatsiooni, laulupidude või indie-filmidega. Ja mind muide huvitavad eeskätt just need muud asjad.

    See konkreetne näide, mille Sa tõid puudutabki muidugi otseselt kriisikommunikatsiooni – ja ma pean ütlema, et selles asjas ei pea ma ennast kuigi kompetentseks (näiteks Daniel oskaks siin kindlasti paremini vastata). Kodanikuna ma eeldan, et “riigil” – konkreetsemalt siis sise- ja kaitseministeeriumil, valitsusel tervikuna ning ka kõigil asjasse puutuvatel ametkondadel on valmidus sedalaadi kriisidega tegeleda, muuhulgas ka kommunikatsiooni võtmes. Et kõigil vajalikel inimestel on ettevalmistus, et on olemas protseduurid kuidas pannakse kokku riskistsenaariumid, kuidas hoitakse üksteist informeerituna, kuidas informeeritakse (või jäetakse informeerimata) avalikkust. Sellised asjad on olemas mitte ainult riigil, vaid põhimõtteliselt ka igal arvestataval suurfirmal – ja selle asja nimi ei ole “klientide psühholoogiline kaitse”. Selle asja nimi ongi kriisikommunikatsioon ja siin ei ole tõesti midagi väga filosoofilist. Töö põllul, nagu Sa ütlesid.

    Aga mul tekkis seda Sinu mõtteharjutust lugedes siiski ka hulk “filosoofilisi” küsimusi. Kas seda asja on Sinu arvates tõesti mõistlik vaadata “karjaloomade” ja “karja liidri” suhtluse võtmes? Või mis siin täpselt on Sinu nägemuses psühholoogiline dimensioon, milles mind kodanikuna oleks vaja “kaitsta”? Et ma ei satuks paanikasse? Et mul oleks mingi “rahvuslik immuunmehhanism”, mis teeks mind sedalaadi uudiste osas stoiliseks? Või kas olukorda, kus Männikult leitakse üle kilotonni TNT-d saaks või peaks tõesti kuidagi lahendama propaganda abil?

  • TarmoR

    Alles 3.jaanuaril arvas Postimees, et “… nii saab Raagist omamoodi
    lakmuspaber: mida vähem on teda märgata, seda parem on olukord”. Juba näikse olevat häda maale tulnud, sest Ilmar Raagi ja paljude teiste ohtrad tekstid teemal “psühholoogiline kaitse” meenutavad tudengi-ühikat, kus 2-3 paiku öösel koridoris panne tagudes edastati sõnumit “magage rahulikult, teie und valvatakse – ja teie psühholoogia on kaitstud”.
    Pigem on probleem selles, et kui võtta appi militaar-mõte, siis tavakodanik saab mõiste “psühholoogiline sõda” guugeldamisel targemaks nii wikis kui mujal, aga sellele loogiliselt vastanduvale “psühholoogiline kaitse” (edaspidi PK) leidub ohtralt säravaid ARVAMUSI (THIlves, Mikser, Lobjakas, Lucas, Koorits, Laaneots jppt), kuid vähe taolist subjektiivsust, (hetke)poliitikat ja seeläbi ka propagandat ületavat. On vihjeid PK struktuuridele ja tegevusele enam-vähem vennasmaades, aga neid tahtnuks näha rohkem ja kindlasti enne, kui Ilmar Raag asutas edastama oma NÄGEMUST töölepingu ja ametijuhendiga talle seatud ülesannetest. Sest minul riigikodanikuna on hirm või vähemalt needsamad kõhklused, mida Tarmo Jüristo postitus esitab.
    Rong ei tapa reisijaid (kuigi meedia seda tihti väidab), nuga ei lähe ise naabrimehe selga ja raketikompleks ei lase Ukraina sinitaevast ise reisilennukeid alla. Ehk siis – kuidas saab valitsuse palgal ametnik Ilmar Raag garanteerida, et kevadise vm valimise järel ei hakata talle andma uusi ülesandeid, mis täna LOODETAVAST heas-usus kaitsest kaugele jäävad?
    Riiklik Propaganda-talitus loodi 30ndate õhustikus, kus me tegelikult ju ei tahaks elada. Nõus, sellal loodud kuldse-Pätsu-aja kuvand aitas üle elada pool sajandit vene okupatsiooni ja võimaldas 80ndail nii “peatada Lasnamäe” kui taastada riikluse. Aga samas oli see valikuteta ja nii sumbunud aeg, et 1940.a. ununes ainumaski pauk laskmata.
    Ka täna on meil poliitilisi liikumisi äärest ääreni, nii neid, mis sildistavad in corpore 1950-1990 siia-asunuid (ei ütle, aga algab T-tähega) kui neid, mis kõiki Saksa armee mundrisse sattunuid võrdselt (ei ütle, aga algab N-tähega) sõimab. Euroopas on äärmused üha populaarsemad ja halvas unes võime meilegi manada veresugulaste Fideszit või põliseid soomlasi vm.
    Kui Ilmar Raag ei saa välistada tema kompetentsi sattumist Põhiseadusest vähem-hoolivatesse kätesse, siis .. Nojah, ma ei saa öelda, et jätnud see töö, leib tahab perele teenimist. Sarnase dilemmaga tuumapommi-füüsikud jagasid oma saladusi võrdselt nii itta kui läände, et tekiks tasakaal ja nonseeruks mõte pommi kasutada.
    Kui meil puudub töötav mehhanism PK sarnase, kõige õrnemas sfääris möllava instrumendi mitte-sattumiseks valedesse kätesse, siis ei tohiks seda luuagi. Kriisi-kommunikatsioon vesipüksi või 3 tonni trotüül-ekvivalendi või roheliste mehikeste (mitte MUPO) puhuks on vajalik, aga psühholoogilise kaitseta magaks ehk julgemalt.

  • Martin Vallimäe

    Tarmo, lase oma hirm välja :) Ma loen ja mõtlen, et mismoodi sa seda mõtlesid. Meie põhiseadusest vähem hoolivad jne, valedesse kätesse. Mismõttes relv. Psühholoogiline kaitse on rahva oma! Mitte Raagi oma :) Sa pead silmas, et kui Raag oleks Surkov ja valetaks rahva psühholoogia valeks, sest keegi tahab nii, no kui me siin filosofeerime.

    Vaat, Eesti valitsus, allasutused, kohtud ja Riigikogu jt peavad täitma seaduseid. Meil on demokraatia, õigusriik, vaba ajakirjandus, inimõigused…maitea kuidas need on võimalik kõik ära unustada neid kahte sõna psühholoogiline kaitse nähes. Mis on Sinu psühholoogiline kaitse, Tarmo, kui juhtib mõni kriis, mis mõjutab su põhiväärtusi või identiteeti vms. Lähedase surm, ütleme, näiteks. Kas kukud voodisse teki alla ja hakkad antidepressante sööma. Hakkad tööd rabama? Hakkad alkohoolikuks, kaotad teisedki lähedased suhted, kodutuks jääd? Hakkad varastama, reedad oma põhiväärtused ja oled nõus kõike ja kõiki kahetsuseta maha müüma? Hakkad kedagi süüdistama, lööd kellegi maha? Mida sa teed või ei tee, mis sinu psüühikad hoiab ja kaitseb, mida selleks enne on tehtud ja mida pärast. Kas sa usud saatust või seda, et see on sinu enda kätes jne. Mis kultuuriruumis sa oled üles kasvanud, oled sa avatud kogemusele, sotsiaalne, kuidas emotsionaalses plaanis on, oled stressi taluv või pessimist. Füüsis on korras? See kõik mõjutab Sinu psühholoogiat, sinu kaitstust kriisiolukorras ja sellest ülesaamist.

    Nii, mõtle nüüd iseenda asemel rahvale ja tema nö kollektiivsele psüühikale.

    Kommunikatsioonist ja pommist veel. Enamasti pommiähvarduse puhul pommi ei ole, on olnud ka, teatud panijatel, see selleks. Soodsatel tingimustel võib pommipaanika (kommunikatsioon inimeste endi vahel – siin on POMM) tuhandete ühte kohta kogunenud inimeste seas põhjustada sadu hukkunuid, näiteks kui eemale on võimalik joosta üle silla, upud, tallutakse surnuks. Nii on surnuid rohkem kui pomm ise oleks tapnud. Aga pommi ei olnud, oli vale kommunikatsioon hoopis. See ei ole ka väljamõeldud lugu, kui vaja võin täpsustada.

    Ma tegelikult kirjutasin hommikul pika postituse, mis selgus ei postitunud, kus muuhulgas tegin ka meediakriitikat näidete põhjal, kus hoopis meedia manipuleerib inimeste teadvusega, kuid meedia vastutusest ja kriitikast tegelikult kusagil eriti peale neljasilmavestluse rääkida ei saa, näopeks on suhtkoht garanteeritud. Aga arutelu võiks jätkuda. Võiks arutada, mis ikkagi on psühholoogia, või kuidas seda mõista indiviidi ja grupi ja rahva tasandil. Võiks arutada, miks ja mida me (selles teemas) kardame või ei karda (magaks paremini psühholoogilise kaitseta). Minu jaoks kõlab see täiesti absurdselt, mina magan just hästi kui ma tean, et minu riiki valitud inimesed ei reeda, justnimelt tegutsevad riigi põhiseadusest jms lähtuvalt, et on mehi, kes on nõus minu pere ja laste kaitsmise eest surema. Et nad ei löö verest välja. Ma magan hästi kui ma tean, et on kümneid tuhandeid igas vanuses inimesi, kes iga nädal harjutavad rahvatantsu ja laululeo laule, ma magan hästi kui ma tean, et eesti keel on hoitud ja meil on mets ja maa ja jõed ja järved. Ma magaks väga halvasti kui meil ei oleks psühholoogilist kaitset. Aga näib, et minu jaoks on see hoopis teine mõiste kui rahva teadvusega manipuleerimine halvas mõttes.

    Aga me peaks siis alustama psühholoogiast, täna rääkisime põgusalt Jüristoga, et psühholoogia mõiste on vaja esmalt ära sisustada. Ei see ei ole vaimuhäirete uurimine, ravi või normide määramine, ei ole ka psühhoanalüüs jne jne. Kui me alustaks sellest, et teadaolevalt on inimene ainus elav olend, kel on teadvus (teadlikkus sellest, et ta on olemas) ja kelle intellekt on nii kaugele arenenud, võiks öelda, et kõik mis vähegi seondub meie ajutegevusega, on psühholoogia. Kuid mõistetest nagu aju, närvid ja taju, peame jõudma ka motoorika, kõne, emotsioonideni, veelgi enam. Peame jõudma mõisteteni nagu konformsus, grupidünaamika, individualism-kollektivism, empaatia, alaläveline taju, järk-järguline desensitiseerimine jne jne. Ehk et mul on mingi teine kogemus ja sõnavara ja kui ma kellegagi räägin, siis mina ju tajun ja mõtlen ikka oma kategooriates, ja teine pool enda omades. Seetõttu peaks midagi enne läbi käsitlema ja siis edasi minema. Niiet, kust alustada. Mida sa kardad (manipulatsioon) ja mis on sinu arusaamine, mis on psühholoogia (minu psühholoogiat pole vaja kaitsta)?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hetkel ei ole mahti pikemalt vastata, aga ühe asja tahaks siiski kiirelt välja noppida. Mulle nimelt tundub see “kollektiivne psühholoogia” üks väga kahtlane konstruktsioon. Sa ise tõmbasid siin selle paralleeli individuaalse psühholoogia ning selle erinevate nõrkuste või häiretega – ja selle nurga alt vaadatuna on erinevate, omavahel konfliktsete printsiipidega üheaegselt opereerimine ilmselt ju probleemne asi, kas pole? Kui ma tajun mingit asja samaaegselt õiglase ning ebaõiglasena, halva ja heana, lubatu ja lubamatuna, siis indiviidina ma nõustun, et nii oleks päris keeruline igapäevaselt hakkama saada. Aga ühiskonna puhul, vähemalt senikaua, kui me räägime demokraatlikust ühiskonnast on selline asi mitte ainult normaalne, vaid lausa hädavajalik. Ja see ongi muide üks mu põhimõttelisi probleeme kogu “psühholoogilise kaitse” lähtealustega – ma kardan, et “riigi” või “rahva” puhul (ja ka need mõisted vajaksid tegelikult täpsemat sisustamist, ma ei usu, et siin saab lihtsalt eeldada, et kõik mõistavad neid ühtemoodi) on väga kahtlane, kas me saaksime või peaksime eeldama sedalaadi ühtset subjektsust, nagu me indiviidi psühholoogia osas seda teeme.

  • Martin Vallimäe

    Ma ütlesingi niiölda justnimelt sellepärast sinna ette. Kollektiivne teadvus ongi tõenäoliselt asi, mis asub teatud mõttes jutumärkides. Samas, ei saa eitada, et teatud ühisosa on siin maanurgas ja seda keelt rääkivate inimeste teadvuses olemas. Ja teatud ühisosa on seal maanurgas ja teistsugust keelt rääkivatel inimestel. Muidugi ei ole see homogeenne mass ja muidugi on atributeerimine või stereotüpiseerimine või mingite tükkide või hulkade kaupa mõtlemine iseloomulik, kuid ekslik, ei ole tervikku taju, on lihtsustamine. Kuid siiski, ilma kollektiivse tajuta, rahvata, ei oleks ka riiki. Lõpeks on kõik kokkuleppe küsimus. Ükski paber aga ei kehti, kui inimesed või rahvas ei taha, et see kehtiks.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Ilmselt tõesti on teatud ühisosa(d) olemas, aga asjad lähevad keeruliseks siis, kui me hakkame arutama, et mis siis sellest tõdemusest täpselt tuleneb või ei tulene. See “kollektiivne teadvus” asub jutumärkides ju just nimelt seetõttu, et tegu on abstraktsiooniga, kujundiga, mida me sisustame erinevate väärtuste, praktikate ja nägemustega. Selle “kollektiivse teadvuse” sisu ei ole vabas ühiskonnas “riigi” määrata, riik peaks olema selle peegel, mitte kujundaja. Jah, ma olen nõus, et ilmselt on meie kõigi, kes me selles riigis elame, huvides, et see ühisosa oleks võimalikult suur ning hõlmav – see on see, mida peetakse tavaliselt silmas, kui räägitakse “sidususest”. Aga sedalaadi sidusus ei saa olla ainsaks eesmärgiks või kriteeriumiks. Sõjavägi on ju omal moel kahtlemata väga sidus organisatsioon, millel on oma “kollektiivne teadvus” – kuid seal on sidusus saavutatud hinnaga, mida ilmselt vähesed inimesed oleks nõus terve ühiskonna puhul maksma.

    Ja minu laiem huvi kogu selle käesoleva teema juures ongi just see, et äkki võiks püüda sõnastada ka selle “psühholoogilise kaitse” eest makstava hinna, mitte lihtsalt öelda, et see pole oluline või et seda ei olegi.

  • Martin Vallimäe

    Sellest hinnast rääkides. Võib ju sisse tuua paralleeli. Värske Kenderi skandaalike, näis kui suureks läheb. Politsei on sõna ja väljendusvabadust piiramas riigina, olles mandaadi saanud rahvalt, kelle esindajatekogu on loonud seaduse, et lapsporno on see ja see. See seadus on põhiseadusega kooskõlas. Siis on meil veel teised seadused, mis ütlevad laias laastus, et vägivallale ja tapmisele üleskutsumist ei saa olla. Neid seaduseid ei saaks olla kui rahvas nii ei arvaks. Nüüd selle Kenderi sõnavabaduse kohapealt saab seadus oma tuleproovi, kas rahvas tolereerib, et keegi saab nii kirjutada, või ei tolereeri. Kui teatud ulatuses tolereerib, tuleb tõenäoliselt norme muuta, sest rahvas tahab nii või naa. Kas seda küsimust saab panna sõnavabaduse alla ja kas rahvas annab mandaadi piirata politseil sellist sõnavabadust. Sama on ka näiteks riigivastaste üleskutsetega vmt. Kui rahva jutumärkides kollektiivne teadvus arvab, et võiks olla anarhia ja riiki pole vaja, siis vajubki unustusse põhiseadus ja kõik muu. Nii lihtne ongi. Sellele ma vihjasingi, et paber ei tee midagi, kui rahvas seal taga ei ole. Seega hind on see, et kas on riik või ei ole riiki, see on kõrgeim hind, aga see on juba ka kõrgeimal konflikti tasemel.

  • Siim Pauklin

    Lisaksin omalt poolt selle teema juurde paar mõttekest…

    1) Küsimus „kas riik võib rääkida?” on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja ühtlasi „kuidas on kõik see seotud psühholoogia” või kaitsega”?

    Kõige otsesemalt saab ka küsida, millised on Eesti riigi eesmärgid ehk mis on Eesti nn. “suur narratiiv”. Eesti riigi eesmärkidest saab aimu meie põhiseaduses, mis on kujundatud demokraatlike protsesside tulemusena. Nagu KAPO või kultuuriministeeriumi (või ükskõik millise riigiasutuse puhul), peaks ka riigi „psühholoogiline kaitse” lähtuma (minu arvates) nendest samadest väärtushinnangutest. Mis need siis on? Esmalt, toetada eesti keele ja eesti kultuuri edasikandumist läbi aegade ning eesti riigi suveräänsust. Leian, et reeglina on võimalik loogilise arutluskäigu tulemusena jõuda vastuseni, kas “otsus X” toetab
    eesti keelt, eesti kultuuri ning Eesti suveräänsust või mitte. Kui mõni erakond pooldab “otsust X” mis ei toeta neid väärtusi, siis tuleb sellele avalikkuses rahva tähelepanu juhtida. Toon näiteid:

    Näide 1: Kas riigikeele ehk eesti keele kasutamine hariduse andmisel Eesti riigis toetab eesti keele, kultuuri ning suveräänsuse säilimist ka tulevikus? Loogiline vastus: Jah.

    Näide 2: Kas eesti keele TÄIELIK asendamine mõne muu keelega Eesti riigi hariduses toetab eesti keele, kultuuri ning suveräänsuse säilimist ka tulevikus? Loogiline vastus: Ei.

    Näide 3: Kas eesti keele OSALINE asendamine mõne muu keelega (näiteks kakskeelsus või kolmkeelsus) Eesti riigi hariduses toetab eesti keele, kultuuri ning suveräänsuse säilimist ka tulevikus? Loogiline vastus: Ei (kui keegi ei ole selle vastusega nõus, siis palun tuua punkt-punkti haaval loogiline ja reaalsusest lähtuv arutluskäik, mis järeldaks vastupidist).

    Seega, „psühholoogilise kaitse” üheks ülesandeks oleks ebaloogiliste väidete massilise levitamise märkamine ja nendele üldsuse tähelepanu juhtimine (esitades ise loogilise arutluskäigu ning nõudes dialoogipartnerilt samuti loogilist samm-sammult arutlust, kuidas see põhiseaduse eesmärkidega ühtib või mitte). Siia sobib näiteks eelpool olev kaheldava väärtusega mõttekonstruktsioon: eesti keele TÄIELIK asendamine mõne muu keelega Eesti riigi hariduses TOETAB eesti keele, kultuuri ning suveräänsuse säilimist. Loomulikult leidub ka muid ebaloogilisi väiteid, mille levitamine Eestis oleks agressiivsele naaberriigile meelepärane. Ühesõnaga, ma arvan, et sellise eesmärgiga „psühholoogilises kaitses” pole midagi taunimisväärset, sest see toetab Eesti riigi, keele ja kultuuri eksisteerimise üldisi põhimõtteid (hakata seda võrdlema Goebbelsi Saksamaaga oleks üsna demagoogiline).

    2) “Mis mind isiklikult „psühholoogilise kaitse” juures kõige tõsisemalt ja fundamentaalsemalt häirib ongi see läbiv militaarne joon, nägemus kommunikatsioonist kui sõjast. Sõjast, kus on vaenlased ja liitlased, aga ka desertöörid ja mõjuagendid.”

    Olen loomulikult päri, et sõbralik dialoog aususe, usalduse, viisakuse ning faktide õigsuse põhjal tehtud ühiste otsustena on eelisvariant. Paraku on ju ka selge, et alati ei ole see võimalik. Toon näite hiljutisest reaalsusest: kui Vene sõjaväelastest Ukraina pinnal (või näiteks hävitajatest mõne teise riigi õhuruumis) on fotodena olemas tõendusmaterjal, kuid Venemaa ikkagi eitab neid (loe: valetab oma dialoogipartnerile näkku), siis kui pikalt on võimalik sõbralik dialoog, mis põhineb aususel, usaldusel ning argumenteeritud dialoogilistel otsustel? Eriti juhul kui inimesed kaotavad samal ajal elusid. Arvan et mingist hetkest tuleb vaadata reaalsusele otsa ning tunnistada, et edasine sõbralik faktidel põhineva dialoogi otsimine oleks tulutu – valetamisega, demagoogia ning pullikakaga ei saa ju mõistlikult argumenteerida.

    Siit edasi, et kui keegi üritab neidsamu valesid kasutades mõjutada üldsuse teadlikkust (näiteks meedia või sotsiaalmeedia kaudu), siis paraku olemegi jõudnud vaenlaste ja liitlaste, desertööride ja mõjuagentideni. Selline oli reaalsus paar kuud tagasi Ukrainas, rahulikus Eestis on seda kahtlemata raske mõista. Isiklikult arvan, et lääne demokraatlikus kultuuriruumis on hoopis kõige suurem oht “kasulike idiootide” olemasolu riiklikult tähtsatel kohtadel. Paralleelina, reaalsusest irdumise hea näitena soovitan vaadata dokumentaalfilmi “Grizzly Man” – seal üks hea südamega looduslaps elas grisli-karude lähedal metsikus looduses, proovis mõmmidega kultuurse inimese kombel dialoogi astuda. Tema lõhki rebitud rinnakorv ja kehatükid leiti hiljem ühe karu maost (ta valukarjed olid karu rünnaku ajal juhuslikult jäädvustatud), samuti nagu tema tüdruksõbra omad, kes utopistist looduslapsega naiivselt ning heas usus kaasa oli läinud.

  • Vanda Maria Mmv

    Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.
    .