Täna oli taevas päike ja õues 26 kraadi sooja. Kalifornias, Ränioru südames hiliskevade kohta tavaline ilm. Ehk isegi pisut kuumavõitu.
Teiste meelest oli sooja hoopis 80F, mitte 26C. Kolleegidele suures Ameerika tarkvarafirmas tundub naljakas, et ma suudan miilides, jalgades ja naeltes arvutada, kuid Fahrenheitist keeldun siiani. Minu jaoks on see lihtsalt liiga kummaline skaala. Umbkaudne valem on tegelikult lihtne. Tuleb meeles pidada, et 0C on 30F, ja iga 5C kohta lisandub 10F. 80-st saabki 25 ja vastupidi.
Esimest korda sattusin Ameerikasse 15 aastat tagasi, kui Avatud Eesti Fond saatis mind Connecticuti osariiki suvekooli. Olin küll ka varem nii ida kui ka lääne pool välismaal käinud, kuid Ameerika oli kultuurišokk. See vaba maa tundus nii kummaline ja teistmoodi. Midagi sellist, mida oleksin tahtnud veel kunagi avastada. Tol hetkel ei teadnud, kas see jääb unistuseks või saab ka teoks.
Läks mööda umbes kümme aastat ja tööreisid viisidki mind Kalifornia päikese alla. Selleks ajaks olin juba Euroopas piisavalt ringi liikunud, nii et enam ei olnud põhjust käia ringi, suu ammuli ja madalam kui muru, nagu see oli olnud varem. Aastate eest olin olnud kramplik, kuna tulin kinnisest ühiskonnast, ja seega pidasin "neid" tohutult teistmoodi olevateks, peaaegu et tulnukateks. Nüüd tundsin ennast üsna koduselt ja sain kohalikega kenasti jutule. Mõtlesin, et siia võiksin kunagi veel tulla.
2007. aastal sõitsin ühe otsa piletiga Pittsburghi, Carnegie Melloni ülikooli 12 kuuks magistriprogrammi raames õppima. Meie kursuse umbes 40 inimesest olid pooled ameeriklased ja ülejäänud mujalt maailmast, peamiselt Hiinast, Indiast ja Koreast, kuid oli ka üks sakslane ja mõned portugallased. Saime omavahel ja õpetajatega hästi läbi. Ma pole kunagi varem ega hiljem nii palju töötanud kui selle 12 kuu jooksul.
Pärast kooli lõpetamist otsustasin jääda mõneks ajaks New Yorki tööle. Minu valdkond on seal kaugemale arenenud kui Eestis, lisaks tahtsin ka tunda tavainimese elu maailma suurlinnas. Esimene töökoht New Yorgis ei pakkunud siiski kõike, mida olin oodanud, ja seega hakkasin juurdlema, millest ma tundsin puudust.
Ühtäkki meenus, miks olin Ameerikasse tulnud.
Olin tulnud otsima uusi õpetajaid.
Õpetajate all ei mõtle ma ainult akadeemilist keskkonda, vaid eelkõige inimesi, kellelt on palju õppida. Viimastel aastatel sain teada näiteks seda, kuidas luua tooteid, kus masin teenib inimest, mitte vastupidi; kuidas tehnoloogilises virvarris mõista, mida inimestel tegelikult vaja on, see tähendab kuidas eraldada teri sõkaldest; kuidas jõuda esimesest kritseldusest salvrätil töötava tooteni ning kõige selle juures ise inimeseks ja teistega sõpradeks jääda. Olin õnnelik, et senise haridustee ja karjääri jooksul oli mul palju häid õpetajaid, kuid ühel hetkel said nad minu jaoks Eestis otsa.
Minu valdkond—tootearendus—on kunsti ja käsitöö segu. Neil elualadel oli keskajal tavaline, et meistriks saamisele eelnes õpipoisiaeg, töö teiste meistrite stuudiotes ja juhendamisel. Tänapäevalgi kujunetakse teadlaseks ja spetsialistiks sarnaselt: mujal õppimine kuulub asja juurde. Just samamoodi näen ka enda tööalast arengut.
– ⧠–
Hariduse ja töö kõrval oli üks minu eesmärk Ameerikasse tulles kogeda vabadust. Ameerikat peetakse ju kõigist tema veidrustest hoolimata vabaduse kantsiks. Inimesed tahavad sinna elama minna, mitte sealt lahkuda.
Kuidas vabadus igapäevaselt tänavapildis või inimeste pilkudes välja näeb? Kuidas seda süüakse? Igapäevast elu elati ju üsna sarnaselt nii Nõukogudemaal kui vabas maailmas. Pere sai toidetud, lapsed üles kasvatatud ja töö tehtud… aga midagi jäi justkui puudu. Viiekümneaastane nõukogude okupatsioon ei sooritanud mitte ainult otseseid kuritegusid, vaid vajutas eestlaste ja paljude teiste rahvaste mällu ja olekusse tervikuna ka mingi pitseri, mida ma Eestis aimasin, kuid päriselt mõista ei suutnud. Lootsin, et muust keskkonnast vaadates näen seda pitserit selgemini.
Vabadus on minu jaoks igaühe vaimne seisund, mõistmine, et õnn on eelkõige igaühe enda teha. USA iseseisvusdeklaratsioon ütleb:
We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal,
that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights,
that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness.
Vaatasin selles valguses ka Eesti põhiseaduse preambulat, kus räägitakse küll vabadusest, õiglusest, õigusest ja rahva säilimisest tervikuna, aga mitte sellest, et see meist igaühte ja eraldi otseselt puudutaks.
Suured sõnad väljenduvad igapäevaselt ja praktiliselt. Eestis käies või ka uudiseid vaadates-lugedes tunnen, et inimesed on pidevalt justkui sõjaolukorras ja kaitseseisundis. Ühiskonnas näib käivat nullsumma mäng, kus selleks, et keegi võidaks, peaks keegi teine kaotama—näiteks raha, aega või eneseväärikust. Oskamatus üksteisest lugu pidada väljendub poliitilise kommunikatsiooni ebaühtlases tasemes, netikommentaarides, ärapanemises ja üleüldises tigeduses, millele on viidanud ka Rein Taagepera ja teised vaatlejad.
Olin ka ise Ameerikasse tulles kärsitu ja pinges, ei osanud kuidagi elada ega olla. Sain oma asjad justkui tehtud, aga ei tundnud ennast kuigi hästi ja midagi alati kripeldas hingel. Head sõbrad andsid mulle nõu, mille võib kokku võtta ühe sõnaga:
"Relax."
Nõukaajal öeldi, et eestlane teeb vene lollust saksa täpsusega. Eks süsteemi eesmärk oligi iseseisev mõtlemine likvideerida, omaalgatus karistatavaks muuta, võõrast ja välist käsitleda ohuna. Ka vabas maailmas on käsutäitjatele koht olemas, aga kui olla piisavalt haritud ja jõuda välja teatud tasemele, muutuvad reeglid hõredamaks ja valmispakendatud vastuseid jääb vähemaks. Õppimine ja töö ei tähenda enam tuupimist ega tuima mutrikeeramist, vaid olemasolevate teadmiste ja kogemuste kasutamist selleks, et nendele toetudes midagi uut luua.
Vaba inimesena mõistan nüüd, et oma eesmärkide ja unistuste teostumise ainus takistus olen ma ise. Mõttetu on kedagi teist süüdistada, sõdida või näpuga näidata, sest kellegi teise eesmärk ei ole mind takistada. Enamik piiranguid, takistusi, reegleid ja vastasseise ei ole maailma objektiivne seisund, vaid on meie endi peades. Tont teab, kust nad sinna aegade jooksul saanud on, aga me kõik suudame neid näha ja lahti harutada, kui vaid tahame.
Ei saa öelda, et Eestis vaba mõtlemist üldse ei oleks. "Teeme ära" ja muud rõõmsad uue aja algatused näitavad, et kui vaja, suudavad eestlased igati mõistlikult koos tegutseda küll. "Suutsid ka nõukogude ajal," väidetakse mulle selle peale. "Lihtsalt riik ja ametlik ühiskond olid vaenlased." Võib-olla. Aga vaba ja hooliv inimene mõistab, et enam ei ole mõisa köit, millel võib teatud piirist minna lasta, ja üksteise vaenamine, tagarääkimine ega ärapanemine ei ole õigustatud üheski olukorras.
Vabad inimesed teavad ka, et armastust ja lugupidamist ei saa raha eest osta ega vägivalla ähvardusel võita. Mõlemad variandid töötavad olukorras, kus inimeste valikud ja info on piiratud. Aga vabas, piirideta maailmas vaatame teistele inimestele alt üles eelkõige seepärast, et nad on ära teeninud meie lugupidamise.
Selle luubiga Eesti poliitilist eliiti vaadates usun, et paljud mõistlikud eestlased kaaluvad oma Eestisse (tagasi)tuleku otsust muuhulgas selle põhjal, milline pilt neile riigi- ja omavalitsusjuhtide näol vastu vaatab. Kompetentsusele parteitruuduse eelistamine, korruptsioon ja välisriigi eriteenistustega kahtlastel asjaoludel sehkendamine sünnitavad imestust, kahjutunnet, võib-olla hirmu ja põlgust, aga mitte lugupidamist. Sellised teod on Eesti huvisid ja julgeolekut kahjustavad sõltumata sellest, kas olukord on JOKK või kas keegi lõpuks süüdi mõistetakse. Piisab kasvõi näivalt kuritegelikust või Eesti huvidest mitte hoolivast olukorrast, et soodustada käegalöömist ja toetada otsuseid mujale kolida või jääda.
– ⧠–
Vabadus tähendab muuhulgas teistest lugupidamist. Eestlaste õnn ja õnnetus on olla elanud ühes kohas väga kaua ühtse grupina koos. See on aidanud meil küll rahvana püsida, kuid ei ole andnud meile piisavalt teistega mõistlikul kombel suhtlemise kogemust. Eestist on pika aja jooksul üle käinud suur hulk võõraid, kuid enamasti pole neist midagi head tulnud ja seetõttu ongi ajalooliselt olnud mõistlik neisse suhtuda umbusuga ja arendada "meie ja nemad" vastasseise. Minu ema oli väga mures, kui kuulis, et elan New Yorgis peamiselt mustanahalistega asustatud linnaosas, sest tema meelest oli see seltskond a priori teistest ohtlikum.
Juure ja Kivirähu "Rahva oma kaitse" on minu jaoks aus peegeldus eestlaste tegelikust mõtteviisist. Nimelt räägitakse selles raadiosaates neegritest ja muudest võõrastest tihti mõnitavas ja iroonilises võtmes. Huumorisaade ei pruugi tunduda kõige adekvaatsem tegelikkuse kajastus, kuid juba keskajal võis narr rääkida seda, mis teistele ei olnud lubatud, aga millele kõik sellegipoolest kaasa mõtlesid.
Paljud minu Eesti sõbrad on uhked selle üle, et nad pole langenud "poliitkorrektsuse lõksu," vaid ütlevad alati kõik välja "nii, nagu asjad tegelikult on." Siin aetakse mitu asja segamini.
Ühest küljest on Ameerikas, nagu ka mujal, tohutult tühikargajaid ja vahust sisu leidmine nõuab pingutust. Hinnatakse neid, kes suudavad end selgelt, lihtsalt ja konkreetselt väljendada.
Teisalt ei tee paha sõnu valida, et mitte teha haiget neile, keda sisu puudutab. Ma usun, et eravestluses kinnitaksid nii Juur ja Kivirähk kui ka teised inimesed, kes sõnades kellelegi haiget teevad, et "tegelikult" nad nii ei mõtle ja kui neil "tegelikult" sellised sõbrad oleksid, suhtuksid ja suhtleksid nad neisse/nendega hoopis teisiti.
Tänapäeva kompromissitus maailmas pole meile sellist tagantjärgi seletamise luksust antud. Sõnu võetaksegi just täpselt sellistena, nagu need on välja öeldud. Õelus ja iroonilisus toimivad hästi psühholoogiliseks enesekaitseks, aga mõjuvad tihti rünnakuna ja räägivad ohvrimõtlemisest. Me ei ole ju ammu enam ohvrid. Läheme edasi.
– ⧠–
Minu identiteedi osaks on olla poeg, vend, sõber, klassi- ja koolikaaslane, mustamäelane, tallinlane, eestlane, baltlane, põhjamaalane, idaeurooplane, eurooplane, Euroopa Liidu kodanik, läänemaailma ja Ameerika elanik, Tartu Ülikooli vilistlane, eks-newyorklane, kalifornlane, magister, disainer. Kindlasti jäi mõni roll ja identiteet veel nimetamata.
Aga eelkõige olen inimene.
Kord ütles üks kuri mees “die Fahne ist mehr als der Todt,” lipp on rohkem kui surm. Mina sellesse ei usu ja kindlasti ei pea ennast padueestlaseks ega rahvuslaseks. Eestlaseks olemine on minu jaoks põnev eripära, mitte midagi sellist, mille nimel peaksin pidevalt võitlema või ennast kuidagi tõestama.
Ma ei usu identiteedi puhul nullsumma mängudesse. Palun vabandust, et ma ei saanud seda memo kätte, kus oli kirjas, et ma pean tingimata kas ühe või teise valima. Ma elan Ameerikas, aga see ei tee mind vähem eestlaseks. Vaatan ja loen Eesti uudiseid kindlasti rohkem kui paljud neist, kes elavad geograafiliselt Eestis.
– ⧠–
Miks peaksin mina või teised minusarnased tahtma Eestisse tulla?
Mulle, nagu kõigile, meeldivad huvitavad jutustused, narratiivid. Eesti lugu on üsna külgetõmbav. Elasime siin ammu enne seda, kui said alguse paljud Euroopa suurrahvad, Ameerikast rääkimata. Ehk elame ka edasi peale neid. Meil on palju sellist, mis tundub meile endile igapäevasena, aga mille nimel peetakse mujal maailmas lahinguid—piisavalt vett ja ruumi elamiseks, vähe maavärinaid-hiidlaineid ja muid katastroofe, põllumaa enda ära toitmiseks ja oskus enda tulevikku planeerida.
Ei maksa ennast lasta hirmutada ei tsivilisatsioonide lõpust ega vene karust. Mineviku kataklüsmide põhjal ei ole mõtet tulevikku ennustada, sest riskid tulevad niikuinii sealt, kust neid oodata ei oska. Seni on Eesti igal juhul hea koht elamiseks ka maailma mastaabis. Kui iga ameeriklane peab maksma tuhandeid dollareid aastas riigivõla teenindamiseks ja poolel Euroopast on samuti rahahädad, siis Eestil selliseid muresid ei ole—meie saame ise oma tulevikku seada.
Mulle meeldiks näha Eestit, mis tegeleb homsete, mitte eilsete probleemidega. Mõnes mõttes oleme juba seal ja meile meeldib viidata Skype'ile ja muudele tarkade töökohtade loojatele. Aga et Eestisse jõuaksid ka homsed Skype'id, peame mõtlema, kuidas teha Eesti sobivaks elu- ja tööpaigaks maailma digitaalsele eliidile, kes tegelevad näiteks rohelise energia, biotehnoloogia ja muude tulevikuvaldkondadega. Eliidile keskendumine võib kõlada imelikult olukorras, kus paljudel Eesti inimestel on raskusi igapäevase toimetulekuga, aga just sellised ettevõtjad toovad endaga kaasa homsed töökohad ja Eestis olijatele lisandub põhjusi sinna jääda ja mujal olijatele tagasi tulla.
Minu enda jaoks on ühiskondlikest küsimustest tähtsam, et mulle kallid inimesed elavad Eestis ja mujal Euroopas ega kavatse Ameerikasse kolida. Ka mina tunnen end siin pikaajalise külalise, mitte kohalikuna. Fahrenheitidega ei saa ma ilmselt kunagi sõbraks. Iga kord, kui Euroopas lennukist maha astun, tunnen, et olen korraks kodus käimas. Ehk tulen kunagi ka pikemaks ajaks või alatiseks tagasi.
Aitäh Daniel Vaarikule, Sten Tamkivile ja anonüümsetele abilistele, kes aitasid seda teksti toimetada ja täiustada. Essee valmis Presidendi 2011. aasta kirjatalgute “Eesti ustest – sisse – välja” raames.
Samal teemal:
Sten Tamkivi: Miks ta peaks tagasi tulema
