Kaks tähelepanekut Andrei Hvostovilt

Neljapäeva õhtul istusime ühe väikse aga seda vaimuerksama seltskonnaga koos ja arutasime muuhulgas laste valimisõigust *, mille realiseeriks nende vanemad.

Tulid jutuks ka kuueteistkümne aastaste noorte eelistused. Küsimus, kas vanemad ikkagi tohiksid nende eest valida erakondasid, kes on noortele endile täiesti vastuvõetamatud (loe: kõik olemaolevad erakonnad).

Neljakümnendates eluaastates olevad mehed – see meie seltskond, tundis sügavat muret. Märgati peretüli ohtu, ent veelgi enam ebaõiglust noorte suhtes. Jah, tõesti. Üks tuttav õpetaja küsis kunagi minu palvel ühiskonnaõpetuse tunnis kaheksandalt klassilt, et kuidas nad suhtuvad sellesse, kui nende vanemad valiks nende häältega mingeid oma erakondi.

Võite isegi arvata, mis oli vastus. Üksmeelne karjatus “ei!!!” Mõtlemata, spontaanselt. Hinge põhjast. Ei!

Mina (nagu me kõik ilmselt) teame-mäletame seda ealist iseärasust. Just sellel ajal tundub, et vanemad on maailma kõige rumalamad inimesed.

Meie vestluses Danieliga ei suhtunud ma 16 aastastele valimisõiguse andmise mõttesse piisava respektiga. Kirjutasin, et sel pole mõtet. Aga seda ainult ühel põhjusel – ma märkan, kuidas valimisea langetamise ettepanek muutub perevalimise aseaineks.

Seda serveeritakse justkui mingi kompromissina, mingi poolele teele vastutulekuna. Mida see ei ole.

Perevalimiste point on mujal.

Ja see ongi minu teine tähelepanek. Tegelikult ka põhjus, miks ma siin üldse sõna võtan.

Kommentaaride lugemisel panin tähele embrüonaalset arutelu “kas lapsevanem on kuidagi parem-targem-vastustundelisem valija kui see, kel alaealisi lapsi pole?”

See pole see küsimus. Küsimus on: “kas poliitik, kes püüab lapsevanematele meele järgi olla, on kuidagi teistsugune kui see poliitik, kes püüab meele järele olla mitte-lapsevanematele?”

Mina arvates on vastus “jah.”

Igatahes mõned professionaalsed poliitikud tunnistavad, et nad on väga tundlikud valijagruppide suuruse suhtes.

Seda tunnistab Liisa Pakosta, kelle kahest erinevast kommentaarist toon järgmised lõigud.

Lugege Liisat:

“probleem on selles, et koolieelses vanuses lapsevanemate osakaal valimistel on nii väike, et KOV’is võimulolijad ei pea tegelikult nendega arvestama, vaid peavad arvestama enamusele meeldivamate teemadega, ja seda isegi siis, kui tegu pole KOV’i otsese kohustusega. Kui laste hääl tuleks ka arvesse, siis poleks lapsed nii disproportsionaalselt igapäevases poliitilises tegevuses arvesse võetud.”

Ja veel Liisa:

“Sa võid täna ribadeks töötada ennast laste nimel, aga hääli valimistel ikka ei saa, sest selles sektoris on lihtsalt hääleõiguslikke nii vähe, ja seega valituks ei osutu. Seega pead tegema poliitikas valiku – kas töötad masse puudutavate küsimustega ja saad massi hääli või teed koraks sähvatuse laste olukorra teemal, ent see jääbki su viimaseks tööks esinduskogus.”

Ja Liisa Pakosta pole üksi selle pihtimusega.

8.juunil sel aastal toimus Riigikogu konverentsisaalsi ümarlaud, kus arutati rahvuse edasikestmise küsimust.

Seal võttis sõna ka Margus Tsahkna. Tema esinemist võite vaadata siit.

Pikkus 7:47. Antud kontekstis läheb huvitavaks alates 4.minutist.

Tsahkna ütleb, et ta on ette valmistanud 5-6 valimiskampaaniat ning “küünilise poliitikuna” vaatab ikka analüütiliselt, kes on valijagrupid ja kui suured need on. Eakaid on palju, nad on valijatena järjekindlad ja usaldusväärsed – nad tulevad valimisjaoskondadesse kohale. Ent põhiline – neid on palju. Seepärast poliitikud töötavadki nende heaks.

Ma olin tol päeval seal kohal. Kui Tsahkna seda ütles, siis mul vajus suu ammuli. Et poliitik ütleb sellise fundamentaalse asja välja. Lõpuks ometi.

Seal oli ajakirjanikke ka. Peale minu. Ehkki ma olin rohkem nagu MTÜ Noor Eesti esindajana kohal.

Minu meelest Rain Koolit Delfist nägin seal. Mõtlesin, et nüüd puhkeb maru, nüüd panevad poliitikast kirjutavad ajakirjanikud IRL-ile turmtule peale.

Ei miskit. Kirbusittagi.

Ja sama praegu Memokraadis. Liisa Pakosta ütleb välja midagi väga olulist, midagi fundamentaalset. Oudekki Loone kergitas selle peale imestunult kulmu ja ongi kõik. Kogu moos. No bloody nothing!

Kuidas on see võimalik?! Tsahkna ja Pakosta on professionaalsed poliitikud; kui proff ehk spets ütleb midagi niisugust, siis kuidas saab seda mitte tähele panna?

Ma tahaks laduda küsi – ja hüümärke rahvusraamatukogust, kus ma praegu istun, kuni Toompeani, mis mulle aknast kätte paistab.

Ma ei saa sellest aru.

Keegi teine saab?

* Lingvistilis-tehniline ettepanek: “laste valimisõigus, mille realiseeriks nende täisealiseks saamiseni nende vanemad” on talumatult kohmaks sõnajoru; saksa keeles on kasutusel “Familienwahlrecht” ehk “perevalimisõigus”, IRL-i poliitikud on kasutanud vist sellest eeskuju võttes sõna “perevalimine”, äkki peakski taolise mõiste juurutama üldkäibesse? Arutelu ennast loe lähemalt siit