Kirjutan neid ridu Uzbekistanis, kus kohaliku õiguskantsleri kantseleis mõned päevad tagasi kitsale ringile korraldasin Ühtse Eesti DVD esmaesitluse.
Autoritaarsele riigile kohaselt olid reaktsioonid vaoshoitud. Valitsev arvamus oli, et sellise etenduse lavastajad Uzbekistanis isoleeritaks ühiskonnast ja sõnakamad näitlejad saadetaks tootvale tööle. Arvestades, et ka Eestis on olnud hinnangud Ühtsele Eestile vastuolulised, siis järgnevalt selgitan oma kaalutlusi projektis osalemiseks. Kuna liiga vähe on etendusest möödunud ja minu side ei ole mitte kõrvalseisja oma, ei käsitle alljärgnev Ühtse Eesti mõju poliitilise kultuuri ja valijateadlikkuse kasvule.
Enne
2010 aasta alguses valgustasin Tiit Ojasoo palvel NO teatri näitlejaid sellest, kuidas ja miks Eestis rahvavõim on libisenud rahavõimu kätte. Kahe tunni jooksul selgitasin õiguskantsleri töökogemustele tuginedes, miks võimul püsimine on muutunud ainsaks poliitiliseks ideeks ja milliseid vahendeid kasutatakse oma võimu kinnistamiseks.
Kirjeldasin nii valitsuses, Riigikogus kui ka Kadriorus kogetut. Mõned näited olid ehk tagantjärele vaadates liiga avameelsed. Õnneks näitlejad ei kuritarvitanud ega kasutanud avaldatut ebakohasel moel. Põneva mõttevahetuse tulemusena jõudsime mitme ideeni, millest näiteks valimiskool realiseeriti näitlejate poolt, kuid paljud jäävad ootama järgmisi valimisi. Olin üllatunud, kui teadlikud olid näitlejad poliitmängude tagamaadest ja kui valuliselt elavad nad kaasa sellele, mis Eestis toimub.
Paar nädalat enne Suurkogu helistas Tiit uuesti ja teatas, et tal on üks hull idee. Kuivõrd ametist tulenevalt olen pidanud hullude ideedega varemgi kokku puutuma, siis nõustusin ta ära kuulama. Tiit pani ette, et ma lisaks konsultandi rollile võtaksin ka külalisnäitleja rolli. Minu osalemistingimusi oli kaks. Esiteks pean ma saama ise otsustada oma kõne sisu üle ja teiseks vajan kindlustunnet, et erakonda Saku Suurhallis ei looda. Tiit nõustus, kuigi teise tingimuse täitmise osas polnud mul täit kindlustunnet viimase hetkeni.
Küsimusele, miks nõustusin 7000 inimese ees esinema, oleks mugav vastus, et võimalus tippnäitlejatega koos mängida ei pakuta mitte igapäev.
Tegelikult soovisid autorid kõnetada valijaid teemadel, mida olen aastaid südamelähedaseks pidanud. Eestis pole enam palju neid, kes idealismisäde silmis soovivad maailma paremaks muuta. Seetõttu tundus ettevõtmine mulle niivõrd õige ja ajakohane. Ei seisne ju võti võimukvaliteedi tõstmiseks mitte valimissüsteemi muutmises, vaid valijate koomast äratamises.
Etenduse proovides ma ei osalenud ja kõnet kunstilise juhi või kultuuriministriga ei kooskõlastanud. Vaatasin vaid korra üle esinemispaiga ning täpsustasin, millal pean lavale minema. Minu osalemisest teadis niivõrd väikene ring, et isegi mu kaaslane vaatas mind ehmunult, kui ootamatult lavale suundusin.
Pärast
Etendus lennutas mind mõneks ajaks tähelepanu keskpunkti. Ma ei pea silmas neid kümneid kontakte võõraste inimestega, kes tänaval avaldasid valmisolekut loodava parteiga ühineda või kes soovisid pubis kannu välja teha.
Ootamatult saabunud kuulsuse koormat pole kerge kanda. Nagu Mart Juur tabavalt oma naljanurgas tähendas, oli mul raskusi oma rollist väljatulemisega. Etenduse järgne nädal oli tiine kutsetest telesse ja raadiosse. Kõige tipuks oli aga ettepanek Ühtse Eesti poolt ühe erakonna kongressi tervitada. Erakonna esimees oli küllaltki üllatunud, kui selgitasin delikaatselt, et Ühtne Eesti oli etendus, mis on nüüdseks läbi.
Mitmed erakonnad on soovitanud mul nende ridades Ühtse Eesti ratsul 2011 aasta kevadel Riigikogusse ratsutada. Seejuures on rõhutatud, et just tänu Ühtsele Eestile olen hetkel oma kuulsuse tipus. Mõtlesin seepeale, et paha lugu küll, kui mu elu tipphetkeks jääbki näitemängus osalemine.
Kuivõrd ma ei ole pidanud kunagi õigeks, et erakonnad kaasavad tuntud näitlejaid ja kunstiinimesi häältemagnetina, otsustasin sel korral mitte valimistel kandideerida.
Jäägu sotsioloogidele ja teistele asjatundjatele hinnata Ühtse Eesti laiem mõju.
Jälgides viimaseid avaliku arvamuse uuringu tulemusi erakondade toetuse osas, on aga ilmne, et Ühtne Eesti pole jõudnud valijateni, kes toetavad paigaljooksu jätkumist.
