Jäin mõtlema, et Eesti on riik, kus eksisteerib päris tugev tsensuur. Ühest küljest on Eesti ajakirjandusvabaduselt maailma tipus. Freedom Pressi tabelis oleme kohal 14-17 jagades positsiooni Jamaica, St. Lucia ja Iirimaaga. Eestit märgitakse ära ka kui erakordselt suure internetivabadusega riiki, mis peaks iseenesest tagama demokraatia toimimise. Teisest küljest on Eesti meediaväljaanded just internetis kanda kinnitada püüdes saavutanud olukorra, kus toimub ingliskeelset väljendit kasutades crowd-sourcing of censorship, Eesti keeles siis kambatsensuur, mille viivad läbi anonüümsed kommentaatorid.
Nimetagem seda tsensuuriks, mille vahendid mõjuvad aja jooksul, mitte kohe. Kuid mõjuvad. Mis selle tagajärjeks on? Lihtsalt see, et me ei saa enam avalikke esinejaid. Lihtsalt see, et avalike esinejatena tunnevad ennast paremini pigem paksunahalised inimesed või need, kellel pole midagi kaotada. See aga tähendab seda, et väheneb demokraatia. Mitte ei suurene, nagu lehed väita proovivad. Kahju.
