Fotod: Henri Laupmaa
Kui eile oli juttu konsensusest, siis teiseks #OWS-i läbivaks teljeks on direct action.
Kõige lühemalt ja elegantsemalt on direct action-i kandva printsiibi kunagi sõnastanud Gandhi: “ole ise muutus, mida sa tahad maailmas näha”. Direct action on liikumine/lähenemine, mis põhineb otsesel tegutsemisel ja algatusel, mitte ootusel, et olemasolevad institutsioonid probleemid meie nimel ja meie eest lahendavad. Eestis on selle kõige selgemaks ja tuntumaks näiteks kindlasti koristustalgud “Teeme ära”.
Kui probleemiks on räämas metsaalused, siis laialt levinud lähenemiseks on oodata – või ehk nõuda – et struktuurid nagu keskkonnaministeerium või RMK selle osas midagi ette võtaksid. Aga nagu selgus, on ka teine võimalus. Direct action oli antud juhul see, et inimesed organiseerusid ise – kaardistasid prügihunnikud, reklaamisid ja teadvustasid nii probleemi kui sellele pakutud lahendust. Nad organiseerisid logistika ning lõpuks käärisid ise käised üles ja tegid töö ära. Direct action ei pea aga olema konkreetne aktsioon – nagu talgud seda olid – vaid võib väljenduda ka kestvas protsessis. Sellise variandi üldiseks näiteks võiks Eestis olla Uue Maailma kogukond ja selle toimetamised läbi aastate.
Ja see on koht, kus #OWS on kõige selgemalt enamat, kui protestiliikumine. Inimesed, kes on kogunenud Zuccotti parki ei ole seal eeskätt selleks, et plakateid pea kohal hoides praeguse maailma ja elukorralduse osas oma meelepaha avaldada, vaid selleks, et püüda luua midagi, mis võiks olla sellele alternatiiviks. Hiljutises arvamusartiklis kirjeldas Douglas Rushkoff seda kui “uue ühiskonna beeta-testimist”. Ma ise eelistan ühiskonda puutuvas IT-metafooride kasutamisel pigem küll kasinust, kuid üldise põhimõttena on see võrdlus üsna tabav, nagu ka juba mitmelt poolt kuulda olnud täheldused, kuidas #OWS tegeleb omamoodi “vabavara poliitikaga” (open source politics).
Ehk siis – selliselt vaadatuna on #OWS paari lihtsa printsiibi ümber ehitatav prototüüp võimalikust ühiskonnast, mille kujundamine ja ehitamine leiab aset terve hulga erinevate, omavahel sageli suhteliselt sõltumatute protsessidena, mida kõige üldisemal tasandil koordineerib üldassamblee. Seda ei tule mõista kui mudelit, mida saaks või peaks kohaldama ühiskonnale tervikuna – vähemalt mitte praegusel kujul. Küll aga võiks #OWS olla inspiratsiooniks – ja miks ka mitte toimivaks näiteks – erinevatele institutsioonidele, liikumistele ja kogukondadele. Ja kui selliseid iseorganiseeruvaid, alt-üles arenevaid, egalitaarseid, ühetasaseid ja risomaatilisi organisatsioone tekib järjest juurde, siis kahtlemata saab sellisel arengul olema mõju ka ühiskonna nn. meta-struktuurile, sellele, kuidas me mõistame poliitilist võimu kõige üldisemalt. See ongi ühtlasi direct action-i ideaal: ehitada uut ühiskonda vana kesta sisse.
See võiks vast heita valgust ka asjaolule, et küsida #OWS-i liikmetelt “Mis on teie nõudmised” on mõneti kohatu. See oleks – kui tulla veelkord tagasi IT-metafooride juurde – sarnane olukorraga, kus Steve Ballmer küsiks sama vabavara-arendajatelt, oodates, et nood esitaks nimekirja nõudmistest mille Microsoft saaks oma toodetesse integreerida ja peale mida võiks kõik rahulikult oma palgatööle naasta. Samas selgub siit aga ka see, et omal moel on #OWS märksa radikaalsem, kui seda saaks olla ükskõik milline protest – sest protest opereerib siiski samades kategooriates kui see, millele ta vastandub.
Aga tulles tagasi #OWS-i igapäevaste toimetamiste juurde – eilne lumesadu kogus õhtuks hoogu ning kella kuue paiku oli Zuccotti park üks üsna trööstitu paik. Täna on taevas taas selge ja päike paistab, kuid eilne torm oli hoiatus sellest, mis paratamatult ees seisab – New Yorgi talv ei ole naljaasi. Ilmselgelt on see ka kaart, millele kohalikud linnavõimud eesotsas Michael Bloombergiga on oma panuse teinud, lootes, et lumi ja külm teevad pargi tühjaks ilma, et politsei peaks selleks jõudu pruukima. Veel nädal tagasi oleks ma ka ise arvanud, et aastavahetuseks jääb park iseenesest tühjaks, aga siin nähtu ja kogetu on mind selles osas pannud meelt muutma. Kahtlemata saab talvel olema mõju – ja päris suur mõju, nagu eilne päev näitas. Teisalt olen ma täna aga üsna veendunud, et vähemalt mingi osa tänastest Zuccotti pargi elanikest on piisavalt kangekaelsed, et seal kevadeni vastu pidada.