Anvar Samost levitab Twitteris aeg ajalt ikka häid linke 181 aastasest Briti kvaliteetajakirjast Spectator. Tänane link puudutas inimeste radikaliseerumist olukordades, kus nad suhtlevad endale sarnaselt mõtlevate inimestega. See on üks suur probleem, sest nagu lingi avaldamisele järgnenud diskussioonis märkis minu kunagine kolleeg Villu Arak, on inimestel lisaks komme selekteerida välja endale sobivad arvamused ja jätta tähelepanuta need, mis ei sobi nende seniste veendumustega.
Üks parimaid stseene filmist 25th Hour, kus peategelane kallab välja kõik endasse koondunud vimma teistsuguse vastu, kasutades sõna “fuck” umbes 50 korda… ning hoolimata sõimurahest on see stseen ja kogu film tegelikult ülistus mitmekesisusele.
Kokkuvõttes ei ole inimestel oht äärmuslikele seisukohtadele jõuda mitte ainult sellepärast, et nende naaber arvab nendega täpselt sarnaselt, et teise tänava omad on “väärakad”, vaid ka sellepärast, et me ise otsime endale sobivaid naabreid, kellega meie arvamused juba sarnanevad. Või teine näide – enamus inimesi loeb samu raamatuid samadelt autoritelt, mida nad juba harjunud on lugema ja kuulab oma sõprade arvamusi rohkem kui mittesõprade omasid. Kahjuks ei muuda see meid tingimata adekvaatsemaks faktide hindamisel.
Selle lihtsa diskussiooniga on ümber lükatud üks väga suur sotsiaalpsühholoogiline eksitus, mille kohaselt tõde levib maailmas sirgjooneliselt ning igaüks, kellele on TÕDE näidatud, jääb seda uskuma. Vaata ka eelmise sajandi esimesel poolel levinud hypodermic needle theory kohta. Ja te ei kujuta ette, kui paljud inimesed seda lineaarset teooriat siiani usuvad…
Prooviks nüüd jälle vaadata, kuidas see kõik Eestile kohandub. Ma usun, et Eestil on kindlasti oht erinevate seltskondade radikaliseerumiseks, kuna kapseldumine polariseerivate teemade ümber on üsna tuntav. Mõelgem kasvõi “ristivastaste” ja “ristipooldajate” vahelise vaidluse peale, kus olukord meenutas vahepeal juba religioosset konflikti.
Senikaua kuni eriarvamused on olemas ja toimub nendevaheline infovahetus diskussiooni vormis, on asjad korras, kuid sellest alates, kui eriarvamuste väljendamine muutub võimatuks, keeruliseks või ebasoovitavaks, on ekstremismi tekkimiseks järjekordne tingimus loodud.
Seejuures tuleb kindlasti rõhutada, et ekstremismimonopol pole mingisuguse ühe seltskonna kätes. Oletame, et mingisugused inimesed ajavad ennast väga jõuliselt leili ühe küsimuse teemal, kinnitades üksteisele, et neil on õigus ja kõik kes eksivad, peavad vaikima. Selle peale reageerivad teised vähemalt sama vihaselt, hakkavad kuskil koopas või chatroomis koos käima ja üksteisele kinnitama, et Eestist on saanud ekstremistide pesa ning selle vastu tuleb astuda radikaalseid samme. Tulemuseks ei ole mitte üks punt ekstremiste, vaid lausa kaks. Ja see on meiesugusele väikesele riigile päris õudne unenägu.
Seepärast kutsun ma üles mitte vait olema, kui näete kuskil midagi valesti. Mitte uskuma jutte sellest, et kriitilisel ajal peaks olema mingeid kriitikavabu nurkasid, sest just vaikimisest ja üksteisele kinnitamisest, et kõik on korras, sünnib palju ebaadekvaatsust. Samuti kutsun ma üles olema valmis ka taluma enda või oma lemmikidee pihta suunatud kriitikat eriti kui arvustamine põhineb faktidel ja loogilistel argumentidel. Ainult nii saab säilitada kaine pea ja kaine valitsuse.
Jätkub…
