Üks väike seltskond on otsustanud püüda jalule aidata 23-aastase noormehe, kes oli sügisel mõnda aega kodutu staatuses, seejärel suutis ta paar kuud teatud asjaolude kokkulangemise tõttu ning ühe hea inimese toel ja nõul hakkama saada, ning kes nädal tagasi oli viinud end jälle sinnamaale, kus ta sügisel alustas – tänavale.
Nagu arvata oli, selgus üsna varsti, et kõik ei ole nõnda lihtne, kui algul tundus, sest abi vajavatel inimestel ongi tavaliselt palju keerulisi probleeme, või nagu üks selle seltskonna liige kohe alguses tabavalt väljendas: “Ei usu mina, et selle noormehe probleemid oleks lahendatavad natukese raha ja uue töökohaga.”
Seltskonna meililistis järgnesid arutelud, et kas on nii, et “inimene peab ISE tahtma muutuda ja aidata saab vaid seda, kes ise ennast aitab” või on see valem pigem mugavam lahendus aitajale, aga mitte alati abivajajale. Arutelud on toimunud ka selle üle, kui sügavale auku peaks laskma inimesel langeda, et tal endal tekiks soov täielikult muutuda, kuid üldiselt on nii, et kui teatud probleemidega inimesed lihtsalt enda hoolde jätta, tulevad nad sellest olukorrast eluga välja vaid harva.
Aga Memokraadi nõudlikule lugejale ei tahaks ma kindlasti pakkuda filosoofilisi, sotsiaalpoliitilisi ja psühholoogilisi arutelusid kodutusest, liiatigi kui selleks puuduvad mul vastavad teadmised ja kogemused. Tarmo Jüristo Memokraadist palus mul lihtsalt veidi kirjeldada seda, mida olen selle ühe nädala jooksul tolle noormehe vahendusel teada saanud Tallinna kodutute igapäevasest elu-olust. Olgu selle noormehe nimeks täna näiteks Siim.
Veetsin tööpäeva koos Siimuga “kodutuna” – käisime linnas ringi just nii, nagu kodutud seda igapäevaselt teevad.
Tallinna kesklinnas toimetavad kolme piirkonna kodutud – Musumäe, vanalinna Rimi ja sadama kodutud. Musumäe ja vanalinna Rimi kodutud hoiavad rohkem kokku, sadama kodutuid eelpool nimetatud veidike põlgavad, sest nemad loodavad Soome turistide peale. Mind pani imestama, et kodutuid on niivõrd palju. Iga natukese aja pärast tuli mõni neist vastu ja siis Siim lühidalt kommenteeris, mis asjaoludel keegi kodutuks jäi. Paljudest saab muidugi välimusest aru, et nad on kodutud või võiksid olla, aga palju oli ka selliseid, kelle puhul minul poleks sellist mõtetki tekkinud.
Ringkäikude vahel peatutakse, aetakse vastutulnud kodutuga põgusalt juttu ja vahetatakse uudiseid. Praeguste külmade ilmadega on kodutute jaoks kõige olulisem koht Viru Keskus. Need, kellel on veel viisakamad riided, käivad mööda Viru Keskuse kauplusi ja teesklevad nagu vaataks kaupu. Kindlasti põigatakse läbi neljanda korruse suitsuruumist, lootuses, et keegi ühe sigareti annaks. Seal on võimalik korjata ka konisid. Kui keegi suitsu saab, siis jagatakse seda ühte sigaretti omavahel. Lõuna ajal siirduvad osad kodutud supikööki, kust nad siis jälle tagasi kesklinna saabuvad ja oma lõputuna tunduvat mitmekordset ringkäiku vanalinna ja Viru Keskuse vahel taas alustavad
Kodutuid võib eristada ka järgmiselt: päris-kodutud, pool-kodutud ja värsked kodutud. Värsked kodutud ja pool-kodutud on paremini riides ja nendest ei saa miskit moodi aru, et nad oleksid kodutud. Päris-kodutud aitavad hea meelega värskeid kodutuid – neile õpetatakse ellujäämisnippe ning juhatatakse kätte supiköögid ja varjupaigad. Paar päeva tagasi sai värskeks kodutuks näiteks mees, kes jäi purjus peaga autojuhtimisega vahele ja kelle naine ta seejärel kodust välja viskas.
Pool-kodutud on sellised kodutud, kellel on küll kodu olemas, aga kes miskil põhjusel ei saa seda kasutada. Näiteks on elekter välja lülitatud või siis puudub küttematerjal kütmiseks. Eksisteerib ka väga väike grupp kodutuid, näiteks mõned endised vangid, kes on süsteemiga pahuksis ja kes ei soovi, et neid kuidagi aidataks ja on sellise elustiili endale ise valinud. Nemad satuvad kesklinna harvemini, pigem tegutsevad nad Koplis.
Peale Viru Keskuse sulgemist toimuvad kogunemised suurematesse gruppidesse, kus jällegi vesteldakse ja vahetatakse uudiseid. Nagu ka koduga inimeste elus, tekivad kodututel sõpruskonnad, kes saavad omavahel paremini läbi. Kellel midagi on, see jagab seda teistega, sest ainult nii on tänaval võimalik ellu jääda.
Seejärel siirdutakse kambakesi varjupaika. Värskemad kodutud eelistavad siiski linnas öö läbi jalutada, et varahommikul esimesse sõitvasse nr 18 liinibussi istuda ning sellega ringi sõita, seal tukkuda ja end soojendada, et siis hiljem meile juba tuttavale ringkäigule siirduda. Siin on muidugi väga sagedaseks tulemuseks ka MUPO trahvid, mis halvendavad värske kodutu finantsilist olukorda veelgi ning pärsivad lootust kodutu staatusest vabaneda.
Varjupaika mineku vältimisel on ka psühholoogiline külg – sinna minnes nad justkui kinnitaksid endale, et nüüd ongi lõpp. Kuni nad varjupaika ei satu, siis nad nagu ei olekski veel päris kodutud ja leidub väljapääs. Teiste sõnadega on tegemist enesepettusega. Varjupaika ei olegi nii lihtne saada, kui võiks arvata – et lihtsalt lähed ja kogu lugu. Enne peab tegema haiglas kopsuröntgeni pildi. Näiteks selleks, et minna Kopli varjupaika, peab eelnevalt minema Suur-Sõjamäele ja sealt luba küsima.
Tegelikus elus muidugi alati nii karmid ei olda, hädaolukorras võimaldatakse abivajajal erandkorras ka põrandal magada. Igatahes kui Siim esimest korda varjupaika läks ja sealseid tätoveeringutega eksvange nägi, tuli ta tagurpidi sealt kohe ka välja. Kodutud ise kiidavad väga vast-avatud Paldiski maantee varjupaika, seal pidi olema ilus ja puhas.
Siim, nagu siis ka teised värsked kodutud, veetis öö linna peal käies. Ükskord näiteks hakkas tal jälle külm, ta tahtis meeletult-meeletult soojas magada. Siis õnnestus tal saada kolm pudelit odavat õlut ja ta jõi need ära. Siimu nipp raha saamisel oli see, et ta rääkiski kõigile, kellelt raha küsis, täiesti ausalt ja siiralt, milleks ta raha vajab. Ta sai kohe aru, et mingid luiskelood tema puhul ei toimi. Igal kodutul on oma nipp, milles ta osavam on. Siis läks Siim kainestusmaja ukse taha ja ütles, et ta on täis ja võtke ta vastu. Sealsed ametnikud saatsid ta muidugi pikalt – sa pole piisavalt täis, nad ütlesid, ja et see pole sul siin mingi sotsiaalasutus.
Siis Siim jõi veel natuke ja nagu ta ütles, oli tal sel hetkel kõigest sellest villand, ta tahtis ainult meeletult meeletult soojas magada. Ta läks ühe hotelli fuajeesse ja lihtsalt heitis seal diivani peal magama.
Selle peale kutsuti politseipatrull ja Siim viidi kainerisse. Kaineri ametnikud olid väga vihased, sest nad nägid Siimu nipi läbi. Pikkade läbirääkimiste tulemusel politsei ja kaineriametnike vahel võeti ta ikkagi vastu. Karistuseks võeti tal madrats ära, ta pidi magama ilma selleta ja sai veel ka jalaga. Aga Siimul oli sellest kõigest, vabandust väljenduse pärast, “pohh”, tal oli ükskõik, sest ta tahtis lihtsalt magada. Siinkohal tahan kindlasti lisada, et tegemist võib olla pisut utreeritud “iluskirjandusliku” liialdusega, mingeid järeldusi ei maksaks küll kohe tegema hakata. See kõik võis toimuda ka natuke teisiti, aga kirjeldab jällegi väga ilmekalt kodutust kodutu vaatevinklist.
Selgub, et väga paljud inimesi teevad vea, kui panevad ühte patta joodikud ja kodutud. Need on täiesti erinevad inimesed ja mõisted. Vahel on nendel lihtsalt kulunud riietuse järgi raske vahet teha. Samuti vääriks märkimist, et kui Siim oleks praegu jälle kodutu, siis ta oleks kõige noorem kodutu. Alla 30-aastaseid kodutuid palju ei ole. On mõned nooremad, kes Siimu sõnade järgi lihtsalt kodututega kaasa jõlguvad, sest nad on joodikud või siis kemikaalide nuusutajad ja on tänaval põhjusel, et kodus ei lasta neil juua ja igasugu kemikaale nuusutada.
Need inimesed, kes Viru tänava otsas istuvad ja mingisse karpi raha kerjavad, ei ole kodutud. Üks noorem mees näiteks käib tööl, vabal ajal tõmbab kapuutsi silmini, et töökaaslased teda ära ei tunneks, ja teenib lisaraha. Samuti teenivad mõned pensionärid sel moel pensionilisa. Kodutud neisse väga halvasti ei suhtu. Sadama kodututusse suhtutakse märksa iroonilisemalt, sest nemad kasutavad turiste ära.
Kodutud ise küsivad suitsu ja sente tänava peal tiirul olles. Nad seostavad oma “õnne” mitte inimestega, kellelt nad midagi saavad, vaid just konkreetse abipalumise asukohaga. Alati pidi olema nii, et ühel kodutul “veab” rohkem teatud kohas ja teisel jälle teises kohas. Õhtul, enne varjupaika minemist, jagatakse teistega sööki, mida on sentide eest ostetud.
On ka selliseid kodutuid, kes ei saa rahaküsimisega lihtsalt hakkama. Kas siis ei ole nad nii osavad suhtlejad või on mingid muud põhjused, aga nii see lihtsalt on. Need kodutud korjavad pudeleid. Teised kodutud neid nende eest ära ei korja. Kodutud eriti ei joo, sest joobes varjupaika ei lasta.
Tõsi, mingi ühe õlle pärast kedagi nüüd ukse taha ei jäeta. Sellepärast juhtub ka seda, et juuakse kamba peale kõige odavamat õlut, et natuke sooja saada ja seltskondlikku vestlust arendada. Kui nad siis sedasi kambas on, õllepudel ringlemas, jääb inimestel mulje, et nad on joodikud, aga tegelikult ei ole. Kodututel on ka seltskondlikke tabuteemasi. Viisakas ei ole näiteks uurida teise kodutu vanglastaaži kohta. Kes selle kirjutamata reegli vastu eksib, võidakse isegi seltskonnast ära ajada.
Kui päris-kodutud päris poodisesse oma räsitud väljanägemise tõttu ei julge enam minna, siis “värsked kodutud”, nagu mina Siimuga, julgesime. Raamatupoes valisin endale raamatu ja seadsin end mõnusasti tugitoolis sisse ja hakkasin lugema. Soovitasin Siimul sama teha. Umbes kolme minuti pärast hakkas Siim nihelema. Küsisin, mis sa niheled. Siim ei mõistnud, miks turvamees meid veel ära pole ajanud.
Ringkäigul astusime ka kunstigaleriisse sisse. Siim imestas väga, et need tasuta on. Õnneks oli seal selline natuke arusaadavam kaasaegne kunst, pisut erootilise värvinguga natuke pikema kestvusega videoinstallatsioonid, mida Siim huviga vaatas. Kunstigaleriis sai rahulikult 45 minutit soojas mõnusasti aega viita, aga selliseid võimalusi ei ole kodutud enda jaoks seni avastanud. Värskele kodutule on ka hea koht näiteks kaks kesklinna Swedpanga kontorit, kus on pikk järjekord ja kus siis saab rahulikult oma “järjekorranumbrit” oodata ja siis enne oma järjekorra kättejõudmist lahkuda.
Noh, ma pean tunnistama, kella 16 paiku ma enam ei jaksanud “kodutu” olla, sest see kõik hakkas korduma ja korduma ja korduma. Esimest korda 15 aasta jooksul hakkas mul pea valutama. Siis läksime Siimuga Kehrwiederi kohvikusse Raekoja platsil.
Tagasiteel kohtusime ühe grupi kodututega ja vestlesime nendega. Muide, üks kodutu märkas, et ma tema võileiba vahin, eks mul oli kõht tühi ka. Sõna lausumata murdis ta selle pooleks ja ulatas poole mulle. See oli paljas leib, mille peal oli “räim tomatis”. See oli imehea. Kindlasti ma sõin poole ta õhtusöögist ära, aga samas ma taipasin, et tal oli hea meel, et ma selle vastu võtsin, ei põlanud ära. Siim kiitis mind, et tal ei olnud minu pärast häbi.
Siim ütles mulle, et tema arvates on kõik kodutud teinud oma elus mingi suure vea, et nad on jäänud kodutuks, kaasa arvatud tema ise. Aga sellegipoolest ma tahaksin selle kirjatüki lõpetada ühe tuttava hiljuti räägitud looga sellest, kuidas ta sõbrannaga jõi veini ja see sai just otsa, kui tuli üks kodutu ja hakkas prügikastist pudeleid otsima. Ta siis pakkus talle oma veinipudelit, aga too ütles, et ta kahjuks ei saa seda vastu võtta, sest automaati see ei sobi. Minu tuttav siis vabandas ja ütles, kahju, et ma ei saanud abiks olla. Sellel kodutul läks nägu särama ja ta ütles, et – juba olitegi abiks, sest ega meisse ju tavaliselt ei suhtuta nagu normaalsetesse inimestesse, te aitasite hea sõnaga.
Mõelgem selle peale.
