Tarmo Jüristo
Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.
Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.
Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.
See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.
"Hea küll", võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, "see on parim neist, mis meil võtta on". Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?
Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.
Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.
Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.
Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi "kultuurirevolutsiooni", mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).
"Rahuarmastav Ameerika rahvus" pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.
Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.
Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.
Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.
Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.
Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.
Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.
Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.
Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.