Tarmo Jüristo
2. augustil ajakirjandusse jõudnud teade IRL-i vastuseisule mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele vallandas Eesti meedias artiklite laviini, mille üks viimaseid seisukohavõtte tuli haridusminister Tõnis Lukaselt, kes värskel valitsuse pressikonverentsil üsna lambist homo-teema üles võttis ja teatas, seoses Hollandi plaaniga anda välja kooliõpikud, kus käsitletakse samasoolistest paare sama iseenesestmõistetavalt kui heteroseksuaale, järgmist:
“Mina arvan, et vana maailma väljasuremisstrateegiaid üle võtma ei peaks ja niisugust õppematerjali ei tule ja meie kool ei vaja. Kuigi see ei välista, et ka meil ilmub lähiajal mõni tark, kes nõuab, et Luts aetaks hauast üles ja kästaks tal “Kevade” ümber kirjutada nii, et Arno osa aega vähemalt Teelega käimise asemel käiks ka näiteks Kiirega."
Minu esimese reaktsiooni võttis üsna hästi kokku samal pressikonverentsil viibinud rahandusminister Jürgen Ligi, kes Lukase peenest huumorist mõneti rabatuna küsis oma kolleegilt haridusministrilt: "Millest sa räägid?” Asja üle veidi pikemalt järele mõeldes ning Lukase hilisemaid selgitusi lugedes tuli aga pähe päris mitu erinevat tähelepanekut, mõned lõbusamad, mõned kurvemad.
Ajakirjandusse jõudnud kajastus Lukase etteastest on napp ja seega on täiesti võimalik, et haridusminister on tegelikult märksa terasem ja taibukam inimene, kui need avaldatud repliigid arvata lubaks. Seega ei tahakski ma siinkohal hakata lahkama homoseksuaalsuse teemat laiemalt ja näiteks arutleda selle üle, kui mõistlik on kartus, et koolides homoseksuaalsuse mitte-hinnanguline käsitlemine võiks viia inimkonna (või siis kasvõi rahvuse) väljasuremiseni. Küll aga võiks pöörata tähelepanu hr. Lukase Lutsu-interpretatsioonile.
Hr. Lukas näib arvavat, et Eesti koolides ei ole homopropagandal kohta ning et "Kevade", vähemalt seni, kuni mõni tark pole Lutsu hauast üles ajanud, kannab uhkelt heteroseksuaalsuse lippu. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen "Kevadet" päris mitu korda lugenud, polnud ma siiani tõesti osanud seda normatiivse seksuaalkäitumise võtmes näha. Aga okei, kui haridusminister arvab, et see võiks olla üks Lutsu romaani kandev telg — mis siis ikka, otsime välja mõne aasta vanuse "Kevade"-teemalise nupu Veiko Märka sulest, mis käsitleb muuhulgas õpetaja Lauri seksuaalsust. Aga see tähelepanek kuulub kindlasti nende lõbusamate märkuste hulka ja siinkohal jääb üle vaid loota, et mõni tark ei pea nüüd vajalikuks Lutsu hauast üles ajada, et õpetaja Laurile koju kolm last ja ootav abikaasa kirjutada — mine muidu tea mismoodi sellise romaani lugemine tärkavat noorsugu ja seeläbi Eesti demograafiat mõjutab.
Mõneti kurvem on aga vast see, et ilmselt ei ole haridusminister Lukas märganud, et Emil Tode "Piiririik" on Eestis gümnaasiumitasemel päris mitmel pool kohustusliku kirjanduse hulgas. Või siis pole ta tähele pannud, et "Piiririik" on gay-romaan. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et seda pisikest fakti on tegelikult üsna lihtne mitte märgata — kuivõrd selline (mööda)lugemisvõimalus on autori poolt romaani taotluslikult sisse kirjutatud. "Piiririik" on jutustatud minavormis, mis Eesti keeles võimaldab tegelase sugu mitte välja tuua ja seega on hea tahtmise (või siis nii tekstilise kui kontekstuaalse tuimuse) korral võimalik eeldada, et peategelane on naissoost. Nii ma ei teagi, kumb variant oleks traagilisem — kas see, et Lukas ei tea, et "Piiririik" kuulub Eesti kaasaegse kirjanduse kaanonisse, või siis see, et ta pole aru saanud, millest see raamat räägib.
