Kui Pätsi hauatähis teadmata asjaoludel punase värviga kokku sai, asuti kohe vaenlast otsima. Marko Mihkelson püüab oma blogipostis sel teemal justkui hoiduda igasuguste äärmuste õhutamisest, kuid paraku kukub ikkagi välja ikka nii, et nähtamatu käsi (mitte Adam Smithi oma) näitab ühes väga konkreetses suunas. Küllap ikka üks va provokaator seda tegi.
Nõus, tähise rüvetamise puhul on tegemist piinliku looga. Aga võib olla tegi seda laps? Võib olla tegi hull? Võib olla tegi mõni meie oma äärmuslane (viimane võib küll ka kergesti provokaatorite hulka liigituda). Võib olla tegi hoopis keegi Eesti patrioot, kes arvas, et Päts oli diktaator? Kuigi ka mina usun, et Mihkelsonil võis olla õigus, ei asenda see uskumus fakti.
Me ei tea, kas tegemist oli provokaatori või vaenlasega. Meil pole faktilist infot plätserdaja kohta. Seda me täna ei valda. Ilmselt vajame praegusel ajal ratsionaalset mõtlemist enam kui kunagi varem. Nii et kirjutan seda kolm korda:
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Oletus ei ole fakt!
Kuidas poliitik peaks käituma? Väga lihtsalt. Ta peaks ütlema nii: “Ootame ära uurimistulemused ja siis mõistame kurikaelad hukka, enneaegsed süüdistused võivad külvata asjatut vaenu. Mina usun Eesti politsei võimesse värvikangelased kinni püüda.”
Kui muidu ei usu, siis see on tavaline kriisikäitumise protseduur. Soovitan soojalt. Sel kevadel.
