Ükskord ammu ütles üks erakondlane mulle, et ei tasuks tema parteid nõrga eelarveprotsessi tundmise pärast väga kritiseerida, “sest meil lihtsalt ei olegi piisavalt asjalikke inimesi, kes sel teemal sõna oskaks võtta”. “Asi on halb, me teame seda ise ka,” lisas ta mureliku näoga. Tema hirm oli see, et pekstakse maaslamajat. Küsimus muidugi jõuab kuskilt kaarega selleni välja, et on mingid “muidu mõistlikud inimesed, keda ei tasuks praegu klobida, sest muidu tuleb Moskva-Edgar ja me oleme kõik probleemi ees”.
Mida siis teha? Hakata ennast kontrollima ja proovima mitte kritiseerida nii öelda “häid” jõude? Kui paljudes asjades tuleks poolvigastele õiglusekunnidele händikäppi anda, et kõik hästi oleks? Kas selline enesekärbe polegi mitte kõige suurem oht demokraatiale? Maailma ajalugu näitab hästi, et erinevate arvamuste vältimine viib ühiskonnas täpselt samasuguse mullini nagu kunstlikult odav laenuraha majanduses ja sellest tuleneva ohu vältimise ainus võimalus on luua soodsad tingimused erisuguste arvamuste levikuks.
Nii edasi mõeldes avastasin veel vähemalt viis erinevat olukorda, kus surve enesetsensuurile on tavaline.
1. Hirm ebameeldivuste ees
Kellegi jaoks radioaktiivset juttu on raske ajada, sest sellele võib järgneda üsna ebameeldiv ja tihti anonüümne kambakas. Seda võivad läbi viia parteide lakeid kuskil kommentaariruumides, teatud blogides, kuid see võib aset leida ka palju kõrgemal tasemel. Kukub ära mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta. Ebameeldivus võib tähendada ka arvaja sildistamist ullikeseks, fanaatikuks, pahatahtlikuks või punaprofessoriks, mille juurest ongi hea minna järgmise alapunkti juurde.
2. Hirm olla ebalojaalne
Peale pronkskriisi sai päris palju nalja nende valitsuspoliitikutega, kes leidsid, et raskel ajal valitsuse otsuste kritiseerimine on sisuliselt “vaenlase poole üle minek”. Samas, paljud need, kes midagi teist moodi arvasid, lõpetasid ikkagi ebalojaalsuse stigmaga otsaees ja kannavad seda siiamaani. Kukub ära veel mingi hulk inimesi, kes tahaks sõna võtta.
3. Ebasoodne karjäärile või ärile.
Iseenesest ongi selge, et soov äri teha seab omad piirid sõnavabadusele, kuid kuskil on koht, millest alates see läheb imelikuks. Mida väiksem ühiskond, seda raskem on midagi väita ilma kellegi varba peale astumata. Seda lihtsam on üldse mitte midagi väita. Ja ongi jälle sõnavõtjaid vähem.
4. Isetäituvus
“Ära sellest praegu räägi, sest need, kes teavad, teavad praegu juba nagunii ja ülejäänud ei saa aru”. Niisugust argumenti kasutatakse plahvatusohtlike teemade puhul nagu devalveerimine, rahvarahutused, probleemid sambaga jne jne. Kardetakse, et muredest rääkimine muudabki probleemi veel suuremaks. Tagajärjeks on üks vastikumaid olukordi, kus saladustest sosistatakse, õhk on haisust paks, kuid sirgjooneline väljaütlemine oleks justkui viga. Ja sõnavõtjaid on juba päris vähe.
5. Savisaare argumendid
Mäletan aastatetagust olukorda, kus üks poliitik (üldse mitte keegi, kellega mina koos töötasin) leidis, et ta ei saa kasutada sõna “majanduslangus”, sest see on “Savisaare väljend”. Märkasin sarnast asja ka hiljuti, kui Savisaar kritiseeris meediat argumentidega, millest mõned olid tegelikult õiged ka minu arvates, kuid mille edasine kasutamine oli keeruline, sest kohe küsiti mitmelt poolt: “ahaa, oled ka Savisaarega sama meelt, jah?” Ja jälle – kes see enam sõna tahab võtta, kui selline kahtlus üleval on. Tegelikult on mul tõsine hirm, et Savisaar hakkab kunagi rääkima euro vajalikkusest või muust sellisest… tagajärjed oleks kohutavad, sest mida räägiksid siis ülejäänud poliitikud?
Mõni võib öelda, et olukord ei ole nii hull ning ikka jääb inimesi, kes on piisavalt tugevad, et oma arvamust avaldada. See on tema arvamus ja ma loodan, et tal on õigus. Mina väidan, et meil on Eestis siiski pisut liiga palju enesetsensuuri, selle tagajärjel süveneb lõhe inimeste vahel, kes midagi teavad ja nende vahel, kes midagi ei tea. Pikaajaliselt on see kõige idiootsem strateegia üldse. Inimesed kannavad saladusi vaikides, töökoha, karjääri, hetkelise hingerahu või mõne muu sellise asja nimel. See viibki selleni, et ühel päeval kui mingi suur probleem ukse ees on, siis keegi sellest eriti ei tea, keegi ei huvitu ja seda jääb lahendama käputäis lolle, kes ei osanud õigel hetkel ära joosta.
Videode hulk youtube’is on katastroofiliselt vähenenud! Peate seekord leppima Manic Street Preachersiga ja muide, selle sõnad on tegelikult spot on topic.