Eellugu
Oktoobri lõpus ütles peaminister Andrus Ansip, et arvamusliidrid võiksid oma väljaütlemistes tugineda faktidele. “Kui rääkida ühiskonnast ja avalikust arvamusest, siis peaks aluseks võtma avaliku arvamuse küsitlused,” ütles ta.
Memokraadi kolleegium arutas seepeale asja ning leidis, et me oleme selles mõttes peaministriga ühel nõul, et ka meie sooviksime teada, mida ütlevad avaliku arvamuse uuringud mõnedes meile tähtsatena tunduvates küsimustes ning väga hea oleks anda need andmed siis Eesti arvamusliidrite käsutusse. Nii tellisimegi kaks küsimust Turu-uuringute aktsiaseltsi omnibuss uuringusse.
Kõige tähtsamana tundus meile küsida avalikkuse hinnangut justiitsminister Kristen Michali poolt musta rahastamise korraldamise kahtlustuste kohta antud selgituste kohta. Seda eriti selles valguses, et justiitsminister oli ise juba kevadel öelnud, et on valmis ametist lahkuma, “kui kahtlused püsivad”. Kuidas mõõta neidsamu kahtlusi? Ilmselt on avaliku arvamuse uuring hea meetod.
Püstitasime kaks küsimust:
1. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?
2. Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?
Uuring algas novembri alguses ning meie küsimusi esitati silmast silma tuhandele inimesele. Eelmise reede õhtul saime tulemused, mida kutsusime kommenteerima politoloog Tõnis Saartsi. Tõnisel palusime anda hinnangu ka sellele, kas meie küsimus oli esitatud korrektselt. Kui soovite uuringutulemustega tutvuda otse, siis saate teha seda siin: Tabel.
Tõnis Saartsi kommentaar: Mida küsitlus näitab?
Küsitlus näitab, et 2/3 Eesti elanikest usub, et justiitsminister Kristen Michal on siiski olnud seotud Reformierakonna varjatud rahastamisega ning seetõttu pole süüst puhas. Vaid 10% usub Reformierakonna versiooni, et praegune justiitsminister pole varjatud rahastamisskeemides osaline olnud. Michali tagasiastumist pidas kohaseks pool küsitletutest, samas kui vaid kümnendik leidis, et justiitsminister peaks ametis jätkama. Üle kolmandiku küsitlustest ei osanud selles osas kindlat seisukohta võtta. Niisiis näitas küsitlus, et üldiselt Reformierakonna versiooni Michali süütusest rahva hulgas ei usuta. Tagasiastumise osas siiski nii ühest konsensust ei valitse ja paljud ei oska üldse oma arvamust välja öelda.
Samas, kui vaadata tulemusi kõigest nende vastajate lõikes, kes väljendasid rahastamisskandaali osas selgemat seisukohta, siis nende hulgas valitseb arvamus, et Michal peaks justiitsministri ameti siiski maha panema (70% toetas tagasiastumist).
Uuringust paistab ka silma, et Reformierakonna rahastamisskandaaliga seonduv on mitte-eesti kogukonnale palju vähem korda läinud kui eestlastele. Kuigi Michali kaitsjaid on vene-keelses elanikkonnas märgatavalt vähem, ei oska ligi 40% venekeelsetest inimestest peaministripartei rahastamisskandaaliga seoses mingit seisukohta võtta (eestlastest oli mitte-kursis olijaid vaid veerandijagu küsitletutest).
Michalil tundub kõige enam poolehoidjaid olevat kõige nooremas vanusegrupis (15- 24), samas kui kõigi teiste vanuserühmade esindajate hulgas väljendatakse märksa kriitilisemaid vaateid. Eriti varmad tagasiastumist nõudma olid pensioniealised vastajad.
Suhtumine tagasiastumisse ja rahastamisskandaali on teatud määral korrelatsioonis ka inimeste haridustaseme ja sissetulekuga: kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimestel on rahastamisskandaali osas kindlamad seisukohad ning nad on teistest enam veendunud, et Michal on olnud partei varjatud rahastamisega seotud; põhiharidusega vastajad on seevastu kõigis neis küsimustes ebalevamad või vähemteadlikumad.
Tulemused lähevad hästi kokku ka Reformierakonna toetajate profiiliga. Saar Polli hiljutine uuring ju näitas üsna üheselt, et erakonna toetus on kõige suurem just noorte ja madalama haridustasemega inimeste hulgas. Mitte-eestlaste suhteline ignorantsus antud teema osas ei tule samuti üllatusena. Näiteks aastal 2001, kui kogu Eesti avalikkus arutas sotsiaalteadlaste "kahe Eesti" kirja, siis tervelt 80% venekeelsetest inimestest polnud sellest midagi kuulnudki.
Kui vaadata suhtumist rahastamisskandaali erinevate erakondade toetajate lõikes, siis pole üllatav, et Michalil on kõige enam poolehoidjaid tema enda kodupartei toetajate ridades. Samas, vaid kõigest veerand Reformierakonna enda toetajatest usub partei versiooni, et erakonna endine peasekretär on süüst puhas ning tervelt 60% peaministripartei pooldajaskonnast on selles osas skeptilisemad. Tagasiastumise osas lähevad peaministripartei pooldajaskonna seisukohad rohkem lahku: ligi pool leiab, et Michal EI peaks siiski ministriametit maha panema, samas kui veidi üle kolmandiku arvab, et see oleks vajalik.
Kõige käredamad Michali ametist lahkumise nõudjad on muide sotsiaal-demokraatide toetajad, mis ei tule ka üllatusena.
Niisiis paistab, et Reformierakond pole suutnud edukalt veenda isegi oma toetajaskonda, et Meikari versioon erakonna rahastamisest oli läbinisti vale, rääkimata siis laiemast avalikkusest. Ometi, on Reformierakonna toetajate hulgas kaalukas osa neid, kes arvavad, et süütegu polnud selleks küllalt tõsine, et peaks päädima tagasiastumisega.
Ülaltoodu põhjal, võiks niisiis spekuleerida, et Reformierakonna valija pole parteile truuks jäänud mitte pimedast usust praeguste juhtide süütusesse, vaid pigem seetõttu, et ei näe praegusel poliitilisel maastikul teisi alternatiive või leiab, et kuigi partei juhid pole kõige ausamalt käitunud, on kogu lugu siiski meedia poolt kõvasti üle paisutatud.
Kõneldes lõpetuseks küsitlusest endast, siis sotsioloogiliste küsitlustega palju kokku puutunud inimesena kritiseeriks ma küsimuste sõnastust. Esimene küsimus kõlas: "Nüüd esitame paar küsimust hiljutise Reformierakonna rahastamisskandaaliga seoses. Justiitsminister Kristen Michal väitis, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud. Kas Te usute seda väidet?" Milles on siin probleem? Esiteks oleks pidanud vastajatele enam selgitama, mis on antud rahastamisskandaali sisu. Inimesed on võibolla sellest kuulnud, kuid neile ei pruugi sellega seonduv koheselt meelde tulla ja sõnapaari "varjatud rahastamine" võib samuti tõlgendada mitmeti.
Seega täiendav seletus oleks vähendanud "ei oska öelda" vastajate arvu ning toonud suuremat selgust. Teiseks, küsimus oleks pidanud olema tasakaalustatum, tuues välja, et üks seisukoht on tõesti see, et Michal oli varjatud rahastamisega seotud, samas kui teine seisukoht on, et kuna see pole seni juriidilist tõendust leidnud, siis ei saa me seda päris tõsikindlalt väita. Samasugust tasakaalustatust oleks tahtnud näha ka teise küsimuse puhul: "Kas Kristen Michal peaks justiitsministri kohalt tagasi astuma?". Küsimus on nimelt liialt otsene ja peaks välja tooma ka teise poole versiooni, mille kohaselt pole süütegu niivõrd tõsine ja küllaldaselt tõendust leidnud, et tagasiastumist nõuda.
Samas ei saa ka antud küsimuste puhul öelda, et küsimused oleks olnud kallutatud või sotsioloogiliste uuringute standarditele mitte-vastavad. Nad oleks võinud olla lihtsalt parema sõnastusega ja tasakaalustatumad. Siiski ma ei arva, et korrektsem sõnastus oleks olulisel määral uuringu lõpptulemusi mõjutanud. Ilmselt oleks "ei oska öelda" vastanute protsent olnud madalam, kuid tulemust, et enamus eestimaalastest usub Reformierakonna versioone rahastamisest ja Michali süütust, see vaevalt oleks andnud. Praegused protsendid on selleks liialt kaalukad, et üsna julgelt väita, et Michalit ei usuta, samas kui tema tagasiastumise nõudmisel ollakse siiski ebalevamad, kuid kindlasti mitte Michali jätkamist toetaval positsioonil.
