Foto näituselt Fashion & Politics.
Iga kord kui ma mõtlen väljendile “kuningas on alasti”, tõstab minus pead kahtlus, et suured ühiskondlikud muutused on kuidagi rohkem moega seotud, kui esialgu välja paistab. Teadlased ja filosoofid võivad küll ette- ja tagantjärgi välja mõelda erinevaid põhjusi, miks kuningas mättasse löödi, kuid tegelikult oli asi lihtsalt selles, et ta läks moest ära ning sama ootamatult nagu lähevad ühel hetkel moest ära teatud lõikega teksad.
Selline vaatenurk kindlasti ei meeldi neile inimestele, kes usuvad siiralt ühe või teise ühiskonnakorralduse ratsionaalsesse olemusse. “Sina võid käia moe järgi, minul aga on tõeline veendumus,” võivad nad öelda. Kuid kui mul oleks õigus, leiaksid ennast narrist olukorrast nii vasakpoolsed kui parempoolsed, nii reformimeelsed, kui konservatiivid. Niisiis, kas tõesti pole Marx või Hayek midagi enamat kui lihtsalt pikka aega vastu pidanud bakenbardid?
Alljärgnevalt ei taha ma lamestada poliitika mõistet viimase bikiini- või teksamoe tasemele ning edaspidi ette tulevad tegelased pole otseselt modellid catwalkil. Ei, me ei räägi moe kiiretempolisest ja kunstlikult kiirendatud jaekaubanduslikumast otsast, vaid kasutame moe mõistet pisut laiemalt, seguna kultuurilistest trendidest, traditsioonidest ning soovist olla nagu keegi teine, keegi parem. Selline mood liigub aeglasema pendlina kui Arne Niidi nõel, kuid kui liigub, siis liigub võimsalt.
On olemas hulk teaduslikke teooriaid, mis seletavad, miks mõni asi moodi tuleb, kõigile meeldima hakkab ja seejärel lõpuks oma raskuse all kokku vajub ning ebapopulaarseks muutub. Seega ei pruugi ühiskonnakorralduse, revolutsioonide ja moe võrldemine olla sugugi ebateaduslik ettevõtmine. See lihtsalt tähendab teadlikku uurimismeetodi valikut, majanduslike arvutuste asemel kasutatakse kultuuriteadusest, psühholoogiast ja sotsioloogiast tuntud meetodeid.
Moehüpoteesi kasuks räägib ka see, et hea ninaga inimesed suudavad ka poliitikas käia hästi kaasas tulevate trendidega ning neile võivad ühteviisi istuda sotsialism ja kapitalism, sest kuna nad saavad aru, et asi pole selles, mida sa kannad, vaid kuidas sa kannad. Samas see ei tähenda, et need, kes moe osas halvema ninaga või lihtsalt vähem heitlikud on, saaksid mängu kõrvalt vaadata, nad on samuti selle paratamatud osad, kuna näiteks kui nad üldse moes pole, väheneb ka nende veenvus ning nad peksavad jõuetus vihas hurtsiku seina samal ajal kui telekas edvistab mingisugune cool jobu.
Kui alustada kaugemalt, siis ilmselt keegi ei seagi kahtluse alla, et moel on tugev roll muutuste elluviimisel või toetamisel. Isegi kui revolutsiooni viib läbi mõni muu domineeriv jõud kui lihtsalt mood, on selge, et revolutsioon vähemalt võidab sellest, kui ta seostab ennast moega. Revolutsioonid toovad endaga tavaliselt kaasa oma rõivamoe, omad kunstivoolud, ta proovib seostuda kõige uue ja cooliga. Samas on kõik suured stagnatsioonid samamoodi vaadeldavad moevõtmes.
Stagnantide puhul näeme, kuidas muutub võimul olijate rõivastus üha komplitseeritumaks ja kallimaks, välistades lihtsad koopiad ning tagades, et iga jobu ennast mugavalt tundes seltskonda ei imbuks. Sellele võib vastanduda anti-mood ehk siis inimesed, kes proovivad olla väliselt kõike muud kui nimetatud tagurlased, kuid nad ei ole vabad moest, nad on lihtsalt osad mingist uuest moest.
Nii Nõukogude Venemaa kui natsisaksamaa panid disaini ja moe-esteetikale väga suurt rõhku ning olgugi, et me täna kellegi seljas Hugo Bossi ülikonda märgates ei mõtle kohe sellele, et Boss sai tuule tiibadesse just SS-univorme disainides, on see siiski tõsi. Sama kehtib Volkswagen Beetle’i kohta, mis on suutnud hämmastavalt pikalt ja pidevalt moeauto olla, kuid mille disainis Hitleri käsul Ferdinand Porsche ning mille sõbralik nunnunägu täitis tegelikult Hitleri režiimi jaatamise eesmärki.
Tabades seda liikuvat märklauda, mille keskel on hetk millal ma kaamera ees kõige parem välja näen, on võimalik mõjutada rohkem kui mingi mõttetu sõnamulinaga. Vaadakem näiteks Che-d, kes hiljem kerge käega inimesi võis mõrvata, kuid kelle ponks noorpõlvepilt tagas selle, et ta siiani on kõigil silme ees ja kutsub üha uusi ja uusi põlvkondi millegi suunas liikuma. Kahjuks muidugi pole enam selge, mille suunas, sest samal ajal on tema kujund sedavõrd akssessuuaristunud, et sellega võib reklaamida isegi jogurtit.
Seda liikuvat märklauda sihtis kindlasti ka Steve Jobs, kes polnud küll poliitiline revolutsionäär, kuid kes kasutas paljusid samu võtteid ning kes ilmselt oleks nõmedam välja näinud lipsuga ja väljakasvanud soenguga ning pidi oma pead tükk aega vaevama, kuidas mitte olla korraga tavaline äri-dude, kuid samas mitte ka nohik, vaid pigem nagu disainisõdalane ning lõpuks tellis ta lihtsalt Issey Miyakelt mingi sada rullkraega džemprit.
Jobs, kes mõistis, et sõnum tuleb toote ja isiku sisse ehitada, sai oma rollis hästi hakkama ning läheb äri ajalukku ilmselt palju suurema krediidiga kui mõni teine ettevõtja, kelle impeerium on suuremgi.
Täna näeme maailmas palju senise poliitika legitiimsuse kriisi nagu ütleks sotsiaalteadlased, kuid moevõtmes võib öelda ka nii, et väga paljud inimesed näevad poliitikas välja nõmedad ja ebamoodsad, kuna nad ei suuda stiilselt suhestuda uut tüüpi probleemidega. Stiilne lahendus ei tähenda seejuures kindlasti mingit lahendust, mis ilmtingimata kellegi olukorda paremaks muudaks, kuid nagu moega ikka, ajutise esteetilise rahulduse annaks mingisuguse vana peeru võimult kõrvaldamine ja noore ning elujõulisega asendamine küll.
Aga nagu Memokraadis tavaks, vaatame korraks, kuidas see kõik Eestis välja näeb. Kui vaadata seda, mida poliitik seljas kannab, on kõik päris lihtne. Kui sa oled Reformierakonnast, siis hästi istuv ülikond ja moodne lips, kui sa oled Keskerakonnast, siis enam vähem sama. See väline stiil on päris pikalt vastu pidanud asi ning iga nende erakondade noorpoliitik püüab ruttu need riideasjad korda saada ja enam vähem istuvad lipsud ja ülikonnad osta.
Selle stiili miinuseks on see, et üpris kerge on üle võlli panna (ACTA vastasel meeleavaldusel esinenud Kristiina Ojuland oli mitmete kohalviibinute sõnul liiga peen!) ja valijatest võõranduda.
Keeruline on aga see, kui oled ideoloogiliselt seal kuskil vahepeal, näiteks IRL-is, kus on reeglina inimesed koledamad kui Reformis (välja arvatud Lukas) ning kus siiani usutakse takuse villase maailmamuutvasse jõusse. Kahjuks ei seondu villane tänases nanotehnoloogilises maailmas enam Lembitu rammu või siili tarkusega, need ei istu korralikult seljas ja jätavad mulje, et kõht on ees. Moodne poliitik peab aga suutma, ta peab olema trimmis, nii et Boss selga mahuks või džemper punni ei läheks.
Keeruline on ka sotsiaaldemokraatidel, kes põhimõtteliselt seisavad enam vähem sama probleemi ees nagu Jobs – ei taha olla seal päris establishmenti klubis. Neile sobiks suurepäraselt samuti rullkraega džemper aga kahjuks leierdas Jobs selle liialt ära ning nüüd peabki Sven Mikser ringi käima mingisuguse vakstust tagiga, kuid seni on see tagi ta karismale umbes 6:0 ära teinud ning jääb vaid ennustada, et pärast metsikuid noorusaastaid siiski mingi punase lipsu-valge särgi kombo saab ka tema jaoks tulevikus igapäevaesemaks.
Moeteemast rääkides ei saa kuidagi mööda ka Kadriorust ning märtsikuiste uudiste valguses pakun, et kui Evelin Ilves võtaks koera ainult puhtast koeraarmastusest, oleks see ehk mingi segavereline varjupaigakuts, kes ei uriseks Sildami peale (mis mitmes mõttes oleks ka täiesti talutavalt moodne lüke) aga meil on hoopis kuninglik Edward, tõeline moekoer.
Aga see kõik on vaid pelgalt väline külg. Kas samasugused heitlused toimuvad inimeste sisemuses, ideede tasandil? Kas me võime öelda, et sisuliselt on meie poliitilised valikud samuti dikteeritud mingit sorti moest? Kas näiteks praegu üle keskmise populaarne kodanikuühiskonna värk on “moevärk” või “tegelik” värk? Või äkki need inimesed, kes usuvad fundamentaalselt eelarvetasakaalu vajadusse, on tegelikult lihtsalt eriti kinni jäänud mingisse moetsüklisse?
Ma usun, et paljud solvuksid, kui ma väidaks, et asi on ainult moes. Ma ei saagi seda lõpuni väita. Üks ajakiri küsis kunagi eri valdkondade esindajatelt asjade kohta mida nad tegelikult usuvad, kuid ei suuda tõestada. Selle moeküsimusega oleme jõudnud minu puhul samasse punkti. Ma usun, et selles on oluline osa tõtt, kuid ma ei suuda seda siin ja täna lõpuni tõestada.
Igatahes, kui see siiski nii on, siis võib vast öelda, et otsest poliitmoe disainikeskust meil Eestis ei asu. Me pole Tom Fordid või isegi Yara Flinnid, sest pole me leiutanud ei arvestatavat oma ideoloogiat, ei eelarve tasakaalu (meie puhul on IMF siin rohkem süüdi) ega e-riiki (see on pigem segu ideid USA-st), kuid samas oleme riigina nagu elegantne dändi, kelle seljas materjal istub paremini kui enamustel teistel. Mitmes mõttes oleme kui supermodell-riik, petit ja natuke kondine aga kannab kõik hästi välja. See on imetlusväärne.
