Kui eelmine postitus tundus liiga pikk, siis proovin sama asja öelda umbes 150 sõnaga. Ühel päeval läksin ma Kohtla Kaevandusmuuseumi. Väikeses ruumis seisis lett kohalike suveniiridega ja seal lebas ka see ese… Macroflexist tõuk. Hambaorkidest tehtud hõredad karvad, silmad rohelise vildikaga peale joonistatud. Nimi võis olla näiteks “päevakoer”. Seda kõike ainult 25 krooni eest.
Taies nägi välja nii õõvastav, et hetkeks tundus mulle naljakas see ära osta, panna see järgmisel hommikul mõne kolleegi lauale, pidada peenikest naeru, kui lauale läheneva kolleegi suust kostab hirmukarjatus ning ta üritab refleksiivselt elajat klaviatuuriga surnuks lüüa. Järele mõeldes sain ma aga aru, et kui ma mainitud kurva käkerdise ära ostan, julgustan ma tema loojat (olgu muusad talle armulised) looma järgmist samasugust objekti ning maailmas on tänu minule juba kaks ehitusvahust koleniiri.
Täpselt seesama asi juhtub iga kord, kui me ostame midagi – me julgustame tootjaid, loojaid jätkama oma tegevust. Ja täpselt sama asi on internetis klikkimisega – mida rohkem midagi klikid, seda rohkem seda juurde tuleb. Ma ei tahagi midagi rohkemat öelda.