Foto: Spencer Tunick, spencertunick.com.
Hans Christian Anderseni paljude kuulsate jutustuste hulgas on lugu edevast kuningast, kes armastas hirmsasti uusi rõivaid. Ühel päeval tulid tema juurde kaks kangrut, kes lubasid talle kududa kanga, mille sarnast varem polnud nähtud. Meeste sõnul oli sellel imelisel kangal aga ka selline imelik omadus, et rumalate ja asjatundmatute inimeste jaoks jääb ta nähtamatuks. Samamoodi nähtamatud olid ka uhkest kangast õmmeldud rõivad, millega kuningas koos oma suure saatjaskonnaga mööda linnatänavat paradeeris. Kuni ühel hetkel hüüdis laps rahva seast: “Aga tal ei ole ju midagi seljas!”
See vana lugu meenus mulle seoses madinaga, mis nüüd juba mitmendat nädalat käib ümber Edward Snowdeni kaasuse. Nimelt – erinevate Snowdenile sagedaselt tehtavate etteheidete hulgas on see, et “ta ei öelnud ju midagi uut”. Ja tõesti, ilmselt ei ole kellelegi saladuseks, et kõigil riikidel (sh. USA-l) on olemas eriteenistused, mille ülesandeks on info varjatud kogumine erinevatest allikatest erinevatel riiklikku julgeolekut puudutavatel või sellega haakuvatel teemadel. Snowden, nagu kriitikud tähelepanu juhivad, lihtsalt kinnitas seda, mida kõik juba niigi teadsid.
Muidugi tekib siinkohal kohe küsimus, et kui Snowden tõesti ei öelnud midagi uut või seniteadmatut, millest siis kogu see trall? Miks oli siis tarvis tema pass tühistada? Või miks oli tarvis Boliivia riigipea lennuk Austrias maanduma sundida, et otsida sealt pardalt meest, kes “lihtsalt ütles midagi, mida kõik niikuinii teadsid”? Muuhulgas on sellel küsimusel oma paralleel nüüd juba enam kui aastataguse kodumaise skandaaliga, mis puhkes, kui Silver Meikar oma Postimehe artiklis Eesti erakondade rahastamise kohta ütles samuti midagi, “mida me kõik juba teadsime”.
Nii nagu Anderseni jutustuses ei olnud ka Snowdeni või Meikari kaasustes esmatähtis mitte see mida öeldi (kuigi jah, mõlemad siiski ütlesid ka üht-teist, mida varemalt vahest väga laialt ei teatud), vaid see, et seda öeldi avalikult. Mis lisandus, ei olnud mitte niivõrd uued faktid, vaid miski, mida mänguteoorias ja loogikas tuntakse termini common knowledge all (mille eestikeelne, küll veidi lohisev, tõlkevaste on “üldtuntud teadmine”). See viitab spetsiifilist laadi olukorrale, kus kõik asjassepuutuvad inimesed teavad midagi, ja ühtlasi teavad, et kõik seda teavad (ja et nad teavad, et nad teavad, et nad teavad ning nii edasi, ad infinitum).
Seega ei ole common knowledge-i puhul küsimus mitte selles, et me teaksime midagi enamat, kui varem, vaid eeskätt selles, et me teame seda, mida me teame, teisel moel – me teame, mitte lihtsalt “üheskoos”, vaid “ühiselt”. See on üks eraldi huvitav ja spetsiifiline aspekt, mis on muuhulgas oluline ka näiteks meeleavalduste ja muude avalike protestivormide juures. Läinud aasta alguses püüdis Andrus Ansip väita, et ACTA-ga on probleeme vaid vähestel veidrikel ja vandenõuteoreetikutel. Seejärel Vabaduse väljakul aset leidnud meeleavaldusel ei tekkinud minu teada mingeid uusi sisulisi argumente ei ACTA poolt ega vastu, sealsetes sõnavõttudes ei öeldud ACTA kohta midagi sellist, mida kohaletulnud poleks varem teadnud. Niisamuti ei öeldud midagi uut ka aasta teises pooles toimunud “Aitab valelikust poliitikast” protestidel või ka samal ajal ilmunud Harta 12-s. Samuti ei olnud vähemalt minu jaoks vähimatki üllatavat Memokraadi poolt tellitud avaliku arvamuse küsitluse tulemustes – ja ilmselt oli neid inimesi üsna vähe, kes tõsimeeli oleks arvanud, et Michali selgitused antud asjas väga veenvad oleksid olnud, ja et nemad ainsad on, kellele need selgitused veenvad ei tundu. Küsitlus tegi sellest aga üldtuntud ja kõigile teadaoleva fakti ning peale seda me mitte ainult ei tea, et inimesed tõepoolest valdavalt ei usu Kristen Michali väidet, et ta ei ole Reformierakonna varjatud rahastamist korraldanud – me kõik teame, et me teame, et see nii ei ole.
Selliselt on avalikud protestid, meeleavaldused ning ka sedalaadi “vilepuhumine” nagu Snowden ja Meikar tegid, oma olemuselt spetsiifilist laadi kommunikatsiooniaktid, mille üheks keskseks eesmärgiks ja funktsiooniks on luua just nimelt “ühist teadmist”. Ühist teadmist, mis välistab mugava “teadmatuse”, mis on sageli teadlik ja tahtlik (nagu Jürgen Ligi “ma ei taha seda teada” vastus Kolmeraudses).
Snowden ja Meikar tegid, mida nad tegid ja nende täpsed motiivid või siirus minule isiklikult suurt huvi ei pakugi. Mulle piisab sellest, et täna on meil avalik arutelu (või vähemalt midagi seda meenutavat) erakondade rahastamise, poliitika avalikkuse, kodanike privaatsuse ja turvalisuse ning nende jälgimise lubatud piiride üle – ja kuigi mulle oleks väga meeldinud, et need arutelud oleks leidnud aset palju varem ja teistel asjaoludel, on siiski parem nüüd, kui üldse mitte. Selles osas on nii Meikari kui Snowdeni tegudel – vaatamata sellele, et “nad ei öelnud midagi uut” – mõned päris olulised tagajärjed olnud. Võib muidugi pikalt arutada ja vaielda, kas nad on kangelased või kaabakad ning kas maailm on tänu neile parem või halvem paik. Selline vaidlus, olgugi küll suure dramaatilise potentsiaaliga, ei muuda kardetavalt suurt midagi, isegi kui meil peaks õnnestuma neis küsimustes kuidagi ühele meelele jõuda.
See, kas maailm on edaspidi parem või halvem ei sõltu Snowdenist või Meikarist, vaid meist. Täpsemalt öeldes sõltub see sellest, mida me tolle ühise teadmisega nüüd peale hakkame.
Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.
