Konsensusmeetodi kasutamisest õigusloomes

Esmaspäevasel konsensuseotsimise üritusel tajusin, et just konsensus oli see, mida ma riigiametnikuna eelnõusid välja töötades ja neid menetledes olin taotlenud. Mul on suur usk konsensusmeetodisse ja hea meelega oleksin arutlenud selle üle, kuidas teha nii, et õigusaktide väljatöötamisel ja poliitiliste otsuste tegemisel kasutataks rohkem konsensusmeetodit. Minu jaoks on oluline just küsimus riiklike otsuste tegemise protsessist, sest olen veendunud, et kui hakata riiklike otsusteni jõudmiseks kasutama kohast protsessi, siis lahenevad iseenesest paljud üksikküsimused.

Seejuures ma arvan, et see üritus algas õigest otsast – ehk sellistest küsimustest nagu “millise küsimuse üle me peaksime arutlema”, “kuidas otsustada selle üle, millise küsimuse üle me arutleme” ning “kuidas arutleda selle üle, millise küsimuse üle me peaksime arutlema”. Kedagi ei oldud ju kutsutud sellele üritusele mõnda riigielu korralduse küsimust arutama. Seetõttu ei oleks konsensusmeetodi mõttega olnud kooskõlas see, kui mõne konkreetne küsimuse arutamist oleks sealsele rahvahulgale peale surutud.

Ütlesin Von Krahlis, et minu jaoks on konsensus eelkõige meetod, mida saab kasutada kvaliteetsete otsuste tegemiseks, aga konsensusele jõudmine ei ole eesmärk iseeneses. Vajalik ei ole mitte see, et kõik osapooled oleksid nõus tehtud otsusega, vaid see, et tehtaks otsus, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega ja kaalutud oleksid kõik esitatud vastuväited. Samas on siiski hea, et eesmärgiks on jõuda konsensuseni, sest sellisel juhul on ettepaneku pooldajad kohustatud tegelema vastaste veenmisega.

Mõelge, milline võiks olla Riigikogu poolt tehtavate otsuste tase, kui koalitsioon üritaks opositsiooni veenda valitsuse otsuste headuses. Praegu see nii ei toimu. Kõigepealt esitab opositsioon enda vastuväited, tehes seda nii demagooliselt kui võimalik. Valitsus asub seisukohale, et opositsioonisaadik ajab rumalat juttu ja demagoogitseb. Siis hääletatakse. Aga mis oleks, kui valitsus hakkaks opositsiooni vastuväiteid sisuliselt arutama ja üritaks opositsiooni veenda, et valitsuse seisukoht on õigem kui opositsiooni oma? Või siis sünteesitaks valitsuse vanast seisukohast ning opositsiooni seisukohast  valitsuse uus seisukoht? Milline hüpe poliitiliste otsuste kvaliteedis sellega kaasneks!

Ülaltoodu kõlab minu arvates kahjuks siiski utoopiana, kuna riigi tippjuhtkonnal lihtsalt ole aega selleks, et lõputult jahuda detailide üle. Sellest hoolimata saaks minu arvates konsensusmeetodil põhinevat otsustamiviisi rakendada ministeeriumites poliitikate kujundamisel ja seaduseelnõude väljatöötamisel. Ministeeriumid on valitsuse kontakt ühiskonnaga. Ühiskonnas eksisteerivad seisukohad ja probleemid kanaliseeritakse ministeeriumitesse, kus toimub sisuline arutelu ja lahenduste väljatöötamine. Kuna ministeeriumis tuleks kokku võtta kõigi arvamust avaldanud osapoolte seisukohad ja kujundada ühine seisukoht, mis arvestaks kõigi osapoolte huvidega, siis on ministeerium ideaalne koht, kus rakendada konsensusel põhinevat otsustusmeetodit.

Mõistagi ei peaks konsensusmeetod poliitikate kujundamisel rakenduma nii, et osapooled okupeerivad ruumi, valivad fasilitaatori ning kõnelevad minutiliste kõnevoorudena. Fasilitaatoriks on poliitikat kujundav ametnik, tema osakonnajuhataja või poliitik, kui tegemist väga olulise küsimusega. Fasilitaator peaks enne koosoleku kokku kutsumist kõigi osapooltega individuaalselt konsulteerima ja tegema selgeks nende seisukohad ning selle, milliseid järeleandmisi oma seisukohast on osapooled valmis tegema.

Osapooltega peetavate läbirääkimiste tulemusena on sageli võimalik leida lahendus, mis rahuldab kõiki osapooli. Teistel puhkudel on võimalik identifitseerida erimeelsused, mida ei ole võimalik sünteesida üheks lahenduseks. Kirjeldatud protsessi eesmärk tegelikkuses ei ole mitte ilmtingimata konsensuse leidmine, vaid sellise lahenduseni jõudmine, mis arvestab kõigi osapoolte huvidega.

Alati ei ole võimalik jõuda lahenduseni, millega oleksid nõus kõik. Sellisel juhul on võimalik tekkinud erimeelsusi osapoolte koosolekul arutada. Kui seal ei saavutada üksmeelt, on fasilitaatoril kohustus erinevaid huvisid omavahel kaaluda ja põhjendada, miks ühe huvigrupi poolt välja pakutud lahendus aitab üldisele heaolule rohkem kaasa kui teise huvigrupi poolt pakutud lahendus. Seejuures on oluline järgida seda, et otsus tuleneks analüüsist ja mitte vastupidi. Erinevate osapoolte huvisid tuleb siiralt kaaluda ja otsuse põhjendus ei tohi olla pelgalt vormitäiteks.

Teoorias luuakse Eestis seaduseid konsensusmeetodil. Praktikas on olemas mitu tõket, mis on põhjustanud selle, et kaalukate küsimuste otsustamisel konsensusmeetodit ei kasutata.

Esimene tõke on võimupositsioonil olija privileeg teemat mitte arutada. Olen tähele pannud, et konsensuse otsimisega tulevad hästi toime need, kellel ei ole jõupositsiooni enda seisukoha läbisurumiseks. Jõupositsioon on poliitikutel ministeeriumite suhtes. Ministeeriumis tegeletakse seetõttu sellega, millega tegelemiseks on poliitiline tahe. Ilmselt on poliitiline tahe midagi kõhutunde taolist, aga kindel ma selles ei saa olla, sest ma ei ole näinud selle kujunemise protsessi. Kui see minu teha oleks, siis ma teeks nii, et võimupositsioonil olijad keskenduvad vaid otsuste tegemise protsessile. Kui otsuse tegemisel on arvestatud kõigi huvigruppide seisukohtadega ja on veenvalt põhjendatud, miks on otsuse tegemisel pigem lähtutud ühe huvigrupi seisukohast kui teise huvigrupi seisukohast, siis on tõenäoline, et ka otsus ise on kvaliteetne.

Teine tõke konsensuse otsimise ees on see, et aega ei ole kõiki osapooli rahuldavate lahenduste väljatöötamiseks. Enamasti on ajapuudus siiski pseudoprobleem. Aega ei ole seepärast, et ülemus käsib kiiresti teha. Samas tavaliselt ei esine eelnõu juures asjaolusid, mis objektiivselt nõuaksid kiirustamist. Näiteks arvatakse, et kindlasti tuleb eelnõu esitada Vabariigi Valitsusele hiljemalt kolmapäeval, sest siis otsustab valitsus eelnõu üle järgmise nädala neljapäeval toimuval istungil. Aga ei ole ju mingit vahet, kas valitsus tegeleb eelnõuga järgmise või ülejärgmise nädala neljapäeval. Tihti tuleb eelnõuga kiirustada seepärast, et eelnõuga on juba niigi palju aega läinud. Aga kui eelnõuga on seni üsna kannatanud oodata, siis tavaliselt ei juhtuks sellest midagi, kui eelnõuga läheks veel veidi aega.

Eelnõudega kiirustamise probleemist kirjutasin ka teisipäevases “Postimehes” avaldatud arvamusartiklis, mis on kättesaadav siit.

Esitan aruteluks kolm küsimust:

Kas nõustute minu nägemusega sellest, kuidas konsensusmeetodit tuleks kasutada poliitikate kujundamise?

Milliseid konsensusmeetodi kasutamist takistavaid asjaolusid te veel näete riigi valitsemise juures?

Mida oleks võimalik ette võtta selleks, et suureneks poliitikute ja kõrgemate riigiametnike soov otsida konsensust?

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    “Kirjeldatud protsessi eesmärk tegelikkuses ei ole mitte ilmtingimata
    konsensuse leidmine, vaid sellise lahenduseni jõudmine, mis arvestab
    kõigi osapoolte huvidega.
    Alati ei ole võimalik jõuda lahenduseni, millega oleksid nõus kõik.”

    Mida tähendab antud juhul “nõus olema”? Kas on ainult kaks varianti: nõus ja mittenõus? Reaalselt ei ole ju. Kust läheb piir? Kas konsensus on see, kui kõik ütlevad “jah”? Aga äkki nad ei saa asjast piisavalt sügavalt aru? Äkki nad on retooriliselt ära veendud? Kas see on siis ka konsensus?

    Konsensus näib eeldavat asjast aru saamist. Kui keegi saab asjast aru, siis saab temaga asju arutada. Kui saab arutada, siis saadakse aru argumentidest. Kui argumentidest saadakse aru, siis on võimalik rääkida asjad lõpuni läbi? Kas see ongi konsensus, kui asjad on lõpuni läbi räägitud nii, et kellelgi pole kõneks oleva lahenduse suhtes kahtlusi? Või probleemi sõnastuse osas kahtlusi?

    Mis siis reaalselt on konsensus ja mis seda takistab? Mõistmine või selle puudumine? Maailma ja selle asjade põhimõtteline mõistetamatus? Kas selle tõttu on meil vaja neutraalselt läbirääkijat/vahendajat, kes kuulab kõik ära, ja teeb siis jõuga ära parima otsuse halvimate seast?

  • Teilo Tõnn London

    Minu arvates konsensuse juures on väga oluline roll fasilitaatoril. Kiire koolitus ei pruugi olla piisav. Pigem on vaja inimest, kellel on piisavalt palju kogemusi konsensusega ja lisaks sobivad isikuomadused.

    Et poliitikud hakkaksid kasutama konsensuslikku otsustamist, oleks vaja, et erakondades toimiks seda tüüpi demokraatia.

    Eesti peamistes erakondades on aga võim tsentraliseeritud. Seega oleks vaja tõeliselt populaarset erakonda, milles kasutataks edukalt konsensuslikku demokraatiat.

  • Anonüümne

    Kui ma nüüd paraja võhikuna

  • http://twitter.com/tuulelohe Viljar Sepp

    Iga kord, kui ma jõuan sõnani “fasilitaator”, jookseb mõte sujuvalt metsa, sest see on täpselt selline sõna, mis a) tähistab mingit juppi kõrgepingeliini ehitusel, nagu mingi “faasikondensaator” vms; b) risustab ropult emakeelt. Mis on viga sõnadel “abistaja”, “korraldaja” (EKI vasted “facilitator”’ile) või isegi siin juba välja pakutud “hõlbustajal”?

  • http://twitter.com/priidukull Priidu Kull

    Viljar, ei olegi midagi viga. Kui taas peaksin sellest teemast kirjutama, kasutan “hõlbustajat”.

  • Siim Vatalin

    Kas peaksime ehk üritama erinevaid koosotsustamise diskursuseid sünteesida? Praegu näib nõnda, et pardale tuli “konsensus” ning kõik varasem oleks justkui pildilt pühitud. Mingis mõttes on see sarnane sellega, kui ühel hetkel imporditi “feng shui” ja siis teatud seltskonnas (tõsi, see oli veelgi subkultuursem fenomen) ei osatud äkki enam kasutada mõistet “ruumikujundus”.

    Aga tagasi konsensuse ja sellele lähedaste mõistete juurde. Kuidas näiteks ühildada omavahel konsensust ja kaasamist? Sissejuhatuseks paar intuitsiooni:

    1) kaasamine on ülevalt alla protseduur, kus legitiimsed otsustajad juba enda päralt olevale mõjuvõimule tuginedes on nõnda lahked, et otsustavad maad kuulata ka avaliku arvamuse osas ehkki otsuse tegemisel jäävad nad endiselt suveräänseks;

    2) konsensusarutelu on võrgustikulaadsetes suhetes olevate osapoolte soov üksteist ära kuulata ja saavutada ühine eesmärgiseade ning platvorm suhtlemaks teiste võrgustike, aga ka avaliku võimuga.

    Tegelikult ei ole see ju kuidagi ise-enesestmõistetav, et kaasamine ja konsensusarutelu peaksid olema protsessid, millele lähenetakse vastandlikest positsioonidest.

    Raske on hakata tõlkima olukorras, kus uus lähenemine ja selle mõistestik ei ole veel selge, aga paratamatutl tuleks seda teha, et vältida vastuvõetud uue ja olemasoleva vahelist distantsi.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Kogu seda konsensusetemaatikat jälgides on mus hakanud idanema üks kõhklus, mida olen juba paar päeva plaaninud kirjaks vormistada… Siim Vatalin oma märkuses võrdleb “konsensuse” ekspluateerimist siin blogis koduperenaiste “feng shuiga” ning mulle tundub, et siin on oma iva.

    Esiteks ütlen, et minu meelest on praegustest otsustusprotsessidest paremate otsimine ja eri võimalustega eksperimenteerimine igati asjalik ettevõtmine. Samas tekib mul siinse märgistaatuses konsensuse-teemaga seoses…

    1. Ma tahaks näha konsensuse definitsiooni. Lisaks siinsete artiklite lugemisele kuulasin ka Tarmo Jüristo ettekannet, kes ütles mitme eri nurga alt ainult seda, mis konsensus pole. Ja ta ütles, et see on väga keeruline ja pikk teema. Aga teeks siis selle keerulise teemaga reaalselt otsa lahti ja pakuks algse definitsioonigi — mis sest, et see võib vajada täiendamist. Hetkel jätab kogu asi oma ebaterminoloogilisusega soolapuhumise mulje, kus opereeritakse teatud müstiliste võõrapäraselt nimetatud entiteetidega (nt “fasilitaator”), mille kohta üteldakse, et neid ei saa lõpuni defineerida, neid peaaegu et ei saa tõlkida ja neid tuleb ise tunnetada vms jne.

    2. Konsensusliku otsustamise jaoks olevat teatud #ows päritoluga intelligentne formaat. Mingid erirollid, käemärgid jne. Et sellest ei jääks siin blogis salaseltsluse muljet võiks selle formaadi põhilise osa siin kokku võtta või vähemalt viidata võimalikult konkreetselt selle formaadi allikatele.

    Erisuguseid ühis-, koos- jne otsustamise formaate on väga palju ja need kuuluvad eri valdkondadesse, alates pedagoogikast ja organisatsiooniteooriast kuni läbirääkimiste pidamise käsitlusteni. Kuskilt sealt üldistatakse neid ilmselt edasi ka üldisele riigiteooria tasemele. Otsustamisega seotud valdkondades on väga palju n-ö “häid praktikaid” avavaid raamatuid, mis sisuliselt kirjeldavad mõne inimese poolt kuskil saadud kogemust ja üldistavad sellest midagi. Samas on ka teaduslikke käsitlusi, kus on uuritud nt koolikontekstis eri rühmatöö võtete efektiivsust ja tulemusi, aga ka teoreetilisi mudeleid eri tüüpi otsustamise protsesside kohta. Et siin blogis kirjeldatud otsustusmängudest ei jääks lihtsalt Tarmo Jüristo #ows kogemuse põhjal tehtava sotsiaalse eksperimendi muljet, tahaks teada #ows otsustusmetoodika üksikasju kuni selleni välja, et mis teoreetilisse konteksti see asetub.

    Sellistele küsimustele vastamine annaks võimaluse sisuliselt kaasa rääkida ja/või kritiseerida.

  • http://twitter.com/priidukull Priidu Kull

    Tänud! Su kommentaarid on väga head.

    Ma ei väida end sugugi olevat ekspert otsustusprotsesside alal. Seepärast ma ei saagi esitada kuigi ülevaatlikku arusaama konsensusel põhinevast otsustamisest.

    Tunnistan vajadust mõisteid defineerida. Ja seda kogu diskussiooni ulatuses. Võib olla peaks seda tegema keegi, kes on otsustamisprotsesside teooriaga rohkem kursis. Võib olla ma võtan üks hetk kätte ja proovin ise kätt defineerimises. Igal juhul ma ei tahaks kergekäeliselt definitsioone välja pakkuda.

    Üldiselt ma arvan, et see on tore, et mu kirjatükk kriitikat esile kutsus. Järelikult läks korda.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Aitäh tänusõnade eest. Ma tegelikult ei eeldanudki, et selle blogiartikli autor peaks tingimata neile küsimustele vastused andma, lihtsalt sellele artiklile järgnevates kommentaarides jõudis mõte sinnani, et ilma ei vea hästi välja. #ows formaadi täpsema lahtikirjutuse ja sellega kaasneva konsensuse definitsiooni tutvustamise moraalne kohus võiks minu hinnangul praegu langeda Tarmo Jüristo õlule, sest tema nende eestkostja ja maaletooja ju on.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com Tarmo Jüristo

    Hm. Mitte, et ma tahaks siin kuidagi selle kokkuvõtte tegemisest hoiduda (hetkel on küll lihtsalt ajaga väga kitsas), aga ma siiski hea meelega uuriks, et millest ja kuidas see moraalne kohustus tekkinud on? Olen jõudumööda püüdnud vastata kõigile, kes selles asjas minu käest midagi konkreetselt küsinud on. Koos Silveri ja Danieliga käisime asja Otepääl järele proovimas, täna kogunes väike seltskond taas Krahli jätkuüritusele, kus ma samuti kohal olin ja niipalju selgitusi jagasin, kui oskasin.

    Kui jutt on konsensusprotsessist üldisemalt või #OWS-i versioonist täpsemalt, siis info selle kohta (s.h. ka erinevate kasutuselolevate käemärkide osas) on ühe google-i otsingu kaugusel. Hea koht alustada on kasvõi näiteks Wikipedia artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Consensus_decision-making. Von Krahli üritusest on tegelikult üks päris põhjalik (ca. 10-leheküljeline) kokkuvõte ka täitsa olemas, mis muuhulgas pakub välja ka eestikeelsed vasted kõigidele peamistele terminitele. Kui tolle dokumendi autor soovib selle kõigile kättesaadavaks teha, siis on tal muidugi võimalus link kasvõi siiasamma kommentaariumisse riputada.

  • http://twitter.com/infovabadus Info vabaks! v2.0

    Minu arvates tekib mõnesugune moraalne vastutus sellega, kui tullakse ja väidetakse otsustuskultuuri puudulikkust ja peetakse sel teemal avalikke ettekandeid ja avaldatakse artikleid avalikult reklaamitavas kriitilises blogis.

    Eelmises märkuses küll jääb miskipärast välja Tartu ettekanne, aga seal kinnitas Tarmo, et tema ei kavatse konsensusprotsessi jms teemade arendamist Eestis püsivalt enda kanda võtta. Minu arvates on täiesti aktspteeritav olla lihtsalt sõnumitooja, aga isegi sel juhul oleks õige n-ö anda teema üle võimalikult põhjalikult dokumenteeritult, sh tahaks teada, mille põhjal ja kui põhjalikult teema üldse läbi mõeldud on. Kuigi see kõlab jaburalt, on viide Vikipeediale hea algus, eriti kui selles kirjeldatu ongi üldjoontes see, mida Tarmo on meil siin püüdnud reklaamida. Ent isegi sel juhul vajaks see kommentaare, nt et missugust varianti Vikipeedia artiklis kirjeldatud protsessist Tarmo eelistab ja miks ta arvab, et just see Eesti konteksti sobib. Muide, #ows mainitakse seal artiklis ainult ühe korra.

    Ma käisin Tartu ettekannet kuulamas. Seal ütles Tarmo, et konsensus on pikk ja keeruline teema, millest ta ettekandes rääkida ei jõua ega eriti kavatse. Kui talt küsiti, et mis selle konsensusega siis ikka on, siis ta esitas ainult paar teesi selle kohta, mis konsensus tema meelest ei ole. Minu meelest polnud need teesid siiski sugugi iseenesestmõistetavad. Kuid kõige sellega andis Tarmo vähemalt retoorilises mõttes mõista, et ta on selle teema ekspert ja võiks sellest rääkida ja kõike mitmeti põhjendada…

    Kui just mitte tahta jätta “suure kombinaatori” muljet, siis minu arvates terendab selle kõige taustal siiski mõningane moraalne vastutus. Või loen ma olukorda valesti?

    P. S. Kui keegi on Von Krahli ürituse pikemalt lahti kirjutanud, siis seda loeks mõistagi hea meelega.