Kõigepealt avaldan suure saladuse: Eesti Tippmodell, mille finaal jõuab ekraanile juunis, kõik osad enamus osi filmiti ära jaanuaris. See tähendab, et võitja paljud väljalangejad on tegelikult teada – seda teavad erinevates etappides väljalangenud kandidaadid, saatetiim ja eeldatavasti ka võitja edasipääsenud ise. See ebaoluline fakt aitab muidu kuiva meediateoreetilist arutelu illustreerida särava ja lugema kutsuva fotoga.
Foto: Kanal 2.
Võib-olla olete märganud, et Eesti tippmodelli otsimise käiku, nagu erinevaid tõsieluseriaale tavapäraselt, kajastatakse aktiivselt meedias, info vastu saate telgitaguste kohta näib olevat avalik huvi. Seetõttu peaksime küsima, miks ei avaldanud ükski meediaväljaanne juba kasvõi päev enne esimese osa eetrit, umbes nädal tagasi, võistluse võitja nime? Selle väljaselgitamine ei oleks väikeses Eestis väga kontimurdev ajakirjanike jaoks, kes on toonud meieni elamislubade või idaraha skandaalid. Üle päeva jõuavad meie ajakirjanikud ju mõne väiksemas ringis hoitud saladuseni.
Esimene võimalik põhjus on rist-omandid (cross-ownership) Eesti meedias. Kui üks omanik omab ajalehti-ajakirju, telekanalit, veebilehti ja raadiot, on ühise omandi tulemusena meediakontsernil motivatsioon toetada ajalehtede, ajakirjade ja ka raadioga samasse kontserni kuuluva telekanali saateid. Kanali kasvav vaadatavus paneb loodetavasti vaatajad ka ostma ajalehti ja ajakirju, mis saatetegelaste tegemistele kaasa aitavad elada. Võitja teatavaks tegemine mitu kuud enne saate finaali oleks ilmselgelt hävitav saate vaadatavusele.
Teiseks võimalikuks põhjuseks on, et sõltumata meediaorganisatsioonide ärihuvist, lähtuvad nad eelkõige oma tarbijate soovist. Tarbija soovib meelelahutust ja põnevust. Nad ei taha veel teada, kes võidab. Samal põhimõttel nagu ajalehtedelt oodatakse teatri-, raamatu- ja kinoarvustusi, mis ei räägiks välja, mis "lõpus juhtub".
Kui aga ajakirjanduse roll on informeerida avalikkust faktidest avalikku huvi puudutavates küsimustes, ja Eesti Tippmodell on avalikuks on huviks defineeritud, siis peaks ajakirjandus ka selle loo justkui ära kirjutama. Või peaks ajakirjanik maha vaikima informatsiooni, mis on vastuolus rahva ootustega? Kui me soovime jõuda Euroopa viie rikkaima hulka, siis äkki peaks põnevust üleval hoidma, mitte külma duššiga lootust kustutama?
Eesti Tippmodelli saate reklaam Youtube’is. Kanal 2.
Lahenduseks on loomulikult taaskord ajakirjanduse ja meediatoodete eristamine, millele andis aluse professor Marju Lauristin. Tõsielusari ja seda saatvad lood lehtedes ei ole ajakirjandus, need on meelelahutustooted, mis on vana maksiimi järgi oluliselt vähem reguleeritud kui oopium. Mistõttu kõige põletavam küsimus täna trükimeediale ("Miks meedia üldse kajastab sellist jama?", "Kas meedia roll ei ole hoopis rahvast harida ja madalaimat ühist nimetajat tõsta?" ja: "Kes siis ikkagi võitis?" kõrval) on see, miks trükimeedia ei suuda pakkuda lugejatele iseseisvat meelelahutust, mis ei oleks tõsielusarjade kõrvalprodukt?
Meenutan, et mõni aeg tagasi ilmus igas vähegi endast lugupidavas ajalehes järjejutt. Täna on lehes järgi ainult horoskoobid ja koomiksid, ning seega ilma telest-tuttava sisuta laias laastus meelelahutusfunktsiooni täita nad ei suudaks. Mistõttu võib eeldada, et meediakontsentratsioon ja rist-omand on pigem kasvavad nähtused. Seadusandja on meil siin ajaga kaasas käinud. Kui varem oli Eestis (nagu ka mitmel pool mujal) sätestatud, et ringhäälinguluba ei väljastata isikule, kes samaaegselt tegeleb päeva/nädalalehe väljaandjana, ja sellest piirangust möödaminekuks oli vaja erinevaid juriidilisi isikuid, siis aasta tagasi hakkas kehtima ühegi vastuhääleta ja ilmselt mitte üllatavalt ilma erilise ajakirjanduse tähelepanuta vastu võetud uus meediateenuste seadus, kus enam seda tülikat piirangut pole. Tundub, et ka Eesti Päevaleht ja Delfi vaatavad selles suunas.
Ning kõige põletavam küsimus televisioonile (siinkohal eelkõige Eestis tegutsevatele telekanalitele) on: kas te suudaksite sama korrata oma ajakirjanduse, uudistega? Esimest korda ajaloos läks sel korral Bonnieri uuriva ajakirjanduse preemia teleajakirjanikele, ja mulle tundub, et trükimeedia kestvad sünergiaotsingud onlineväljunditega on viinud märkimisväärse hulga talenti ajalehtede juurest ära. Osaliselt televisiooni, tänu millele võib televisioon hakata agendat juhtima ka ajakirjanduse osas – nagu ta praegu teeb meelelahutuses.
Seega tuleb välja, et online-meedia ei olegi ainus väljakutse Eesti trükiajakirjanduse jaoks. Kuidas vältida telelehtedeks muutumist, kajastades peamiselt vaid seda, mis eile telekas näidati? Kuidas vältida meelelahutuslike, lavastuslike elementide jõudmist niinimetatud tõsisesse ajakirjandusse? Ma näen vaimusilmas 15-osalist uurivat lugu ERMi saagast, mille viimane osa, kus selgub "tegelik süüdlane", ilmub nädal pärast valimisi. Põnevust jaguks pikalt. Hea tõsieluseriaalidest tuntud lavastuslik nipp on ka toimetajatepoolne intriigide punumine ja õhutamine saatetegelaste vahel – mõnda muidu kuiva Riigikogu liikmetest rääkivasse uudisesse kulub see taktika teinekord hästi ära.
Üks vana kooli strateegia võiks olla oma liistude juurde jäämine: televisioon las tegeleb meelelahutusega, trükimeedias võiks aga fookus ja ka leheruum jääda telesaadetest kirjutamise asemel päris ajakirjandusele. Jah, see tähendab ka seda, et ajaleht ei paljasta meile kolm kuud ette Eesti Tippmodelli võitjat. Ilmselt on tõsisemaid teemasid, millele ajakirjanike uurimisressursse kulutada.
Artikli autor Allar Tankler on kommunikatsiooniekspert.
