Räägitakse, et Inglismaa kuningas Edward I karjus kord ühe kirikutegelase surnuks. Vaadates Eesti avalikke tekste, tundub mulle vahel, et surnuks sõimata üritatakse ka meil. Vastavat statistikat mul pole, kuid ma julgen väita, et Eestis sõimatakse väga palju. Sõim netikommentaarides. Sõim töökohal. Poliitikud sõimavad. Peaminister sõimab. Rahandusminister sõimab. Pulbitsev viha on nii suur, et kui selle energia rakendada millegi kasuliku heaks võiks öösiti valgustada kõik Tallinna tänavad või ehitada üles pool tuleviku Eestit.
Mis toimub inimese peas, kes enne avalikku esinemist väitlusloogika korrastamise asemel loob nimekirja solvavatest märkustest ja siltidest, millega rünnata oponenti? Mis toimus Andrus Ansipi peas, kui ta nimetas netikogukonda seemnesööjateks? Mida arvab Jürgen Ligi, kui ta saatis kaks aastat tagasi öise ähvardavas toonis e-kirja ERR-ile või nimetas hiljuti noort erakonnakaaslase kriitikat riiklikuks kuriteoks? Kõik on vaenlase poolele üle läinud? Kõik tahavad neile halba?
Või võtame Rein Langi ning tema “lumpenproletariaadi”. Vahel öeldakse selle kohta “reljeefne väljendusviis”, kuid see ei muuda asja kuidagi positiivsemaks, reljeefsus lihtsalt peidab piinliku tegelikkuse ühe segasevõitu kujundi taha. Reljeef, mis on iroonilisel kombel nüri ja porine nagu kirsasaapa konts. Ning siis kui tuleb meelde, et nimetatud poliitikud saavad maksumaksjalt palka ning on seatud kaitsma kõigi kodanike huvisid, hakkab üpris kurb.
Mida üritatakse saavutada? Paremat maine? Mõistmist? Professionaalsel tasandil võin kinnitada, et sõim ei sünnita mõistmist. Enamasti ta sünnitab lihtsalt veel sõimu. Sõimamiskultuur sünnib läbi praktika ning sureb läbi praktika. Tahame seda või ei taha, nii netikommentaatorid kui ka tipp-arvamusliidrid tõmbavad vaikselt, kuid järjepidevalt käima reaktsioonide ahelat, mille tulemuseks on kaugenemine ideede vabast vahetamisest, mis peaks olema teadmistepõhise riigi üks tunnuseid.
Gustav Naanile omistatud tsitaat “ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks” võtab hästi kokku võimaliku põlvkondliku traagika, sest kas nõukogude ajal välja kujunenud inimene oskab luua vaba ühiskonda? Kas enda vabaduste ja teiste vabaduste tunnetamise närvirakukesed on temas üldse välja kujunenud? Kas neid saab osta, siirdada, hankida?
Ma ei taha öelda, et reformierakondlased on ainsad sõimajad, Villu Reiljan, Edgar Savisaar, Juhan Parts ning mitmed teised ei ole sugugi kehvemad. Euroopaliku kogemusega reformierakondlane Rait Maruste on öelnud, et teda pole kuskil nii palju sõimatud, kui parlamendis, ka sellest võib välja lugeda, et sõimajaid on mitmest leerist, kuid taas ja taas tõuseb esile Reformierakonna pärisprobleem – tahtes olla moodne ja turumajanduslik erakond, lubab see seltskond meile midagi muud kui kolkafundamentalismi. Ning siis täiesti erilisel ja vaatemängulisel kombel kukub lubadus ägeda karjumise saatel kokku.
Katusel sõimlev Andres Mähar oli paljude jaoks Ühtse Eesti suurkogu tipphetk, kuid paljudel jäi märkamata, et see suurepärane tiraad oli eneseirooniline ning impotentne, alles selle lõpuosas öeldud, “Käi perse ka sina ise, Andres Mähar,” vabastas. Tüüpiline “kellele lüüakse hingekella – seda lüüakse sulle endale” konstruktsioon.
Vaadates mõnede poliitikute käekirja sotsiaalmeedias, on tunda, et nad on harjutanud ka anonüümsetes kommentaariumides. Kommentaariumides, mida ma loodan, et paranev Mart Laar ei loe.
Töötades konsultandina olen õppinud kahte olulist asja sõimamise kohta. Esimene. Stressi ja kriisidega tegelevad inimesed teavad, et ärritunud isik on võimeline sõimama järjest umbes 90 sekundit. Selle järel saavad tal otsa kas mõtted või õhk, või siis mõlemad. Rumal on sellesse 90 sekundi saluuti kuidagi sekkuda, sellele tasemele laskuda, sest see lihtsalt eskaleerib olukorda ning pealegi ei pruugi te ise olla piisavalt hea sõimaja, et sellel tasemel võita.
Teine. Üks tuntud psühholoog ütles mulle kunagi, et tema arvates on vihastamisel ja sõimamisel ainult kaks võimalikku põhjust. Hirm või ebakindlus. Mis tegelikult mõlemad taanduvadki hirmule. Kuigi teadus pakub ilmselt suuremat hulka põhjendusi, olen ma ise mõelnud, et see on vist tõesti laias laastus tõsi.
Vahel on raske uskuda, et mõnda sõimajat juhib tegelikult lihtsalt ebakindlus, ohutunne oma positsiooni kaotamise või mingi rumala olukorra ees, sest tal näib ju kõik nagu olemas olevat, kuid mida vähem tal on eneseirooniat, mida rohkem ta on ennast suureks ja kõikvõimsaks mõelnud, seda lihtsam on seda kujutluspilti purustada. Ega ilmaasjata ei ütle inglased, et miski, mis tunneb ennast torgatuna, pidi eelnevalt olema mull.
