Pakkusin Danielile, et kuna ma oma blogi olen vaikselt vabasurma lasknud, siis võin aeg-ajalt Memokraadile Venemaast kirjutada. Olge siis lahked!
Venemaal toimuvad pühapäeval duumavalimised, mis on minu hinnangul kõige igavamad valimised Venemaal peale Nõukogude Liidu lagunemist. Eilses Eesti Päevalehes ilmus valimiste puhul intervjuu Moskva ülikooli poliitilise psühholoogia kateedri juhataja, professor Jelena Å estopaliga. Leht pole teatavasti kummist, sestap panen siia üles vestlusest pikema ülevaate, koos selgitustega, mis on sulgudes.
Å estopali kateeder uurib juba 1993. aastast Venemaa elanike mõttemaailma ja suhtumist poliitilistesse protsessidesse. Tema tänavuse uuringu, mis viidi läbi suvel seitsmes Venemaa regioonis, tulemused on huvitavad, kuigi vaevalt, et täheldatud tendentsid juba kuidagi mõjutaksid eelolevat valimistsüklit Venemaal: nädalavahetuse parlamendivalimistele järgnevad märtsi algul presidendivalimised. Nende tulemused on liigagi hästi ette teada.
Niisiis, edasi räägib juba Jelena Å estopal.
"Kõik viimase aja uuringud – meie, FOM-i (üks kolmest Venemaa suurimast avaliku arvamuse uuringufirmast), ülikooli sotsioloogia instituudi omad – näitavad, et Venemaa ühiskond muutub ja muutub suhtumine poliitikutesse. Ühiskonnas toimub väga kõva diferentseerumine selles suhtumises. Nagu kirjutas Umberto Eco keskaja ajalugu uurides: olid inimesed, kes oskasid lugeda piiblit ning olid inimesed, kes ei osanud lugeda ning ootasid, kuni neile antakse "pilte vaadata".
Täna on Venemaal inimesed, kes vaatavad televisiooni, ja on inimesed, kes istuvad internetis. Need, kes vaatavad televisiooni, nemad suhtuvad positiivselt Putinisse (Venemaa rahvuslik liider, praegu peaminister, oli president 2000-2008 ning saab uuesti presidendiks 2012 ning on ilmselt kuni 2024. aastani) Medvedevisse (ajutiselt Venemaa president 2008-2012), Ühtsesse Venemaase (Putinile sõnakuulelik Venemaa võimupartei) ja neil on kõik šansid võita. Need, kes istuvad internetis (ehk peamiselt nooremad ja parema haridusega), reageerivad võimule ja liidritele hoopis teistmoodi, kui ühiskond tervikuna.
Me ei tea, kui suur hulk on seda uut, kreatiivset klassi. Erinevad arvutused näitavad, et kui viis-kuus aastat tagasi oli sellist klassi maksimaalselt viis-seitse protsenti, siis täna hindavad ühed, et neid on juba üle kümne protsendi, teised, et veelgi rohkem. Me ei tea tegelikult, kui palju peab olema selliseid inimesi, et algaksid muutused.
Ajaloost me teame hästi, et kui kriitiline mass teistmoodi mõtlevaid inimesi ületab ühiskonnas üle kümne protsendi, siis nad võivad juba algatada pööret ühiskonnas. Näiteks dekabriste oli Lunini andmetel aadlike hulgas suurusjärgus kümme protsenti ja see oli piisav, et tulla välja Lossiplatsile. (Viitab kuulsale dekabristide ülestõusule tsaari-Venemaal 1825. aastal, mis ebaõnnestus). Mitte et me väga tahame neid muutusi, aga need on silmnähtavad. Küsimus on selles, millises vormis need muutused tulevad: kas sujuvad või nii nagu Venemaa kombeks." (Viimase all peab Å estopal silmas, et võivad tulla vägivaldsed ja hästi kiire stsenaariumiga.)
Putini põlvkond nõuab oma
"Ma viin seda kvalitatiivuuringut läbi 1993. aastast. Seekord panid 19-25-aastased ehk "nullindate" põlvkond (põlvkond, kes sündinud NSV Liidu aja lõpus või juba iseseisval Venemaal, ka nimetatud Putini põlvkonnaks, sest nende teismeiga langes tema presidendiksoleku ajal) esimest korda esikohale sellise väärtuse nagu "aktiivne osalemine riigi elus". Kuni 2011. aastani oli see väärtus neil alati nimekirja lõpus! Ka veel 2009 ja 2010. aastal. Me ei oska öelda, et miks, aga see on juhtunud.
Samasuguselt vastasid ka 50-60 ja 60-70-aastased ehk pensionieelikud ja pensionärid. Nemad sellepärast, et see on protest selle vastu, et rahvas on igasugusest otsustusprotsessist eemale lükatud ja et nende arvamus kedagi ei huvita.
Selline suhtumise muutus korreleerub kodanikuühiskonna aktiivsusega, sest üha rohkem inimesi ühineb Venemaal erinevatesse mittepoliitilistesse organisatsioonidesse. Altpoolt tulev aktiivsus on märgatavalt kasvanud.
Teine asi, et see aktiivsus ei oma seni väljapääsu poliitilisele tasandile. Aga see kindlasti tuleb, see on järgmine etapp. Oleks väga hea, kui meie parteid suudaksid selle tärkava poliitilise aktiivsuse ära kasutada olemasoleva poliitilise süsteemi heaks. Esialgu tuleb see neil halvasti välja. See on häda, et seda ei osata või ei taheta ära kasutada. Selle asemel, et ehitada üles süsteem, kus parteid esindaksid reaalselt erinevate ühiskonnakihtide huve, on meie parteid jäänudki sellisteks "mänguparteideks". Sellepärast keegi ei usugi neisse.
Meil on kogu poliitiline tegevus üles ehitatud põhimõttel ülevalt alla. Ma ausalt öeldes sellepärast väga ei rõõmustagi selle altpoolt tuleva initsiatiivi pärast, sest see võib teatud asjaoludel kõik kus kurat laiali viia. Kui võim oleks targem, siis ta võtaks selle protsessi kontrolli alla.
Kuidas? Kuulates inimesi ja nende soove-ideid ning arvestades nendega. Peamine probleem ongi selles, et kui võim ei kavatsegi kuulata rahvast, siis nad kaotavad üldse rahva usalduse."
Putinil on endiselt karismat, aga temasse usutakse vähem
"Tänane Putin loomulikult erineb sellest Putinist, kes ta oli 2000. aastal. Muidugi on Putin muutunud vähem ligitõmbavamaks inimestele, kuid väga paljude silmis on ta siiski säilitanud positiivsed jooned. Hinnatakse endiselt tema professionaalsust, oskust lahendada probleeme. Kuid kui 2000-ndate algul hindas neid omadusi kõrgelt 60-70 protsenti inimestest, siis tänaseks on see muidugi langenud, ainult kuskil 30 protsendini. Varem anti Putinile avanssi, aga nüüd on isegi teda toetavad inimesed hakanud küsima: te küsite meilt usalduse krediiti, aga mida te tegite 12 aastat?
Üldiselt selle eelmise 12 aasta kokkuvõte ei rahulda täna inimesi, kuigi Putini isiklik karisma endiselt paelub paljusid. Inimestele ei meeldi see, et ta ei suuda organiseerida oma meeskonda, et ta ei suuda kontrollida teda ümbritsevaid inimesi. Aga need inimesed varastavad. "Varaste ja petiste partei", see käib nende (Ühtne Venemaa) kohta. Inimesed näevad võimude moraali täielikku degradeerimist, et on muutunud kombeks eputada varandusega, mis on saadud varastamisega. Kui võim näeb niivõrd määrdunud välja, siis inimeste etteheited ei puuduta enam palkasid või et miks me elame nii halvasti. Nad ütlevad, et jumal sellega, et meie elame halvasti, aga miks nemad elavad nii hästi?? Nad on ju selle kokku varastanud, see pole õiglane! See janu õiglustunde järele on suur erinevus eelmiste valimiskampaaniatega.
Aga et miks nad ikkagi valivad selle "varaste ja petiste partei"? Teate, mida vastavad inimesed: muidugi nad varastavad, aga nad vähemalt midagigi teevad. See on nagu ühes Ladina-Ameerika riigis – üks kandidaat pani valimistel üles plakatid: Jah, ma varastan, aga ma ehitan ka palju uut!
Ja teiseks – pole ju ka eriti kellegi vahel valida! Kommunistid ei meeldi, sest nad on juba ikkagi väga arhailised ja nende liidri kujund ei mõju just vaimustavalt. Žirinovski asjad ei lähe ka enam hästi, teda võetakse veelgi vähem tõsiselt kui varem. Kui hääli loetakse ausalt, siis ei tohiks ta kuidagi rohkem hääli saada kui 2007. aastal.
Reaalselt pole kedagi valida ja see on suur probleem meie poliitilises süsteemis. Miks pole reaalset šanssi, et Putin ja Medvedev kaotavad valimistel? Sest pole kedagi nende kõrval, kes kasvõi minimaalse usalduse taseme poolest läheneksid neile.
Muide, Putini populaarsus lisab parteile (Ühtsele Venemaale) populaarsust, aga partei omakorda tõmbab alla Putini populaarsust. Mulle tundub, et ta saab sellest aru ning sellepärast andiski Medvedevile esinumbri koha." (Ühtse Venemaa ametlik esimees on Putin, kuigi partei liige ta pole – ainult Venemaal on selline absurdsus võimalik… aga nüüdsetel duumavalimistel kandideerib nimekirja esinumbrina hoopis Medvedev, kes samuti pole partei liige.)
Stabiilsuse-jutt on kõiki ära tüüdanud
"Enam ei taheta stabiilsust, vaid arengut. Kui varem Putin lubas, et ta on stabiilsuse garant, siis see stabiilsus tõepoolest omas inimestele suurt väärtust. Viimase paari aasta jooksul on inimesed hakanud aga väsima sellest stabiilsusest, nad nimetavad seda seisakuks. Ega ilmaasjata isegi Putini pressisekretär Peskov seletanud avalikult, et Brežnevi (1970-80-ndad Nõukogude Liidus, mida üldiselt peetakse kõige hullemateks stagnatsiooniaastateks) aeg ei olnudki kõige halvem aeg.
Järsk võimude usaldatavuse kukkumine juhtus mitte majandus kriisi ajal 2008. aasta lõpus või 2009. aastal, vaid 2010. aastal. See oli seotud suurte metsatulekahjudega. Rahvas nägi, et võim pole võimeline erakorralise olukorraga hakkama saama ning see tugevalt vähendas ühiskonna usaldust võimu vastu.
See tähendab, et ükskõik milline järgmine suur kriis võib panna Venemaal ühiskonna murduma. Me ei tea, mis kriis see võib olla – kas looduslik, majanduslik või ükskõik milline suur kriis. Ma ütlen ausalt, et ma väga kardan suurt kriisi. Sest kui Venemaal algab taas kaos, siis on see kogu maailmale suur probleem. Ma arvan, et te peate palvetama Venemaa pärast! Muidugi praegu on ebastabiilsuse suur kogu maailmas, aga arenenud, paremini organiseerunud ühiskonnad elavad sellised vapustused paremini üle."
