See maikuu päev, mil ilmus kurikuulus Silver Meikari artikkel, jäi korduma nagu päev filmis “Lõputu küünlapäev”. Iga hommik algamas sama lauluga, ükskõik kuidas sa ei pinguta, tagasi sa oled ses samas hetkes, kus see neetud hommik koitis. Rahvakalendri järgi peaks just sel päeval murduma talve selgroog, kuid seda ei juhtu ega juhtu. Ega juhtu.
On proovitud kõiki nippe, kõiki nipse, kõik spinne, kuid mure näib sellest ainult hoogu saavat. Probleem, see ise tundub ju nii väike. “Kurat, me juhime ju riiki. Kas siis see pole suur asi? Eesti on ju vaba.” Ja jälle kostab hommikul raadiost Cheri lugu ning ekraanile ilmub ajakirjaniku küsiv nägu. “I got you babe”.
“Me oleme harjunud raskustega ja me marsime edasi,” ütleb pealik. Saabastel mahakuluva väärikuse tolm. Saapadki maha kulumas. Lõpuks lihtsalt alasti, heites enda hulgast nüüd välja juba neid, kes tunnevad meie pärast muret, heites eemale neid, kes proovivad märku anda, et natuke vale suund – linnaväljaku tuled on hoopis mujal. Neid, kes mõistavad või vähemalt aimavad, et 21. sajandi teisel kümnendil ei saa ajada poliitikat samal moel nagu 1990ndatel.
Lihtsalt sellepärast, et info liigub teisiti. Valede hind ja alternatiivkulu on muutunud. Saladus pole enam saladus.
“Pealiku parem käsi ütles meile, et see skandaal läheb mööda, me ajame ju õiget asja”. Kuid pealiku parem käsi ei ole ilmeksimatu. Igal pealiku paremal käel on helgemaid ja mustemaid hetki. Kahjuks on nii läinud, et kiirelt sildu põletades on Kristen Michal pantvangi võtnud hunniku protseduure ja inimesi.
Ta on öelnud, et ta pole musta raha liikumist korraldanud ning seetõttu on erakonnast välja visatud Meikar. Kui selgub, et valetas hoopis Michal, kas siis võtame Meikari tagasi?
Uue päeva suunas liikuv osuti on kinni vale taga. Ding. Ding. Ding. Ning kinnitus, et kõik läheb mööda, paneb mõtlema, et kas ikka läheb. Kas Edgar Savisaare lindiskandaal on üldse kunagi mööda läinud? Kas idaraha skandaal läks tegelikult mööda?
Mõned küsivad, et “miks just meid, reformierakondlasi, kritiseeritakse?”. Vastus on ju tegelikult lihtne. Edgar Savisaar ei lubanud olla aus. Aga teie lubasite, raisk.
Näjah, aga mis on siis alternatiiv? Kuidas me saame osuti uuesti liikuma?
Professionaalne alternatiiv on tegelikult olemas ja testitud kriisiolukordades üle läänemaailma. See koosneb kolmest sammust 1) tunnistada ausalt ja veenvalt üles; 2) vastutada ilmnenud tagajärgede eest (võib olla valus mõnele isikule, kuid päästab erakonda); 3) teha nii, et oleks veenvalt näidatud, kuidas probleemi tulevikus ära hoitakse.
On näha, et paljud inimesed proovivad täna mõnda neist kolmest sammust rakendada. Näiteks sotsid ja õigupoolest ka reformierakondlased väidavad, et nad on valmis arutama rahastamise uute kordade ja muu sellise üle, ehk nad tahaksid kohe minna punkti juurde kolm. Ent selleks, et minna punkti kolm juurde, on vaja taastada usaldus ning seda saab ainult läbi punktide 1 ja 2.
Niisiis, tunnistada, vastutada, muuta nii, et oleks veendumus, et probleemi lahendamiseks tulevikus on antud oma parim. Võib-olla päeva lõpuks see ei tundugi enam nii võimatu.
