Mullu juunis ilmus Memokraadi blogis lõuna-aafriklase Justin Zhemke kirjeldused uskumatutest seiklustest Eestimaal. Ta ei tulnud siia sõja- ega majanduspagulasena, ei ületanud riigipiiri ebaseaduslikult. Ta tuli ettevõtte kutsel, kes vajas hädasti tema oskusi. Ka Zhemke abikaasa on kõrgelt kvalifitseeritud ja leidis loetud päevadega töökoha. Nad on täpselt see sihtrühm, keda riiklik talendipoliitika ja Work in Estonia programm taga ajavad. Ja ometi sattusid nad kafkalikku bürokraatiamasinasse, millest murdsid läbi advokaatide abil ja märkimisvärsete rahaliste lisakuludega. See oli omamoodi ime, et nad ei loobunud ja siiski Eestisse jäid.
Zhemke lugu näitas väga selgelt – see, kuidas me Eestit väljapoole turundame ja see, kuidas me meile nii vajalikke välistöötajaid tegelikult kohtleme, ei lähe teps mitte kokku. Me ei tea, kui paljud on poole protsessi pealt loobunud, kui paljud on oma sõpradele sarnastest ebameeldivatest kogemustest rääkinud, kui paljud meile vajalikud spetsialistid on just seetõttu otsustanud valida Eesti asemel Taani või Saksamaa.
Meil on kaks valikut: kas muuta riigi turunduses põhisõnumeid ja vähendada ootusi või proovida tegelikkust ootustega kooskõlla viia. Viimane on kahtlemata raskem, kuid tasub proovimist. Et aru saada, millised on tegelikkuses väljaspoolt Euroopa Liitu pärit välismaalaste ja neid palkavate tööandjate peamised takistused bürokraatiaga ja Eestis elu sisse seadmisega, palusime Eesti Tööandjate Keskliidule saata konkreetseid lugusid, olukorrakirjeldusi ning ettepanekuid. Tööandjate oma nn nullbürokraatia-algatus sai inspiratsiooni valitsussektorist – Taavi Kotka eestvedamisel koguti ettevõtjate ettepanekuid bürokraatia vähendamiseks ja tänaseks on suur osa neist kas juba tehtud või töös.
Septembri lõpuks laekus meile 82 konkreetset probleemikirjeldust ja/või ettepanekut. Tööandjailt veidi enam kui töötajatelt. Pilt, mis nende kirjade põhjal joonistus, oli päris kurb ja pani ka häbenema. Kokkuvõtvalt võib saabunud probleemid jagada kolmeks:
- Üleliigne bürokraatia
- Info puudumine või vastuolulisus
- Elulised probleemid
Bürokraatia
Kõige enam oli näiteid bürokraatiast. Väikesed, aga häirivad asjad. Näiteks tuleb elamisluba pikendades täita PDF-formaadis lehekülgede pikkusi ankeete ja korduvalt sisestada samu andmeid, mida sa oled juba eelmisel korral andnud (Eestis kehtib teatavasti põhimõte, et riik ei või sinult sama asja mitu korda küsida!). Sellised olukorrad tekitasid välistöötajates, eriti IKT sektoris tegutsejates, tõelist üllatust halvas mõttes. Vastuolu tegeliku kogemuse ka kuulsalt e-riigilt oodatuga on lihtsalt niivõrd häiriv. Toodi välja ka mitme asutuse vahel jooksutamist, lisadokumentide küsimisi, ei saadud aru, miks ühelt inimeselt nõuti rohkem pabereid kui teiselt jne.
Paljud neist takistustest on võimalik päris lihtsalt parandada ja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) sellega juba ka jõudumööda tegeleb, loodame tulemusi näha juba üsna pea.
Küll aga peab olema võimalik oluliselt kiirendada kogu elamisloa taotluse protsessi, mis samuti kohati bürokraatlike takistuste taga seisab. Vaid üks näide: elamisloa taotluse menetlemiseks on PPA-l aega 60 päeva. Kui taotlus antakse aga sisse välismaal asuvas Eesti saatkonnas, hakkab 60 päeva jooksma hetkest, kui dokumendid jõuavad PPA-sse kohale, diplomaatilise postiga. Viimane liigub harva, võib minna terve kuu. Terve mõistus keeldub uskumast, miks ei võiks saatkonna töötaja, kes dokumendid vastu võttis (ja seejuures ka taotluse esitaja isiku tuvastas) need elektrooniliselt Eestisse lähetada, et PPA saaks juba menetlusega alustada, kuni paberid ka füüsiliselt kohale jõuavad. Tööandja jaoks, kes vajab spetsiifiliste oskustega töötajad, on need mõned nädalad vahel otsustava tähtsusega.
Ja teine näide: kui tööandja soovib korraga palgata neli töötajat väljaspoolt Euroopa Liitu, menetlevad ühel ajal sisse antud taotlusi erinevad ametnikud. Miks küll? See tähendab ajakulu tööandja jaoks, kes peab samu küsimusi selgitama mitmel korral, ent raiskab ka riigi ressurssi. Miks ei võiks tööandjal, kes tihti välistöötajaid palkab, olla PPA-s oma nö kliendihaldur, kes selle ettevõtte spetsiifikat juba teab?
Infopuudus
Hiljem on ametnikud omavahelistes vestlustes viidanud, et Zhemke avaldatud artiklis oli ebatäpsusi ja tegelikult mitmed olukorrad, kuhu ta sattus, olid tema või kellegi teise vähese informeerituse süü, ta sai ise valesti aru! Kuid see ei loe. Kui sihtrühm saab valesti aru, on põhjus sõnumi andjas.
Midagi on siin paigast ära, sest protsessi üleliigsele keerukusele, vajaliku info puudumisele või vastuolulisele viitasid pea kõik tööandjad ja välistöötajad. Selle probleemi lahendab loodetavasti vähemalt osaliselt tänavu märtsis tööle hakkav nõustajate süsteem. Samuti on loomisel PPA uus veebileht, kus kogu vajalik info nii välistöötajale kui ka tööandjale peaks olema koondatud ühtselt ja kasutajasõbralikult.
Kindlasti tuleb aga tuua õigusselgus olukordadesse, kus välismaalane või tööandja ei tea, kuidas käituda, kuna PPA järgib vaid talle teada olevaid praktikaid, mis üheski õigusaktis kirjas ei ole. Näiteks nõutakse, et välismaalast palgata sooviv ettevõte oleks tegutsenud vähemalt 6 kuud, ehkki seadus sellist piirangut ei sedasta. Kuidas siis värvata autentset kokka avatavasse Tai restorani? Mõistan, et ka tööandja tausta tuleb kontrollida, vältimaks skeemitamist ja elamislubadega hangeldamist. Ehk on siiski mõistlikumaid alternatiive – kontrollida võib näiteks ettevõttega seotud isikute tausta.
Või olukord, kui tööandja läheb pankrotti – sellisel juhul kaotab välistöötaja elamisluba automaatselt kehtivuse. Praegu antakse talle "mõistlik aeg" uue töökoha leidmiseks või Eestist lahkumiseks, kuid kas poleks mõistlik see õiguskindluse mõttes siiski paika panna ja reguleerida, võimaldades seejuures vajalikke erandeid? Eesti huvides on, et väärtuslik töötaja siin ka jätkaks, mitte ummisjalu ei lahkuks, kartuses, et ta ebaseadusliku riigisviibimise märke külge saab, mistõttu teda enam hiljem Euroopa Liitu sisse ei lasta.
Sellised praktikad peavad olema seaduslikud ja läbipaistvad, osapooled peavad olema nendest informeeritud.
Elulised probleemid
Kõige suurema matsu Eesti riigi mainele ja edaspidi välismaalaste siia meelitamisele panevad aga takistused tavalise ja normaalse elu sisseseadmisel.
Suureks probleemiks on arstiabi kättesaadavus. Inglise keelt kõnelevaid patsiente teenindada soovivaid perearste lihtsalt ei ole piisavalt või on nende nimistu täis. Või kui probleemiks pole keeleoskus, siis on keeruline leida tohtrit, kes julgeb ja tunneb end mugavalt teistsugusest kultuurist või usust patsiendiga tegeledes.
Kui välismaalane juhtub aga Eestis töötama lühiajaliselt, siis puudub tal üldse võimalus arstiabile mujal kui erakorralise meditsiini osakonnas või tasulise arsti juures, ehkki tööandja tasub tema palgalt sotsiaalmaksu. Nimelt on perearsti nimistusse saamiseks vajalik sissekanne rahvastikuregistris, mida lühiajalise töötamise korral pole aga võimalik saada. Seega – makse maksab, aga teenust ei saa.
Rahvastikuregistriga seostub veel terve hulk avalikke teenuseid – soodsam ühistransport, lasteaia- ja koolikohad lastele jm. Ka erasektori teenustega on probleeme – näiteks kommunaalteenuste, mobiilside jt lepingu sõlmimisel. Ja pangas arveldusarve avamiseks tuleb tasuda eri andmetel 250-300 eurot, kui Sul pole elamisluba ja registri sissekannet. Kuigi elad ja töötad siin täiesti seaduslikult ja tahaksid palka kätte saada. See kõik frustreerib ja tekitab välismaalases tunde, et ta pole siin tahetud.
Tõelises hädas on välismaalane aga siis, kui ta vajab mingil põhjusel ajutiselt palgata puhkust või töökoormuse vähendamist. See on õigus, mida kokkuleppel tööandjaga võib kasutada iga eestimaalane. Välismaalasel seda võimalust ei ole, sest tema tööandja peab, nui neljaks, talle maksma vähemalt Eesti keskmise palga (veel eelmise aasta lõpuni 1,24-kordse Eesti keskmise palga). Mõni tööandja on tõeliselt vajalikule töötajale valmis vastu tulema ja vähema töö eest sama tasu maksma, kuid see ei saa olla vaikimisi eelduseks. Kui me oleme inimese siia tööle ja elama kutsunud, peavad talle kehtima samad põhiõigused, mis teistele töötajatele.
Kokkuvõtteks
Paar aastat tagasi kaardistas Daniel Vaarik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel e-Eesti mainet ja selle võimalikke arengustsenaariume. Ühe võimaliku riskina tõi Vaarik välja Eesti muutumise e-Narniaks – müstiliseks kohaks, mille IT-võimekuse kohta levivad maailmas mütoloogilised ja ebarealistlikud uskumused, mis aga tegelikkusega kokku minna ei pruugi.
Täna näen, et see risk võib olla realiseerumas. Riiklikud programmid kutsuvad välismaalasi siia tööle, reklaamides Eestit kui kiiresti arenevat keskkonda, kus kõik võimalused on avatud. Ja kui reaalne kogemus seda ei toeta, ei hoita pettumust enda teada.
Meil on aeg aru saada, et Eesti piiri taga ei tungle sajad ja tuhanded haritud ja kogemustega inimesed, kes väga tahaksid tulla siia töötama ja väärtust looma. Hoopis meie peame nende pärast võitlema, neid siia kutsuma ja tegema nii, et nad tahaksid siia ka jääda. Reaalsus on see, et talentide meelitamine tuleb meil välja paremini kui nende siin hoidmine, iga lahkuja on aga kaotatud investeering nii riigile kui ka tema tööandjale.
Kus siis on lahendus? Kindlasti tuleks jätkata välismaalaste seaduse leevendamisega, neljas etapp on juba töös. Veelgi alandada palganõuet, suurendada sisserändekvooti (tegelikult võiks selle sootuks kaotada). Kuid see kõik on nipet-näpet, kui valitsuse tasandil ei teki ametikohta ja inimest, kelle otsene vastutus (ja sellega kaasnevad õigused ja ressursid) oleks hallata suurt pilti ja hoolitseda selle eest, et Eestile vajalikud välistöötajad leiaksid siia tulles eest just sellise keskkonna, mida oleme neile lubanud.
Toomas Tamsar
Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja
