See, et Anvar mind Olukorrast riigis saatesse aastalõpu külaliseks kutsus, oli küll meeldiv üllatus. Lõpuks õnnestus oma silmaga näha, kuidas tehakse aastaid kuuldud saadet ning selles osaleda. (Kuulata saab siit).
Uudistetoimetused korjasid saatest üles idee Riigikogu saadikute palkade vabatahtlikust alandamisest. Ehk siis, et saadikud, kes tunnevad, et nende palk on liiga suur, võiksid siis ebaõiglasena tunduva osa tagasi maksta ja mitte näidelda palga alandamist lingutades põhiseadusega vastuolus olevaid eelnõusid presidendi kapsaaeda. Sellest ideest on siin blogis varemgi juttu olnud ja selle sünni põhjuseks ei ole minu hinnang sellele, kui suur peab olema parlamendisaadiku palk, vaid just hiljuti lahvatanud silmakirjalik juriidiline mäng palgakorralduse ümber.
Minu enda jaoks oli saate teemadest tähtsal kohal “moraalne paanika” ehk siis olukord, kus kriitika poliitikute või ametiisikute suunas on juba nii emotsionaalne, et see kaotab igasuguse mõistuspärasuse. Moraalsest paanikast pääsemiseks tuleb ennast sundida ratsionaalsusele, sest keda lahmiv kriitika kõige rohkem tabab? Eks ikka neid inimesi, kes on kõige normaalsemad (ebanormaalsetel on tavaliselt ükskõik).
Nii viib paanika ametist viimasedki mõistlikud inimesed, sest nemad saavad ka muid töökohti (erinevalt paljudest nii öelda “ebanormaalsetest”). Seega, et enne kui haarad kivi, vaata, kes sellega pihta saab. Tahan moraalse paanika teemadel veel pikemalt kirjutada, nii et kui huvi on, siis peatse nägemiseni.
