Vaadates täna Mart Laari pärast IRL-i eestseisuse koosolekut elamislubade skandaali teemadel selgitusi jagamas, tuli mulle meelde sama inimene jagamas selgitusi selle kohta, et ta ei lasknud Edgar Savisaare pildi pihta pump-püssist märki. Tol ajal, muide, mulle ei tundunud püssilaskmine sugugi nii suure probleemina, kui see, et hiljem selgus, et Mart Laar oli valetanud.
See on ebameeldivate olukordade klassika, millega kõige kuulsamalt on kokku puutunud Bill Clinton, kellele vähemalt pooled ameeriklastest oleks andeks andnud abielupettuse, kuid märksa vähem inimesi olid valmis andeks andma selle, et valetamine käis tal liigagi lihtsalt ja libedalt.
Nende ammuste lugude juurest tagasi tänapäeva tulles tahaks loota, et end isamaa nimega ehtivad poliitikud on vähemalt sellest midagi õppinud, mis Laariga juhtus, sest elamislubade skandaali puhkedes on taas käes olukord, mis iseenesest ei peaks viima ministrite tagasiastumiseni, vaid normaalse aruteluni elamislubade poliitika teemal, kuid mille asemel on üles kerkinud hoopis karmimad kõhklused ministrite aususe teemal.
Kui skandaal hakkas avalikuks tulema, siis teatasid Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, et nemad ei teadnud ärist elamislubadega midagi, hoolimata sellest, et nende valitsemisalas olevad ministeeriumid osalesid kõnealuste lubade jagamise protsessis. Ma ei tea, mis selle võimaluse tõenäosus on, et nad KUMBKI tõesti mitte midagi teadnud, kuid see ei saa olla väga kõrge. Eriti arvestades, et mitmete ülejäänud asjaosaliste sõnul ajasid Raudne ja ta partnerid oma äri üsna avalikult.
Samas olin ma juba täiesti valmis uskuma, et nad asjast siiski midagi ei teadnud, sest ministeeriumidel on palju tähtsamaid asju ajada, kuid kui järgmisel päeval selgus, et Partsi enda allkirjaga dokumendid taotlesid konkreetsetelt just seda tüüpi elamislubade arvu suurendamist, siis hakkas suurenema õigustatud kahtlus, et äkki Juhan Parts siiski midagi teadis. Ning sugugi ei vähenenud kahtlus, et Ken Marti Vaher samuti midagi teadis.
Kui Parts üritas samas väita, et elamislubade kvoodi suurendamise taga oli Eesti ettevõtjate surve, teatasid meie ettevõtlusorganisatsioonid nagu ühest suust, et see ei vasta tõele. Ka see alibi langes ära. The plot thickens, nagu ütlevad saarlased. Õigustatud kahtlus muutus juba tõsiseks küsimuseks.
Sellele järgnes uudis veel selle kohta, et ministeeriumide vastavatel ümarlaudadel osales näiteks üks äri läbiviijatest, Nikolai Stelmach. Majandus – ja Kommunikatsiooniministeeriumi maja ei ole isegi nii suur hoone ju, et seal isegi juhuslikult ei võinuks aset leida Juhan Partsi ja Nikolai Stelmachi kohtumine. “Tere Nikolai, noh, mis teed?” “Ah, niisama, ootan ühte tuttavat!”. Vabandan, sest see on nüüd muidugi spekulatsioon, kuid paljude asjaolude koondumisel illustreerib see spekulatsioon kogu loo üha absurdsemaks muutuvat olemust.
Oleme jõudnud ringiga olukorda, kus elamislubadest märksa tähtsam on küsimus sellest, kas ministrid on ausad. Ma olen nõus, et on palju inimesi, kes sooviksid uskuda, et nad seda on. Käesoleva teksti kriitilisest alatoonist hoolimata olen mina üks neist, uskuge või mitte.
Ka Andrus Ansip ütles Delfi teatel täna parlamendis, et ta eeldab, et ministrid on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, jääb ta selle eelduse juurde. Mis aga toob meid selle skandaali kõige grotesksema punktini ning asjaoluni, miks ma seda siin praegu üldse kirjutan. Sest vähemalt mulle küll ei mahu pähe, kuidas on võimalik, et skandaali uurivad siseministri enda alluvuses olevad inimesed.
Asi pole ainult minus, vaid heade valitsemistavade elementaarses rikkumises. Sa ei anna ju keskerakondlasena iseendale uurida idaraha skandaali… Oot, üks hetk… Annad küll. Aga selle tagajärg on ka see, et mitte keegi ei usu ju uurimise tulemust. Vaevalt, et Andrus Ansipki.
Seepärast on hea valitsemistava, erakonna tuleviku, riigi juhtimise usutavuse ja kahtlusaluste ministrite endi väga sügavates huvides, et skandaali uuriks keegi teine kui nemad ise või neile alluvad ametnikud.
Palun loobu huvide konfliktist. Sinu publik.
Oletame näiteks, et nad tõesti ei ole süüdi, nad ei teadnud midagi, nad ei valetanud. Kas me jääme seda uskuma, kui Ken Marti Vaher järgmisel valitsuse pressikonverentsil teatab, et “komisjon leidis küll, et elamislubade korda tuleks rangemaks muuta, kuid avastas samas, et mina pole tõesti süüdi”?
Või tuleme sellesama vana Bill Clintoni juhtumi juurde – no ei oleks ilmselt olnud usutav, kui uurimiskomisjoni oleks juhtinud Valge Maja enda administratsioon ning ühte peamist tunnistajat, Linda Trippi, oleks üle kuulanud Kenneth Starri asemel hoopis Secret Service ning see farss oleks aset leidnud Ovaalkabinetis.
Hiljuti ütles üks IRL-i asjadega kursis olev isik, et IRL ei julge anda teema uurimist enda erakonna kontrolli alt välja, sest nad kardavad, et tulemus pole objektiivne. Sellisel juhul ongi nende tänaseks valikuks ebaobjektiivne tulemus, kuid vähemalt neile kasulik ebaobjektiivne tulemus. Usun siiski, et see väide on nõrk, kuna hea tahtmise juures saab teha komisjoni, kuhu on kaasatud piisavalt erapooletuid inimesi. Seda muidugi juhul, kui meid üldse huvitab väärtus nagu ministrite ausus.
Samuti tundub teemast möödarääkimisena justiitsminister Kristen Michali väide, et ministrite suhtes ei pea algatama kriminaalmenetlust. Loomulikult ei pea. Komisjone võib teha ka ilma prokuratuuri abita. Nii et pigem tekib küsimus, et mida siiski kardetakse.
Küsimused, mis elamislubade skandaalist on üles tõusnud ei ole mõttetud, ebaolulised ega kiuslikud. Isegi siis, kui nende ülevalhoidmisega tegelevad põhiliselt IRL-i kampsikud, on vastused neile siiski laiemalt olulised. Neid vastuseid otsides paneme me paika riiklikke standardeid selle kohta, millisel moel me harjume tõde otsima.
Lisaks liigub tumeda varjuna mööda meie tänast uudismaastikku üks küsimus, millele õige vastuse leidmisest sõltub tänase IRL-i ja kogu Eesti lähipoliitika saatus. See küsimus on järgmine: Kas IRL kasutas elamislubade äriskeemi mingil moel erakonna enda rahastamiseks? Kui peaks selguma, et jah, siis on meil käes Idarahaskandaal 2 ning me ei räägiks enam mingitest pehmetest väärtustest, vaid täismahus poliitilisest kriisist. Juba ainult selle küsimuse pärast on tarvis saada kätte võimalikult selge pilt sellest, mis on toimunud.
Ken Marti Vaher alustas kunagi oma esimest ministrirolli justiitsministrina. See on üks neid ametikohti, kus termin “huvide konflikt” ei oma mingisugust kahetimõistetavust. See kas on, või seda pole ja selle vältimine on esimene tingimus õiglase otsuse saavutamisel. Täpselt sama tähtis on huvide konflikti olemust mõista siseministril. Kas keegi soovib, et teda uuriv politseinik võidaks tema süüdijäämise tõttu kihlveo või oleks tema naise kibestunud eksmees?
Täna juba kogenud poliitikuna võiks Vaher ju teada ka seda, kui takistav võib olla poliitilisele karjäärile see, kui sa jätad olulised küsimused vinduma ning proovid selge vastutuse võtmise asemel tuulutamata akendega kabinetis järjest karmimate pealkirjadega korruptsioonivastaseid pressiteateid välja saata.
See pole sel juhul mitte ainult ministri enda poliitiline probleem, vaid kogu riigi probleem, sest olukord jääb pärssima ka kõigi teiste Siseministeeriumi algatuste läbiviimist, sest kui ministril pole usalduskrediiti, siis ei taha keegi ka uskuda, et uued seadused on tegelikult ka ausad ja õiglased. Nii muutub minister iseenda käekäigu nimel pommiks tervele reale riiklikele projektidele.
Et ta selleks ei muutuks, peaks tal olema julgust anda uurimine edasi, näidata sümboolselt seda, et ta ei karda uurimistulemusi ning kui tulemused on tema vastu, siis jah, tõesti, peaks tal olema ka julgust tagasi astuda. Riigi ja oma erakonna maine nimel. Meenutagem taas, et asi pole elamislubades enam, vaid küsimuses, kas minister rääkis õigust.
Tõepoolest, Res Publica, võtke nüüd aru pähe ja mõistke, et enda kõige suuremad vaenlased olete te ise, kui te ei mõista, et tähtis pole mitte see, mis on vastus Ken Marti Vaheri ja Juhan Partsi teemadel, vaid see, KUIDAS selle vastuseni on jõutud.
