Kiri skeptikule, kes armastab Bruce Willist

Kas see tuleb sellest, et televiisorist tuleb liiga palju maasturite reklaame, või sellest, et kinos näidatakse väga palju plahvatusi, kuid igal juhul on kuidagi juhtunud, et mõned inimesed ei usu, et väikesed asjad muudavad ühiskonda. Kui sa oled üks nendest, siis on sulle keeruline seletada, et mõni kodanikuühiskonna aktsioon on edukas ka siis, kui see koheselt ei lõpeta kõiki maailma hädasid. Sulle ei saa ka öelda, et Garage48 võib olla tulemuslik isegi siis, kui sellest ei sünni järgmisel nädalal uut Skype’i.

Tahaks sult küsida, et come on, kullake, kuidas sa saad olla naiivne, ja arvata, et elu muutubki päevaga? Kodus sa ju ei oota, et Pavlova kook kerkiks ahjus mõjusa kärgatuse saatel 0.2 sekundi jooksul – “Tümaki! Valmis, kallis!” – ja koduõllel lased sa ju natuke käärida? Kuuske istutades sa ju ei pettu, kui see pole homme 30 meetri kõrgune? Maamaja kõrval olevat võsa maha lõigates sa ju teed seda sellepärast, et sa kardad, et maja sein hakkab aja jooksul mädanema, kui sinna valgust ei paista. Justnimelt – aja jooksul.

Sa ei näe prototüüpide jõudu võimaliku tuleviku loomisel ega kuule ajaloolise muru kasvamise vaikset kahinat. Justnimelt, et ei näe ega kuule, sest inimene, kes ei usu väikeste ja pehmete muutuste jõudu, elab ühtlasi arvamuses, et maailm on muidu staatiline, suurest plahvatusest järgmise suure plahvatuseni. Milline rumalus.

Sa oled nii tugevalt käegakatsutavate asjade usku, et kõik mis koheselt ei vii tuntava muutuseni, on mõttetu raha ja energia raiskamine. Aga probleem on selles, et sa elad müüdis. Nimelt on  plahvatused ajaloos enamjaolt konstrueeritud tagantjärele ning neile on eelnenud pikad pingestumise aastad. Räägitakse, et Roomat ei ehitatud ühe päevaga, kuid ta ka ei langenud ühe päevaga. Oktoobrirevolutsioon ega maailmasõjad ei sündinud ühe kolakaga, vaid enne toimusid paljud väiksemad asjad. Esimene, siis teine, siis kolmas.

Eesti ei saanud ei esimest korda ega teist korda iseseisvaks niimoodi, et inimesed otsustasid ühel hetkel lihtsalt kokku tulla ja ennast vabaks deklareerida. Ei, mõlemil korral eelnes sellele pikk väiksemate sündmuste ahel, seejuures juhtusid need väikesed sündmused hetkedel, mil tulevik tundus lootusetumast lootusetum. Nüüd mõtle ennast sinna, virisemas, et “pole mõtet, mida sa tikid seda lippu Miina Härma, ega siis meil oma riiki ikka kunagi ei tule”.  Muidugi olid sa olemas. Sa olid kasulik neile, kes ei tahtnud muutusi, kuid õnneks jäid sa lõpuks vähemusse ning me lihtsalt ei tea täna sinust väga palju.

Seepärast on hea vaadata tänagi avatud pilguga meie ümber toimuvaid muutusi, olgu selleks siis #occupywallstreet või kasvõi see, mis toimub Eesti kodanikuliikumistes, ajalehetoimetustes või erakondade noortekogudes. Samal põhjusel peaks poliitikale kaasa elama ka valimistevahelisel ajal, sest kaasaelamine võib midagi muuta, eriti kui sa teed seda vähemalt sama tõsise huviga nagu sa hiljuti jalgpalli vaatasid. Mõni neist asjadest, mida sa nii avastad, ei ole tulevikus  üldse tähtsusetu ja võib olla suudad sa seda mõjutada just täna selles suunas, mis tundub sulle õige.

Kunagi viisime koos Praxisega läbi uuringu sellest, kuidas Eestis nähakse innovatsiooni. Töö käigus avastasime, et arvamusliidrid eeldasid, et innovatsioon on mingi välgu ja pauguga juhtuv asi, midagi sarnast nagu jaaniööl sõnajalaõie leidmine, kuigi tegelikult ütlevad innovatsiooniuurijad, et  selliseid innovatsioone juhtub üliharva! Enamus uuendusi sünnib hoopis vaikselt ja tihtipeale ei osata nendega kohe midagi pealegi hakata. On vaja inimesi, kes neid tundma õpiksid, katsetaksid ja siis ühel päeval võib olla saab sellest midagi, mis muudab meie kõigi elu näilise suure pauguna.

Sammsammulisus kehtib tihti ka negatiivsete asjade kohta. Paljud keerulised jamad kuhjuvad vaikselt. Annuškal kukub õlipurk tänavale puruks, kuid see pole ju veel mingi eriline probleem. Kuskilt hakkab pööret tegema tramm – see on ju ka igapäevane asi ning täiesti tavaline on, et pargi poolt läheneb sündmuskohale Berlioz. Oleks aga üks element ära võetud –  ja Berliozile jäänuks pea otsa.

Töötades suhtekorraldajana, olen ma tõesti ka seda näinud, et väga keerulistel probleemidel on enamasti väga lihtsad põhjused ning tihtipeale ka väga lihtsad lahendused. Aga sina, Bruce Willise fänn, ootaksid muidugi plahvatusi. Tõepoolest, aeg ajalt sa isegi usud, et sinu ebaedu on tekkinud sellepärast, et keegi on sinu vastu palganud mingisuguse suhtekorraldusliku Mel Gibsoni, kes tulistab sind täpselt sihitud laimuga, ise helikopteri küljes rippudes, sest kuidas muidu saab olla, et kogu aeg tulevad kuskilt mingid vopsud. Usu mind, need vopsud, mida sa tunned, on ilmselt su enda löödud. Veidras usus, et ainult suure kampaaniaga saab maailma muuta ning igapäevasest suhtlemisest oled sa üle, suudad sa kuidagi ennast pidevalt kannaga kuklasse lüüa. Ümber pöörates näed, et selja taga pole kedagi. Küll on osav vastane!

Ükspäev hakkasid ühed inimesed ühes ruumis koos istudes mõtlema, et kes või mis on nende elu on kõige rohkem mõjutanud ning top 10 ei sisaldanudki Piiblit, Tõde ja Õigust ega Sõrmuste Isandat. Olid hoopis lihtsad ja tavalised inimesed, väga juhuslikes olukordades. Üks neist võid ju olla ka sina.

Olen kirjutanud samal teemal ka varem:

Radarialune maailm

Kui minu inimesed on rumalad

Truly Forking Paths

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    sul on kahtlemata õigus. igapäevaselt valikuid tehes (mida teha, mida mitte teha; kuhu oma energiat/raha/head tahet panustada) on sellest tõdemusest, et igast väikesest asjast võib midagi suurt välja kasvada (nii kahtlemata on), vähe kasu. Sest tõenäosuslikult enamasti ei kasva. Seepärast valdav osa majandusteadlasi arvab ka, et the utility of voting on äärmiselt küsitav. Aga õige on see, et kui su eesmärk ei ole elus lihtsalt võimalikult väheste riskidega kulgeda (milles pole mu arust midagi häbiväärset – inimese elamine kõrge vanuseni, käitudes mõistlikult, mõjub hästi tema lähedaste heaolule), siis tuleb end avada positiivsete riskidega ebatõenäoliste stsenaariumitele – asjadele, mis nõuavad väikest tähelepanu, ent mille efekt õnnestumise korral võib olla kiiresti läbi katuse kasvav õnne/raha/ühiskondliku heaolu/vabaduse/milleiganes kõver.

  • Mats Volberg

    See on küll väike detail, aga Bruce Willise asemel peaks ehk olema Jason Stathami nimi.

  • http://twitter.com/isotammlauri Lauri Isotamm

    Täpselt nii ongi. Just sõbraga arutasime 1940. aasta sündmusi Eestis. Ja konstrueerisime hüpoteetilise olukorra: on 14. juuni 1941. sul vedas, sind ei lastud maha, nagu mitmete su sõpradega läks. sa loksud loomavagunis vorkuta poole ja su pere, naine, ema, lapsed on teise rongi peal, teel jumal teab kuhu. Napilt aasta tagasi oli sul hea ja huvitav töö, pere, lapsed käisid koolis, sõbrad, maja. Sa proovid mõelda, mis läks valesti. Millal oleksid sa pidanud tegema otsuse pakkida kohvrid ja ära sõita? Natside võidukäik Saksamaal? Vaevalt. Kas vapside tõus ja Pätsu pööre oleks õige hetk? Või Tšehhoslovakkia annekteerimine? MRP, millest ka Eesti ajalehed kirjutasid üsna pea? Baltisakslaste lahkumine Hitleri kutse peale? Venelaste ja sakslaste koordineeritud sissetung Poolasse? Allveelaev Orzel? Baaside leping? Talvesõda? Kogu aeg säilis ikka veel lootus, kuni ühel hetkel olid piirid kinni, vene sõjalaevad seisid reidil ja Zhdanov lehvitas Pika tänava rõdul. 

    Tagantjärele on kõik nii ilmne. Von Clausewitzil on hea termin: fog of war, sõjaudu, mis tähistab ebakindlust, mitmetähenduslikkust, teadmatust, mis keset sõjaolukorda alati valitseb ja mille tõttu sündmuste keerises on adkvaatsete otsuste langetamine raskendatud. Ainult et kas pole selline udu õhus kogu aeg ja mitte ainult sõja ajal.

    Seal vagunis loksudes on sul ka meeles, et su valikutel on alati hind. Nagu ka alternatiividel. Kas võtta oma lapsed koolist, jätta esmaspäeval tööle minemata, üritada müüa oma maja ja sõita Austraaliasse, kus sa kedagi ei tunne ja kus sind keegi ei oota? Just like that. Ja kõike seda sellepärast, et Poolas algas sõda? See ei ole ju tänaval, see on ajalehes. Mis saab sellest tapeedist, mida sa tuleval nädalavahetusel vahetada mõtlesid või naabrimehele antud laenust? Ja sugulased, mida neile öelda? Äkki ikka läheb kõik enamvähem vanamoodi edasi ja homme on tänasega sarnane? Sest teisalt, kas poleks mõistlik inimene pidanud ohtu haistma juba detsembris 1924, kui kommunistid Moskva abiga riiki pöörata proovisid? Kui sa märtsis 1925 oleks ära sõitnud, milliseid pilapilte Gori sinust ja sinusugustest oleks joonistanud? 

    Nii et jah, väikeste, pehmete ja mitte nii pehmete sündmuste mõju ei maksa alahinnata. Aga samuti oleks viga pidada iga sündmust, miitingut, või ajaleheartiklit liblika tiivalöögiks, mis tekitab tsunami. Vend Vahindra väljaastumistest ei saanud algust suurt budistlikku pööret Eesti ajaloos. Kommunistid ei haaranud kahekümnendatel Eestis võimu. Jüri Toomepuu populaarsus 1992.a. valimistel ei konverteerunud üldrahvalikuks protonatsiliikumiseks. Ja nii edasi.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Tõesti, tagantjärgi on asjad väga ilmsed, aga paraku elame me oma elusid teistpidi. Ja nagu iga pokkerimängija (või jansenistist prantsuse matemaatik) väga hästi teab, on sellisel puhul mingi sündmuse juhtumise tõenäosusele lisaks vaja arvestada ka selle võimalike tagajärgedega. Nii võib juhtuda, et tasub hoolikalt tähele panna ka asju, mille asetleidmise šanss on tibatilluke, kui selle juhtumise tulemuseks võib olla Vorkuta või Auschwitz. Sedalaadi low-probability-high-impact äpardustega oli meil ju mitte nii väga ammu üheskoos juhust isiklikult kokku puutuda.. õnneks oli tagajärjeks küll vaid mõningane rahaline kättpidi koogipurki kinnijäämine, mitte midagi tõsiselt elumuutvat.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    low-probability-high-impact stsenaariume tähele tasub panna (enda jaoks kaardistada), aga iga sellise riski maandamine (nt osta Onu Sidi komeedikindlustus) on kulukas/võimatu.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    low-probability-high-impact stsenaariume tähele tasub panna (enda jaoks kaardistada), aga iga sellise riski maandamine (nt osta Onu Sidi komeedikindlustus) on kulukas/võimatu.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Andreas, kuigi mulle su kommentaari lõpp meeldib, siis mulle tundub, et sa vaatad lausa mitmes kohas poindist mööda. Esiteks on see investeerimisportfelli mudeli kohaldamine minu poolt mainitud väikestele sündmustele pisut vale, kuna kõik mida ma küsiksin esimese asjana, ei ole inimese raha ega märkimisväärne kogus aega, vaid lihtsalt see, et ta mõtleks natuke raamidest väljas või ei lähe endast välja, kui keegi raamidest väljas mõtleb. Give them benefit of a doubt. 

    Teiseks, ma kindlasti kohe ei rääkinud valimas käimisest, ma rääkisin valimiste vahel olevast ajast ja see on hoopis teine asi. On vist üsna kergesti tõestatav, et valimiste vahelisel ajal suurem avalik tähelepanu poliitilistel teemadel tekitab survet poliitikutele ning taas – jalgpallile kaasa elamise paralleel siinkohal ei olnud juhuslik, vaid näide tegevusest, mida ei pea ilmtingimata investeerimislikus võtmes võtma, kuid mis siiski annab märkimisväärse edasiviiva panuse ala arengusse.

    Kolmandaks, kui nüüd ikkagi kuidagi panna investori müts pähe, lihtsalt testimiseks, siis ma ei kutsu kedagi üles Hillar Kohvi järgmise raamatu autoriõigustesse investeerima, vaid ma kutsun üles märkama trende, mis on elujõulised. Näiteks #owsi puhul on juba täna võimalik öelda, et tänu neile on toimunud mitu sotsiaalset innovatsiooni, mis on tulnud, et jääda (human mic nende hulgas) ja lühidalt võib lugeda kasvõi siit: http://finance.yahoo.com/news/occupy-wall-street–the-income-gap-debate-occupy-wall-street-after-2-months–a-scorecard.html

    Nii et põhimõtteliselt mina vaataksin #owsi sellisel juhul pigem kui päris hea potentsiaaliga start-uppi, sama kehtib päris mitme teema kohta, mille kohta nii öelda suure paugu mehed ütlevad, et need on võimatud. 

    Ja nüüd neljandaks ja mitte nii palju sinu enda kommentaari võtmes, vaid laiemalt. Praegu on mitu unistust lahti maailma peal. Üks neist on see, et vanad suured paugud jätkuvalt töötavad. Ma ütleksin, et see unistus on täpselt sama vähetõenäoline kui paljud asjad, mis täna tunduvad puhta kreisid. 

  • http://twitter.com/isotammlauri Lauri Isotamm

    kas Taleb just ei olnudki edukas sellise kindustuse struktureerimises? aga ega sul nn 1940.a riski maandamiseks poleks isegi Talebi fondist kasu. Võibolla ainult mõnel su pärijal, kui su varad õiges jurisdiktsioonis satuvad olema.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    ma ise ei arva, et ma vaataks su poindist mööda, pigem edasi :) (sest ma olen ju sinuga nõus) – minu jaoks on põhiküsimus on selles, et mida sellest kõigest praktiliseks eluks järeldada tuleks. Ja see pole sulle vastuvaidlemine mingiski mõttes – sest järeldused oled sa ju jätnudki lugeja hooleks.
    Valimiskäimise näite tõin ma mitte seepärast, et sa oleks sellest rääkinud, vaid näitamaks, et on üksjagu aktsepteeritud sotsiaalseid käitumisvormeleid, mille puhul võib üsna veenvalt vaielda, et nendega tegelemine on täiesti tulutu. Valimise alternatiivkulu on kõrge ja on üksjagu inimesi, kes selles kaasa ei tee just seepärast, et ka tegelikult neist midagi ei sõltu (selle tõendamine on lihtsam suurte valimisringkondadega majoritaarsetes, iseäranis first-past-the-post valimissüsteemides) ja valimistel osalemisele kulutatavat aega on võimalik otstarbekamalt kasutada. Käsitleme seda pigem ääremärkusena.

    Selle mõtte kohalduvus sinu postituse konteksti – maailmas on palju asju, millega justkui võiks tegeleda. Iga ettevõetav asi tähendab ka tegemata jäävaid asju. Erinevatel inimestel on erinevad strateegiad. Kellele meeldib teha väikseid asju lootes, et neist saavad suured asjad ja paljud võtavad ette vormilt suuri asju, mille tulemus on taas väike (viimases Economistis on hea näide buumiaegsete valitsuste absurdsetest infraprojektidest, nagu nt üks 1,5 mlrd USD eest ehitatud Hispaania lennujaam, kus ei lenda pärast hiljutist pankrotti mitte üks lennuk). Minu jaoks on selline valge elevant ka Rail Baltica (reisijateveo osas kindlasti), aga see on teine teema. Mida ma tahan öelda, on ennekõike hoopis see – ma ei näe suurt probleemi selles, et väikesed head asjad, millest võiks kunagi saada palju kasu, jäävad täna optimaalse tähelepanuta või et keegi neid naeruvääristaks. Suurem probleem on hoopis see, et rohkem auru läheb üheskoos high cost-low probability-high impact projektide üle fantaseerimiseks, sest praktilised probleemid valdava osa inimeste elus  ei ole eesmärgiseade korras lahendatavad. Nt ei saa erinevalt Rail Balticast või Visaginas tuumajaamaprojektist otsustada, et järgmise 6a (Visaginase ehitamise ajaraam) jooksul investeerime 50 miljardit sellesse, et kõik Balti riikide lapsed käiksid normaalsetes koolides, saaksid vajadusel arstiabi, 3x päevas süüa ja me annaks neile võimaluse. Hakkama saada. Ma ei vastanda ERMi, energiajulgeolekut, 4realisi maanteid, LNG terminale või ideaalsetel tingimustel nulli tulevaid raudteeprojekte lastega – see on ju lausdemagoogia – aga ma lihtsalt ütlen, et igal otsusel on alternatiivkulu. 
     
    Pigem on hulk keskmisi asju, keskmise maksumuse ja keskmise mõjuga, millega tegelemine oleks ühiskonna seisukohast mõistlikum (kulutatud avaliku ressurssi ja investeeringu tasuvuse koostoimes). Lasteaiad ja eelkool üldse, alg-, põhi- ja keskharidus laiemalt. Kõlab triviaalselt? Minu arust pole see nii – iga otsus, avalik tähelepanu millelegi, poliitiline suunis mingit projekti või programmi rahastada, iga inimese individuaalne otsus oma pro bono aega millelegi suunata – tuleb millegi muu arvelt. 

    Veel üks ääremärkus – mulle tundub, et sa oled skeptikust Bruce Willise sõbra näol ehitanud klassikalist straw mani, veidi. Kui räägime #ows -st kui start-upist, siis riskiettevõtmisele maailmas tundub kapitali jaguvat. Väga intelligentsed inimesed ja kapitaliomanikud kulutavad oma aega ja raha selleks, et aidata maast lahti saada kõrge riski ja loodetavasti suure potentsiaaliga ideedel.
    Kapitali ei tundu jaguvat kvaliteetsele keskharidusele väljaspool Tallinna ja Tartu kesklinna.

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    muuseas, ei puutu küll asjasse ent siinkohal meenub – Eesti riik otsib juba 10 aastat kindlustusandjat, kes oleks valmis pakkuma toodet julgeolekumissioonidele lähetatavatele kaadrikaitseväelastele. Aga keegi pole nõus/suuteline sellist riski pakendama hinnaga, mida keegi maksta sooviks.

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Selle õlgmehe asjaga võiksin isegi nõus olla, seda enam, et kolumn on žanr, kus vahel on okei argumendi puhta esitlemise nimel esitleda liialdusi (kes see ikka loeb mingit teksti, mis kubiseb väidetest aga-ühest-küljest ja aga-teisest küljest. Kuid, kuid, kuid… probleem on selles, et Eestis on sellise skeptilise julga inimtüüp täiesti olemas, ta pole tehtud õlest ja ta on väga levinud.

    Ma ju ei taha viisaka inimesena hakata nimepidi nimetama, kuid tundub neid on lausa jalaga segada. Kogemusi on mul nendega laial rindel, alates Ühtse Eesti aegadest ja lõpetades muude olukordadega… Võib olla on see asi, mis on mingi põlvkondlik probleem… selline 90ndate Eesti pragmaatik, kelle arvates kõik mis sai juhtuda, on tänaseks juba juhtunud, maailma toimimine on selgeks saanud. Või siis inimene, kes pole lihtsalt ammu midagi  ette võtnud ja selle õigustuseks mõtleb välja teooria, et see poleks nagunii töötanud. Aga igatahes aitäh kommenteerimast!

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    õlgmehe käsitlusega ma olen nõus. Talitasin ise hiljuti ühes essees Eesti välispoliitilisi idealiste kirjeldades sarnaselt :) 
    ja mis kommenteerimisse puutub, siis Memokraadi kasutuskogemusest johtuvalt olen ma ümbervaatamas oma anonüümseid kommentaare kaitsvat positsiooni :)

  • Mereli Kivi

    uskudes väikeste asjade jõudu toon maskuliinsesse diskussiooni pisut vaheldust. mul pole põhjust banaalsevõitu võrdlust peljata, seetõttu näen Danieli viidatud ühe probleemistiku paralleeli sesoonse kliimaga riigi kaubandusvõrgus. valdav enamus meist ostab talveriideid hilissügisel ja UV-kaitse järele sirutame käe suve hakul. vähemasti toimib nii enamus meist. kaubandusvõrk kohandab ennast selle enamuse järgi ning üksikutele eranditele, kes nõutavad talvejopet varasuvel, ei pöörata mingit tähelepanu.  vähemus lepib olukorraga ja otsustab ka, et pole mõtet isegi küsima minna, sellest ei muutu ju midagi..

    sama fenomen on meie suhtumises poliitikasse. hooaeg on seotud valimistega ning perioodid mis jäävad väljapoole valimisi on off-season. enamus meist küll ei diskuteeri, aga korraks mõtleb ja valib, siis kui selleks on aeg. väljaspool valimisvõimalust diskuteerivad ja mõtlevad vähesed. ei ole ju mõtet, lubadused on antud ja nende täitmist hindame järgmiste valimiste eel. poliitika justnagu kapitalistliku ühiskonna kaubandusvõrk kohandab ennast taaskord enamuse järgi. 

    tunnen seda frustratsiooni sageli, kui näen, et inimesed minu ümber püüavad tõlgendada, otsida “päris põhjuseid”, näha tagamaid ja püstitada vandenõuteooriaid. sest elu ei saa ju olla nii lihtne nagu see esmapilgul paistab?! kui selja taga kedagi ei ole, siis see ei tähenda veel, et seal ei olegi kedagi :)

  • http://andreaskaju.com Andreas Kaju

    oleks see niigi – ajakirjanduse ja demokraatliku kultuuri pinnaskihi õhukesuse tõttu ei hinda lubatu/tehtu vahekorda keegi ka mitte valimistel :)

  • http://www.facebook.com/mari.madu.peterson Mari Peterson

    Käed eemale Bruce’ist! Kui Bruce poleks uskunud, et tema sõrmed liftišahtis püstloodis vabalangemise pealt mingi ava serva külge haagivad, oleks päris palju hilisemaid suuri plahvatusi ära jäänud… ;oY