Alljärgnev on õuduslugu. Põhjamaine death metal. Lõpus saavad kõik surma. Kuid alustagem sellest, et Homo Sapiensi sotsiaalmeediakäitumise sarnasust niinimetatud sipelgaveskitele on varemgi täheldatud. Sipelgad, kes on teatavasti pimedad, jätavad üksteisele erinevaid lõhnasõnumeid, mis aitavad leida teed näiteks toidu juurde. Vahel aga hakkavad sipelgad üksteise sabas ringiratast marssima, kuni surevad väsimusse. See ongi sipelgaveski.
Kunagi arvasin teisiti, kuid täna aiman, et Facebooki ja teiste sotsiaalmeedia platvormide kingitus inimkonnale kipub olema mõistmine, et inimest on lihtne üle mängida kasutades neid värskelt avastatud ja instinktidest kubisevaid pimedaid nurki isiku mitmekihilises teadvuses. Kuskil on keegi, kes teab üha paremini, kuidas panna inimesi marssima vastavalt algoritmidele, kui mitte ringiratast, siis vähemalt soovitud suunas.
Sellise suunamise suhtes pole immuunsed ka väga targad inimesed. Lihtsaim viis näiteks mõni professor mängu tõmmata, on teda ärritada (teatavasti on ärritunud inimene ka üsna viraalne). Sa ei pea talle seejuures absoluutselt meeldima! Mida nõmedamalt sa talle pinda käid, seda tõenäolisemalt on ta valmis sinu eest teatud musta tööd ära tegema sõnumi levitamisel.
Ja juba hakkab pihta: Kuidas küll Taavi Rõivas julges kasutada oma valimisklipis NATO hävitajaid? Kuidas see Jürgen Ligi nii räigelt inimesi p***** saadab, ja kuidas küll Edgar Savisaar tellis maksumaksja raha eest papist koletise Ülemiste ristmiku avamisele? Kas see ongi 21. sajandi poliitika?
Kus on mõtlevate inimeste rongkäik eesotsas Kuku raadioga ning miks nad ei pane juba paika rumalaid poliitikuid ja nende küünilisi nõunikke? Kui vaadata sotsiaalmeediat, siis seal moodustatakse selliseid mõtlejate rongkäike muidugi küllaga. Kui juhtub järjekordne jama, lõpetavad kirjanikud raamatute kirjutamise, kunstnikud viskavad vastu seina pintslid ja arhitektid sirklid ning pühenduvad selgitustööle. Kuidas see ja teine tegi jälle valesti. Laine Jänes. Teeb valesti juba aastast 1995.
Arvamusliidrite tujusõnumid pulbitsevad kärestikena Facebooki pidevalt formeeruvate algoritmiliste kallaste vahel. Nad säutsuvad Twitteris kuni lõpeb õhk, kuid enne kui nad oimetult laua taha maha kukuvad, vajutavad nad veel viimast korda "publish". Osavamad löövad kukkudes nupu pihta peaga. Ning ojaa, paljud neist treivad fotodest meeme nagu muistsed sepad teritasid odasid!
Väike revolutsioon iga päev. Väike surm igal õhtul. Mida suurem arvamusvaal on haavunud, seda suurem high-five ja preemia turundajate seas jagamisel. See, mida arvaja peab enda õigustatud möirgeks avalikus ruumis, on sageli vaid kontrollitud reaktsioon tarandikus enne seda, kui toreadoor tema pinges keha suunas sooritab viimase torke.
See, mis mõnede arvates on korrigeerimist vajav faux pas, on tegelikult sööt. Või täpselt sihitud majakakiir infotormis, mis meelitab sinusuguseid arvamusliidreid kärbestena meepotti. Ning vajutab su närvirefleksidele hommikust õhtuni, nii et karjed kostavad nüüd juba kõigini. Aga seejuures ta ei alluta tegelikult sind, vaid ta hämmastab sind ja sa hämmastudki, vabatahtlikult.
Kas sinu ärritus valesti käituvate poliitikute üle teeb sinust meediumi sõnumitele, mida sa ise vihkad? Võib olla. Et vähem valus oleks, toon kõigepealt ühe Leedu näite. Seal on üks liberaalne poliitik nimega Eligijus Masiulis. Pigem selline tõusev täht. Kui ta sai 40 aastat vanaks ehk piisavalt väärikaks, et kandideerida presidendiks, panid tema turundajad Vilniuses üles plakati "Palju õnne sünnipäevaks, Eligius! Saa meie presidendiks ja kõik läheb hästi! Vilniuse rahvas." Sama tehti Kaunases, alla kirjutati vastavalt "Kaunase rahvas".
Arvamusliidrite seltskond sai muidugi vihaseks. Mida kuradit? Kes julgeb rääkida meie, rahva (!), nimel? Facebooki ilmusid Eligiust mõnitavad meemid, millest ühel oli ta fotošopitud Ukrainasse ja alla oli kirjutanud Ukraina rahvas.
Paljud ilmselt ei tulnud selle peale, et see plakat oligi mõeldud tekitama just selliseid reaktsioone ja autorid olid mures, et neid reaktsioone oli pigem liiga vähe. Ma sõitsin hiljuti selle plakati idee autoriga Klaipedast Vilniusse ning ta rääkis mulle, et oli pigem rahul. Põhjus rõõmustamiseks on ju selge – see plakat muutis tema arvates kriitikud sõnumeid kandvateks muuladeks. Tegelik sõnum, mida kriitikud aitasid edastada oli: "Eligijus pole enam see beebilõust, keda fookusgrupid liiga nooreks pidasid. Ta on 40 ja ta tahab saada presidendiks." Ärritus uinub, mälestus 40 aastaseks saanud Eligijusest jääb. Loovlahenduse süü läks nagunii agentuuri kraesse.
Nii loodud kampaaniatega läheb lendu terve kobar sõnumeid. Mõnda sõnumit saab kriitikaga nullida, mõnda saab meemidega trollida, kuid senikaua kui peamine sõnum jääb terveks, on sõnumi edastaja rahul. Samal moel nagu Taavi Rõivase sammumisklipi üle nalja viskavates meemides jäi kontekstist hoolimata alati alles kindel edasisammumine, midagi, mida oligi tahetud meelde jätta. Üks niinimetatud "meemidest" oli käekirjalt isegi nii professionaalne, et oleks võinud olla ka erakonna enda loodud.
Reformierakonna probleem tekib küll siis, kui selgub, et osad reformierakondlased sammuvad neis Kindlalt Edasi! klippides trenažööri pidi, sest liikuva kaamera rent oli kallim. See fakt tabab põhisõnumit ennast aga see pole praeguse jutu teema.
Aga võtame veel ühe kodumaise näite. 2013. aastal tegid Edgar Savisaare linnavalitsus pluss keskerakondlikud propaganda-ajud plaane pikalt ehitatud Ülemiste liiklussõlme avamiseks. Võimalus üks: saadame pressiteate, küll siis Ulla Länts ja Uku Toom loevad selle uudistes ette. Kuid hei, nad ei pruugi isegi mainida Savisaart!
Seega, võimalus kaks: teeme midagi sellist, mille peale kõik vähemalt nädal aega räägivad sellest. Tõenäoliselt me peame selleks kedagi väga-väga närvi ajama. Meelis Pai teeb papist monstrumi. Edgar sõidab kohale lahtises sportautos. Teeme seda kõike linnavalitsuse eelarvest. Jess.
Tulemus:
(Screenshot: Delfi.ee)
Edgar Savisaare ja Ülemiste liiklussõlme avamise sõnumikobar koosneb vähemalt alljärgnevatest eraldi toimivatest kihtidest:
1. Savisaare tiim tegi koleda loovlahenduse (jälle!).
2. Savisaar ei tee vahet erakonna ja linna rahakotil.
3. Ülemiste ristmik sai valmis.
4. Savisaar ehitas selle ristmiku.
5. See on vist väga oluline sündmus, sest kõik räägivad sellest!
6. Jne.
Savisaare vaatepunktist üsna hea saavutus, sest Savisaare kui liiklussõlme ehitaja sõnum jäi puutumatuks. Kaasa tulnud sõnumipakikesed polnud olulised, kuna Savisaar pole kunagi lubanud teha ilusaid loovlahendusi ega teha vahet erinevatel rahakottidel, kuid on lubanud ristmikke korda teha, siis ei tunne tema valijad ennast ka liigselt petetuna esimestest sõnumitest.
Nagu näha, koosneb edukas tänapäevane poliitsõnum ärritajast, mille eesmärgiks on panna sõnumi kõige suuremad vastased seda pooltahtmatult levitama. Siit liigume edasi tõsisemate teemadeni nagu Venemaa ja infosõda.
Miks täpselt, sa arvad, on sündinud see klipp, kus Vene tuumarakett tabab Londoni kesklinna? Et sulle hirmu nahka ajada. Jah. Et saata sõnum Londonisse põgenenud Vene kapitalile? Muidugi! Aga ka selleks, et sa saadaksid selle sõbrale edasi ja ka temal kukus süda saapasäärde. Sina muutud levitajaks, vektoriks. Seda klippi levitavad Venemaa suurimad kriitikud IlvesToomas (järgijaid 44 000) ja LucasEdward (jälgijaid 30 000). Tahtmatud muulad, tahtmatu meedia.
Aga mida nüüd edasi teha? Kuidas mitte olla muul aga siiski kritiseerida sõnumeid? Kuidas hoiatada Venemaa plaanide eest, kui Venemaa tegelik soov ongi hirmutada? Aga äkki nad tegelikult tahavad ka päriselt rünnata? Ma pakun paar stsenaariumit:
1. Me kõik muutume teadlikumaks viisidest, kuidas töötab tänapäeval turundus ja seetõttu ei jaga iga suvalist linki ja kui tahame midagi analüüsida, siis arvestame võimalusega, et meid võidakse spetsiaalselt selleks suunata. (Tõenäosus 10 %).
2. Klassikaline arvamusliider võib väga vabalt olla järgmine institutsioon, mis on langemas põrmu, nagu ka tema moodi mõtteid täis pumbatud poliitik. Nende asemel tuleb troonile algoritmimeister ja seejärel tehis-intellekt. (Tõenäosus 90%).