Heaoluühiskonna vilets tervis on viimasel ajal nii meil kui mujal palju kõneteemat pakkunud. Ja tõesti – selles, et samamoodi enam edasi ei saa, näivad olevat ühel nõul nii Kreeka protestijad kui IMF. Ka Eesti meedias on hiljuti sel teemal ilmunud mitmeid arvamusavaldusi, mille peale reeglina mõistvalt pead noogutatakse, isegi kui jutu iva vastukarva on – kuidas sa ikka vaidled mõistuse häälega.
Vana maailma demograafia on selline nagu ta on, me kõik elame kiirelt vananevates ühiskondades, kus suhe töötavate inimeste ning pensionäride ja muude abivajajate vahel kaldub aina enam viimaste poole. Inimeste soovid ja vajadused on aga, nagu kõik need teravsilmsed kommentaatorid ära märgivad, teadagi põhjatud ning erinevad sotsialistlikud valitsused pole suutnud vastu panna kiusatusele endale odavat populaarsust osta võimaldades rahval laenuraha peal pidu pidada. Nüüd on aga tasumise tund käes ja see tähendab, et seni kuninga kassina elanud töörahvas (eesotsas sotsialistidega) peaks endale aru andma, et päris maailmas käivad asjad teistmoodi. Päris maailmas valitsevad karmid seadused, mille vastu inimene ei saa ning seega oleks aeg see sotsialistlik unelm heaoluühiskonnast vaikselt riiulile tagasi panna.
Enne kui me sellele teemale lõplikult joone alla tõmbame, tasub aga siiski veel korraks peatuda ja järele mõelda. Jah, enamus Euroopa riike on ennast lõhki laenanud (või laenamas) ning enamus neist jooksutab täna riiklikke tervisekindlustuse- ja pensionisüsteeme, mida tänaste ja tulevikus ettenähtavate riigitulude najal ei ole võimalik üleval pidada. Nii et, selliselt on tõesti nii, nagu Andres Arrak hiljuti märkis, et sotsialism on kriisis ning meil tuleb naasta kapitalismi algtõdede juurde.
Ainult et me oleme seal juba olnud.
Heaoluriik, nagu me seda täna tunneme ja teame, ei ole välja mõeldud Rootsi või Kreeka sotsialistide poolt, vaid pärineb 19. sajandi lõpu Saksamaalt, täpsemalt nn. Bismarcki reformidest (1880ndatel riiklikult kehtestatud kohustuslik tervisekindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ning pension). Bismarck võis olla paljusid asju, kuid kohe kindlasti ei olnud ta sotsialist. Kui selles osas peaks mingi kahtlus olema, siis vast piisab, kui tutvuda tema poolt 1878. aastal seaduseks kuulutatud Sozialistengesetze-ga. Ometi tuli aga just Bismarck (olles samal ajal väga kriitiline näiteks selliste “sotsialistlike” ettepanekute suhtes, nagu töökohaturvalisus, piiratud töötunnid või lapstööjõu piiramine, kuna need oleks kahandanud Saksamaa majanduslikku võimekust) välja laiahaardelise riikliku tervishoiu- ning pensioniprogrammiga, mida täna peetakse sotsiaaldemokraatliku poliitika nurgakiviks kõikjal Euroopas. Midagi siin justkui ei klapiks?
19. sajandi esimene pool oli Euroopas olnud tormilise arengu aeg. Tööstusrevolutsioon tõi üle kogu kontinendi kaasa kiire urbaniseerumise, kuna inimesed kolisid massiliselt linnadesse, kus oli suur vajadus uute töökäte järele. Suurtes anonüümsetes linnades sattusid needsamad inimesed aga väljapoole seniseid traditsioonilisi (olgugi hapraid) sotsiaalseid turvavõrgustikke ning peatselt olid Euroopa suurlinnad täis sadade tuhandete kaupa inimesi, kelle jaoks oli meeleheiteni vaid üks väike samm – ja keda Marx 1845. aastal ilmunud “Saksa ideoloogias” nimetas lumpenproletariaadiks. Suured ühiskondlikud muutused tekitasid ebakindlust ja poliitilist rahulolematust aga ka keskklassis ning 1848. aastal kulmineerus kogu see kuhjunud pinge nn. “rahvaste kevadega”, mille üheks ajalooliseks teetähiseks sai muide ka Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifest”. Ülestõusud hääbusid küll peatselt, kuid probleemid ja nendega koos rahulolematus jäid suuresti alles – ning see tõi kaasa sagedasi streike ja rahutusi. 1871. aasta kevadel kasvas järjekordsest sellisest mäsust välja Pariisi Kommuun, mis, pidades küll vastu napilt kaks kuud, heitis pika varju 19. sajandi lõpu Euroopa poliitikale – ja sealhulgas jättis sügava mulje ka Bismarckile. 1884. aastal ütles Bismarck järgmised sõnad:
“Töölise tõeline kaebus on tema eksistentsi ebakindlus; ta ei ole kindel, et tal alati on tööd, ta ei ole kindel, et ta on alati tervise juures, ning ta näeb ette, et ühel päeval saab ta olema vana ja töövõimetu. Peaks ta vaesusse langema, olgu kasvõi läbi pikemaajalise haiguse, on ta täiesti abitu, jäetud vaid tema enese hoolde, ning ühiskond ei tunnista hetkel tema suhtes mingit tegelikku kohustust peale tavalise vaestele pakutava abi, isegi kui ta on kogu aeg hoole ja usinusega tööd teinud. Tavaline vaeste-abi jätab aga palju soovida, seda eriti suutes linnades, kus see on palju viletsam, kui maal.”
Siin tuleb tähele panna, et Bismarcki peamine mure ei olnud tööliste kehv olukord, vaid see, millist mõju too kehv olukord avaldas tollasele värskelt ühendatud Saksamaa majandusele. Pidevad streigid osutusid tööstusele kurnavateks ning lisaks seisis värskelt Saksa riik vastamisi väga kõrge emigratsiooniga, eeskätt Ameerika suunas. Kõige tipuks olid meeleheitel inimmassid, kellel suurt midagi kaotada ei olnud, ohuks tollasele poliitilisele stabiilsusele ning pakkusid tänuväärt kõlapinda just neile sotsialistlikele ideedele, mille vastu Bismarck oma elu lõpuni võitlust pidas. Need olid tegelikud põhjused, miks Bismarck 1883. aastal otsustas, et Saksamaa töölistele on mõistlik anda riigi poolt sotsiaalsed tagatised.
Tänane Euroopa on kasvanud üles sedalaadi tagatiste poolt vormitud maailmas. Euroopa riikide kodanikud pole pidanud tundma muret selle üle, et kui nad juhtuvad haigeks jääma või töö kaotama, siis tähendaks see katastroofi neile ja nende peredele. Neil on olnud kindlus, et nad saavad endale lubada elamisväärset elu ka siis, kui nad enam tööl käia ei suuda – või et äraelamiseks ei pea nad surmani töötama. See aga omakorda tähendab, et me pole juba enam kui sajandi vältel tegelikult näinud neid põhjuseid, mis kunagi kallutasid Bismarcki oma reforme algatama – mis aga ei tähenda, et need riskid kuhugi kadunud oleks. Nad on lihtsalt olnud peidus ja leevendatud. Samas on see peitmine ning leevendamine osutunud aina kulukamaks. Maksude tõstmine ja sissetulekute tasandamine on teadagi ebapopulaarne ning seetõttu sai läinud sajandi teisel poolel ventiiliks võlg. Tuleviku tulude vastu laenamine osutus võluvitsaks, mille abil said valitsused pakkuda sotsiaalseid tagatisi ja hoolekannet, ilma et oleks pidanud tegelema ühiskondliku marginaliseerituse ja ebavõrdsuse juurpõhjustega. Praegune võlakriis on aga märk sellest, et raha, mida probleemide pihta visata, kipub Euroopa riikide valitsustel otsa saama. Üheskoos sellega on tagasi ka rahutused, streigid ja meeleavaldused – ja tagasi on ka sotsialistid oma tüütute juttudega võrdsusest ja õiglusest.
Norbert Elias märgib oma “Tsiviliseerumisprotsessi” esimeses köites nii: “Tsiviliseeritud käitumise soomusrüü puruneks väga kiiresti, kui mingi järsu muutusega ühiskonnas tabaks meid samasugune kogus ebakindlust ja ohud muutuksid sama ettearvamatuks kui tollal.” Võibolla tõesti on kõigi meie tänaste hädade lahenduseks “rohkem kapitalismi”. Siis aga peame olema valmis ka selleks, et see suhteline kodurahu, mida Euroopa viimase poole sajandi vältel on nautida saanud, ei pruugi sellisena kestma jääda.
Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.
——
Vt. lisaks:
- Lühike ülevaade Gøsta Esping-Anderseni klassikalisest kapitalistlike heaoluriikide kolmikjaotusest: http://tiss.zdv.uni-tuebingen.de/webroot/sp/spsba01_W98_1/denver1.htm
- Bruno Palier (ed.) 2010, A Long Goodbye to Bismarck? The Politics of Welfare Reforms in Continental Europe, University of Chicaho Press. (http://www.press.uchicago.edu/ucp/books/book/distributed/L/bo10371136.html)
- John Myles, Jill Quadango, 2002, “Political Theories of the Welfare State": http://rszarf.ips.uw.edu.pl/welfare-state/myles.pdf
- Mel Cousins, 2006, “European Welfare States: Comparative Perspectives”, Sage Publications. (http://www.uk.sagepub.com/books/Book226828/toc)