Kas see tuleb sellest, et televiisorist tuleb liiga palju maasturite reklaame, või sellest, et kinos näidatakse väga palju plahvatusi, kuid igal juhul on kuidagi juhtunud, et mõned inimesed ei usu, et väikesed asjad muudavad ühiskonda. Kui sa oled üks nendest, siis on sulle keeruline seletada, et mõni kodanikuühiskonna aktsioon on edukas ka siis, kui see koheselt ei lõpeta kõiki maailma hädasid. Sulle ei saa ka öelda, et Garage48 võib olla tulemuslik isegi siis, kui sellest ei sünni järgmisel nädalal uut Skype’i.
Tahaks sult küsida, et come on, kullake, kuidas sa saad olla naiivne, ja arvata, et elu muutubki päevaga? Kodus sa ju ei oota, et Pavlova kook kerkiks ahjus mõjusa kärgatuse saatel 0.2 sekundi jooksul – “Tümaki! Valmis, kallis!” – ja koduõllel lased sa ju natuke käärida? Kuuske istutades sa ju ei pettu, kui see pole homme 30 meetri kõrgune? Maamaja kõrval olevat võsa maha lõigates sa ju teed seda sellepärast, et sa kardad, et maja sein hakkab aja jooksul mädanema, kui sinna valgust ei paista. Justnimelt – aja jooksul.
Sa ei näe prototüüpide jõudu võimaliku tuleviku loomisel ega kuule ajaloolise muru kasvamise vaikset kahinat. Justnimelt, et ei näe ega kuule, sest inimene, kes ei usu väikeste ja pehmete muutuste jõudu, elab ühtlasi arvamuses, et maailm on muidu staatiline, suurest plahvatusest järgmise suure plahvatuseni. Milline rumalus.
Sa oled nii tugevalt käegakatsutavate asjade usku, et kõik mis koheselt ei vii tuntava muutuseni, on mõttetu raha ja energia raiskamine. Aga probleem on selles, et sa elad müüdis. Nimelt on plahvatused ajaloos enamjaolt konstrueeritud tagantjärele ning neile on eelnenud pikad pingestumise aastad. Räägitakse, et Roomat ei ehitatud ühe päevaga, kuid ta ka ei langenud ühe päevaga. Oktoobrirevolutsioon ega maailmasõjad ei sündinud ühe kolakaga, vaid enne toimusid paljud väiksemad asjad. Esimene, siis teine, siis kolmas.
Eesti ei saanud ei esimest korda ega teist korda iseseisvaks niimoodi, et inimesed otsustasid ühel hetkel lihtsalt kokku tulla ja ennast vabaks deklareerida. Ei, mõlemil korral eelnes sellele pikk väiksemate sündmuste ahel, seejuures juhtusid need väikesed sündmused hetkedel, mil tulevik tundus lootusetumast lootusetum. Nüüd mõtle ennast sinna, virisemas, et “pole mõtet, mida sa tikid seda lippu Miina Härma, ega siis meil oma riiki ikka kunagi ei tule”. Muidugi olid sa olemas. Sa olid kasulik neile, kes ei tahtnud muutusi, kuid õnneks jäid sa lõpuks vähemusse ning me lihtsalt ei tea täna sinust väga palju.
Seepärast on hea vaadata tänagi avatud pilguga meie ümber toimuvaid muutusi, olgu selleks siis #occupywallstreet või kasvõi see, mis toimub Eesti kodanikuliikumistes, ajalehetoimetustes või erakondade noortekogudes. Samal põhjusel peaks poliitikale kaasa elama ka valimistevahelisel ajal, sest kaasaelamine võib midagi muuta, eriti kui sa teed seda vähemalt sama tõsise huviga nagu sa hiljuti jalgpalli vaatasid. Mõni neist asjadest, mida sa nii avastad, ei ole tulevikus üldse tähtsusetu ja võib olla suudad sa seda mõjutada just täna selles suunas, mis tundub sulle õige.
Kunagi viisime koos Praxisega läbi uuringu sellest, kuidas Eestis nähakse innovatsiooni. Töö käigus avastasime, et arvamusliidrid eeldasid, et innovatsioon on mingi välgu ja pauguga juhtuv asi, midagi sarnast nagu jaaniööl sõnajalaõie leidmine, kuigi tegelikult ütlevad innovatsiooniuurijad, et selliseid innovatsioone juhtub üliharva! Enamus uuendusi sünnib hoopis vaikselt ja tihtipeale ei osata nendega kohe midagi pealegi hakata. On vaja inimesi, kes neid tundma õpiksid, katsetaksid ja siis ühel päeval võib olla saab sellest midagi, mis muudab meie kõigi elu näilise suure pauguna.
Sammsammulisus kehtib tihti ka negatiivsete asjade kohta. Paljud keerulised jamad kuhjuvad vaikselt. Annuškal kukub õlipurk tänavale puruks, kuid see pole ju veel mingi eriline probleem. Kuskilt hakkab pööret tegema tramm – see on ju ka igapäevane asi ning täiesti tavaline on, et pargi poolt läheneb sündmuskohale Berlioz. Oleks aga üks element ära võetud – ja Berliozile jäänuks pea otsa.
Töötades suhtekorraldajana, olen ma tõesti ka seda näinud, et väga keerulistel probleemidel on enamasti väga lihtsad põhjused ning tihtipeale ka väga lihtsad lahendused. Aga sina, Bruce Willise fänn, ootaksid muidugi plahvatusi. Tõepoolest, aeg ajalt sa isegi usud, et sinu ebaedu on tekkinud sellepärast, et keegi on sinu vastu palganud mingisuguse suhtekorraldusliku Mel Gibsoni, kes tulistab sind täpselt sihitud laimuga, ise helikopteri küljes rippudes, sest kuidas muidu saab olla, et kogu aeg tulevad kuskilt mingid vopsud. Usu mind, need vopsud, mida sa tunned, on ilmselt su enda löödud. Veidras usus, et ainult suure kampaaniaga saab maailma muuta ning igapäevasest suhtlemisest oled sa üle, suudad sa kuidagi ennast pidevalt kannaga kuklasse lüüa. Ümber pöörates näed, et selja taga pole kedagi. Küll on osav vastane!
Ükspäev hakkasid ühed inimesed ühes ruumis koos istudes mõtlema, et kes või mis on nende elu on kõige rohkem mõjutanud ning top 10 ei sisaldanudki Piiblit, Tõde ja Õigust ega Sõrmuste Isandat. Olid hoopis lihtsad ja tavalised inimesed, väga juhuslikes olukordades. Üks neist võid ju olla ka sina.
Olen kirjutanud samal teemal ka varem:
