Poliitsõnumi visualiseering 2010. aasta veebruarist. 5000 lauluväljakule kutsutud töötut külmas talveilmas. (Foto: Õhtulehe lehetegija blogi)
Suurte poliitiliste reformide hindamine kõigest nelja aasta tagant on vajalik, kuid raske ettevõtmine, sest näiteks tänaste rahvastiku- või energeetikapoliitiste otsuste loomulik mõjuhorisont on pigem 30-50-100 aastat kui neli aastat.
Nii on analüütikud ja valijad samas seisus nagu keegi, kes ütleb väikelaste hoiurühmas ühele nelja-aastasele lapsele, et jaa, sinust saab ilmselt uus Mozart aga teisele, et sinust, väikemees, saab hoopis mootorsaemõrvar (milline kohutav mõte, eksole). Liiga palju on faktoreid, liiga palju on määramatust, liiga vähe on meil endil teadmisi, et hinnata ja ennustada riigi ja tema valikute tulevikku pika aja peale ette.
Muidugi on selge, et mõnede tegude mõju on siiski ka kohe tuntav. Näiteks madal korruptsioon või korras eelarve lubab teatud kindlustunnet tuleviku suunas, kuid siis on käes järgmine probleem – kuidas visualiseerida numbrite ilu nii, et tavaline valija sellest aru saaks. Eelarve pole ju nagu mingi maja, mis kõigile nähtavalt keset linna seisaks. Ja kui siis mõni valija isegi mõistab kauni eelarve eeliseid, ei pruugi ta seda ikkagi kokku viia otsuse taga olnud otsustaja isikuga, ehk siis sellega, keda tuleks selle poliitika põhjal valida või mitte valida.
Peale selle, et see on valija probleem, on see ka poliitiku probleem. Kuidas näidata töö tulemusi, kui need on nii katsutamatud ja viibivad pikalt? Seepärast ongi poliitikas väga hinnas need vähesed võimalused, kus saab otsuste toimimist kuidagigi käegakatsutavaks teha. Kus poliitik saab uhkelt seista kõrvuti saavutusega, päevitada edusammu päikese käes… Ei ole siis ime, et olümpiavõiduga koju saabunud sportlane joostakse raekoja platsil kaheksa erineva kõnepidaja poolt külili või uue ristmiku avamise suunas püstitatakse väljasirutatud kääridega lidumise maailmarekordeid.
Kavalamad või küünilisemad loovad ka sekundaarseid signaalisüsteeme, mis on kui maailmad iseeneses, omamata seost tegeliku probleemiga, kuid sarnanevad väliselt võimalike lahendustega. Sellised signaalid jätavad mulje, et töö käib ja asjad saavad korda, kui ainult lastaks rohkem tegutseda ja antaks veel natuke rohkem hääli tegutsejale.
Näiteks – paljud inimesed on ilmselt kukalt kratsinud selle üle, miks Keskerakond ikkagi on tekitanud reisisaatjate ametikoha. Vastus on lihtne – tegemist on töötuse probleemi visualiseerimisega ja sama-aegselt ka justkui lahenduse visualiseerimisega. Mis teeb reisisaatjast maksumaksja raha eest kostüümi riietatud ja ära kasutatud inimese, kes nagu laadal ringi liikuv maskott sõidab mööda linna, eesmärgiks reklaamida ühe erakonna poliitilisi sõnumeid.
Ei maksa imestada, et väheste eranditega teevad need saatjad oma tööd (mis see täpselt olema pidigi?) tujutult nagu Mõngli nimelise maiustuse maskott, kes kunagi ühel rockfestivalil laste käest peksa sai, kuid sellest hoolimata leiavad Keskerakonna strateegid ilmselgelt, et sellest on erakonnale pigem kasu ja tulevad välja üha uute sarnaste ideedega. Võimalik, et kasu on isegi nii palju, et tegeliku tööpuuduse küsimustega ei ole Keskerakonnal kuigi palju tarvis enam tegeleda, kära on tekitatud, illusioon on loodud.
Rääkides kostüümidest, siis need muidugi pakuvad signaliseerimise võimalusi ka siis, kui need on poliitikute endi seljas. Siin tasub analüüsida just neid riietusi, mida poliitikud endale teadlikult selga panevad selleks, et midagi kommunikeerida, et veenda meid selles, et olgugi, et mõned poliitilised otsused võtavad kaua aega, siis on nende langetamine ikkagi heades kätes, jah, näete, ma teen isegi trenni, ma olen vormis või jah, ma polegi selline ülikonnapuuslik… Ma olen hoopis üks selline lahe tšäpp, kelle kätte võib tuleviku igal kell usaldada.
Siin pakub Eesti poliitiline lähiajalugu päris põnevaid näiteid. Kas keegi mäletab veel poksikinnastes Edgar Savisaart? Või kas keegi mäletab, kuidas tänased Sotsiaaldemokraadid, kunagised Mõõdukad, ilmusid mitu valimist tagasi reklaamidele stiivdžobsilikes džemprites? Sotside põhimure ongi ju see, et nad ei taha olla justkui päris lipsustatud, sest siis annavad nad märku, et on liiga kaugel töörahvast, samas ei ole seda “töörahvast” Eestis ka nii palju, et tasuks päris kaevurikostüümis välja ilmuda (lisaks poleks see veenev ka sellepärast, et sellise riietuse kandjast võidakse arvata, et ta ei oska võimukoridorides hästi oma teed leida). Seega idžemper oli tol hetkel piisavalt soliidne kompromiss.
Savisaar: Teadaolevalt sporti ei tee aga armastab assotsieeruda.
Ülemaailmne trend juba mitmeid aastaid on see, et poliitik peab olema heas füüsilises vormis. Tänane valija näib uskuvat, et kui nende riigi juht suudab teise riigi juhile näiteks peksa anda, või vähemalt maratonil rattaga kiiremini sõita, siis on tegemist tegelasega, kes suudab ilmselt ka valitsuse istungitesaalis korra majja lüüa. See on muidugi kahe otsaga asi, sest kui inimesel on aega trennis käia, siis on tal võib olla isegi liiga palju vaba aega käes, kuid samas ei saa siiski vastu vaielda väitele, et hea füüsiline vorm tuleb siiski vaimse pinge talumisel pigem kasuks.
Igal juhul on see füüsilisuse trend viimaste aastatel jõudnud uskumatute äärmusteni, sest kes oleks uskunud näiteks Külma sõja aegadel, et kunagi tuleb moment, mil nii USA kui Venemaa riigijuhid poseerivad meediale paljaste ülakehadega nagu wrestlingustaarid kunagi. Füüsilise vormi näitamine on levinud ka Eestis. Nii Andrus Ansip, kes ilmub rahvale aeg ajalt mamilikostüümis*, Mart Laar, kes armastab tennist mängida, Jürgen Ligi, kes ei ütle ei jõusaalile ega maratonile, proovivad kõik valijatele signaliseerida, et neid võib usaldada, kuna nad teevad peale poliitika ka sporti.
Ansip: mamil-stiili tuntuim esindaja Eestis. (Foto: Õhtuleht)
Laar: Alati rõõmus, alati visuaalne väljakutse. (Foto: Postimees)
Aga tulles tagasi suurte poliitiliste otsuste juurde, siis tegelikult neil pole kuigi palju pistmist ei reisisaatjate, ei sellega, kes sõitis kiiresti rattamaratonil ega sellega, et keegi laigulises vormis või lycras piltnikule poseerimas käib. Franklin D. Roosevelt oli ratastoolis, Napoleon oli väga lühike ja nagu me ühest filmist vaatame, võib kuningas ka kogeleda.
Seepärast tundkem rõõmu, et Eesti ajalehtedesse ja portaalidesse on enne valimisi tekkinud täiesti arvestatavad poliitikalisad, PRAXIS ja EMSL tegelevad poliitikute lubaduste vaatlemisega. Tutvuge nende materjalidega ning esitage endale küsimus – kas see või teine tüüp ikka saab aru, et riiki ei ehitata neljaks aastaks. Tegelikult aitate sellega nii iseennast kui poliitikuid, kes saavad teieni jõudmiseks siis paremini oma väärikust säilitada ning põhitegevusele keskenduda.
*Mamil: inglisekeelne lühend väljendist Middle Aged Men in Lycra
