Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).
Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).
Räägib, järelikult haibib
Inglisekeelne “hype” tähendab otsetõlkes laialt tutvustamist, (müügi)edendust ja propagandat. Ajapikku on sellele sõnale kinnistunud negatiivne alatoon, mis vihjab sisutühjusele, et juttu on rohkem kui kulisside taga tegelikku sisu. Vast julgem ja selgem on definitsioon haibi-sõna algsel kreeka tüvel “hyperbole“, mille puhul sõnaraamatud rõhutavad just meelega tehtud, ekstreemset, täielikult üle võlli liialdust kas kirjasõnas või retoorikas.
Kujutame hetkeks ette skaalat:
Vasakus otsas on endassetõmbunud vaikiv Asi, s.t mingi objekt või teadmine, millest aga keegi veel ei tea. Teises otsas paikneb kirev ja lärmakas Vale, mis justkui väidab, et on jätkuvalt selle objektiivse Asja kohta räägitav lugu, aga samas ei oma enam reaalsusega erilist sidet. Ja nende kahe punkti vahele mahub terve rida ainult natukene Asja ilustavaid lugusid. Selliselt visualiseeridas võiks Haip olla justkui väikeste ja mõttetute asjade katse paista selle skaala paremal küljes tegelikkusest parema ja suuremana, pidevalt kombates kerge ilustuse ja puhta pettuse piiri.
Kapitalistlikus maailmas meist nii Läänes kui Idas on palju võimalikke info levitamise ja kuvandi loomisega seotud tegevusi, mida keegi ei põlasta haibiks: müük, teenindamine, meediasuhted, turundus, reklaam, bränding, partnerlus, konsultatsioon. Ja tehnoloogia arenedes ka üha rohkem kahesuunalisi protsesse: tagasiside küsimine, arutelu, kaasamine. Kui Eesti majandus, teadus ja riik lävivad nende ühiskondadega, siis on loomulik, et meie Asjade ümber eeldatakse sarnast kommunikatsioonipilvekest.
Ja ometi on sõbralik teenindaja meie kohvikuteski selline haruldus, et naeratusest ehmunud klient leiab end sundmõttelt “mis ta nüüd tahab, kas mul on midagi viga või on tema äkki mingi pervert?!” Inimeste jaoks, kel alateadvuses vanasõnad “suuga teeb suure linna…” ja “rääkimine hõbe…” sildistub kõik, mis erineb kargest vaikusest kiiresti Haibiks. Eriti juhul, kui suu avab keegi, kes ei ole parajasti kõnealuse Asja seaduslik autor ja omanik ise.
Viimase kahekümne aastaga oleme vaikselt leppides õppinud elama enese maailmale müümise vajadusega nagu kibestunud vanur soolatüükaga keset laupa: parema meelega ei tahaks sellest suurt midagi teada, vaid hoopis oma Asjaga tegeleda, aga peeglist ikka paistab. Sellelt positsioonilt tekibki kiusatus tõmmata ebameeldivale igal võimalusel põlgusetuli peale: kuradi tühikargajad, asjapulgad, muiduleivasööjad ja kaasakaagutajad! Nad ei ole ju “meie seast,” kes Asju teevad – järelikult on jutumeeste ainuvõimalikuks motivatsiooniks enese upitamine! Üks professor pidas oma hiljutise halvustuse käigus vajalikuks täpsustada, et peab mõttetuks just “asjapulki”, mitte “müügimehi” — selgub, et selles süsteemis on lausa terminoloogiline alavääristus-hierarhia?
Siin ongi esimene mure: selles, et me vaikselt nohisedes mingit oma Asja teeme, ei piisa. Ei piisa ettevõttele, et valmivat toodet eksportida. Ei piisa ülikoolile, et noort ja hakkajat välisprofessorit riiki meelitada. Ei piisa kodanikuühendusele, kes sai oma saunataguse korda, aga naabrimehe vana külmkapp on ikka üle aia näha. Ei piisa parlamendisaadikule, et ta litsus saalis õiget nuppu, kui tema valija ei tea, kas ja miks ta seda tegi.
Kui kõik need osapooled oma Asjast entusiastlikult ja kõva häälega räägivad, ei ole see haip, vaid normaalsus, mida me vajame.
Pime dualism teeb haipijaist pärisvaenlased
Ja teine mure, mis seotud mure on see meie pidev kirg otsida lihtsaid, must-valgeid vastandusi. Kui sa arvad, et Edgar on korruptant, siis järelikult oled Ansipi fänn! Kui rääkida, et meil on vaja rohkem insenere, siis eeldatakse sellest paratamatult humanitaaride tembeldamist mõttetuteks märsilohistajateks. Kui sotsiaalteadlane ei toeta pimesi veendunud majandusliberaalide kõiki seisukohti, on ta järelikult kommunist. Usun, et Memokraadi lugejaile tekitab selliste labastavate kaksainsuste uuesti ja uuesti kuulmine juba tuttavaid judinaid.
Aga ka professor Metsis jõuab oma tekstis samasse kohta: “Lugedes üllitist «Innovaatiline tegevus Eesti ettevõtetes», kipub päris sassi minema, kumb on meie eesmärk: kas innovatsioon või innovatsioonist rääkimine?” See on sama väärtuslik küsimus kui see, kas terve laps vajab kasvamiseks vitamiine või mineraale. Või kas äri eesmärgiks on käive või kasum. Selline küsimus võib puudutada ehk päeva, kvartali või aasta horisondiga prioriteetide seadmist, otsustamist kumb kahest valikust on hetkel teise suhtes esiplaanil. Aga mitte kunagi ei ole selle taga peidus tegelikku, lihtsat ja binaarset valikuvõimalust: valime ühe ja unustame teise. Mõlemat on vaja.
Edukad organisatsioonid vajavad mõlemat liiki spetsialiste: ametilt nii Asja tegijaid kui Asjast rääkijaid. Aga siin on peidus veel üks peenem võimalus, eriti meie napi inimressursi juures. Suurepärased sõnumilevitajad kipuvad sageli olema inimesed, kes katavad ka ise halltoonides mõlemat: on kas tegija või rääkija poole suundumuse ja talendiga, aga siiski ka mitte “puhtad” suhtekorraldajad/pressiteatevormistajad, vaid 80/20 või 40/60 ajajaotustega hübriidid. Teadlane, kes suudab oma tööd põnevalt esitada ka TEDi laval, mitte ainult oma nishi teaduskonverentsil. Või väikese puidufirma spetsialist, kes suudab moodustada enam kui kahesõnalisi lauseid maakonnalehe küsimuse peale, et millega ta tegeleb. Või IT-firma PR-inimene, kes õhtuti salaja oma MacBook Airil Twitteri-kliendi asemel hoopis Terminali “ruby” kirjutab.
Eestis on sellise hübriidsuse kohta üks kaugele paistev näide – meil on nimelt üks väheseid riigipäid maailmas, kes on kirjutanud Assembleris koodi ja suudab adekvaatselt ja oma sõnadega rääkida küberkaitsest või e-tervisest. Paneb tõeliselt kulmu kergitama, kui loen arvamusi, et nendel teemadel maailmas “ringi targutamine” on jällegi üks “haip” ja president peaks tegelema [sisesta oma lemmikhäda siia]ga. Oleks tunduvalt kasulikum, kui me keskenduksime jõuliste e-Eesti müütide poolt maailmas avanenud ustest püstipäi sisse marssimisega, selmet vaielda, kas konkreetsed uksed avanul on ikka volitused ja kompetents. Ju siis on, kui need lahti sai.
Sarnane olukord on IT-valdkonnas ka #estonianmafia hashtag’iga (silt, mille meie sagedastele luuregruppidele Silicon Valley’s kleepis sealne legendaarne haip-investor Dave McClure). Sellal kui avalikkus arutab, kas see “startup hype” meil juba liiale ei lähe, saavad paljud alustavad interneti-tiimid teha vaikselt ja sihikindlat oma äri ehitamise tööd. Investorid ja mentorid vastavad nende kõnedele varmamalt kui varem – nad on ju sealt “Eesti maffiast”! Ja järjepideva haibi tulemusena on oluline sihtrühm ehk juba unustanud nende sõnade Ida-Euroopa ja organiseeritud kuritegevusega seotud algsed tähendused.
Ma tegelikult kavatsesin neist labastest vastandustest lausa pikemalt ja abstraktsemalt kirjutada, aga sõber Tarmo viitas seepeale Silver Rattasepa suurepärasele artiklile Sirbis, Antidualism – üks igatpidi tore mõtteviis, mis võttis mult kõik võimalikud targemad sõnad suust. Soovitan lugeda terves mahus, ja olgu mu ülaltoodud praktiku-näited siis vaid vana teadmise illustreerimine kaasaegses kontekstis (ühe teise hiljutise Memokraadi-postituse vaimus). Aga lõpulõigu tahaksin otse Rattasepalt tsiteerida siiski:
“Dualismivastane mõtlemine on üks tõeliselt tore mõtteviis, kuna aitab meil mõista aina rohkemat, näha aina enamat. Absoluutse, inimesest sõltumatu tõe võimalikkusest või isegi vajalikkusest loobumine aitab meil paremini aru saada[…], kuidas keel mõjutab kogemust, kuidas teadmised tekivad väga paljude osaliste – asjade endi, nende tajumise ja kogemise, nendest rääkimise ja nende peale mõtlemise – ühistöös. Tundkem siis pigem rõõmu selle äratundmise üle, et keeldumine surumast kogu oma arusaama maailmast vastandlike sõnapaaride raamidesse aitab meie mõtlemisele tublisti kaasa, ei lase meid langeda "algoritmilisse" mõtlemisse, vaid aitab tõepoolest muutuda tundlikumaks tegelikkuse erinevuste suhtes.”
Ehitame tooteid, firmasid ja riiki – ja hoiame au sees ka seda, kui keegi meist võtab vaevaks teistele meie edusammudest ja plaanidest rääkida, ja neid teisi isegi vaatama kutsuda. Tigedast vaikimisest olematuseni on liiga lühike samm.
