Valdav osa vaimse tervise probleemidest on määratletud psüühikahäiretena ja mitte ajuhaigustena (depressioon, ärevushäire, skisofreenia, sotsiaalfoobia jne). Eraldi grupi moodustavad orgaanilised psüühikahäired, mis on seotud kindlalt määratletava ajupatoloogiaga (N: Alzheimeri tõbi). See aga ei tähenda, et nii öelda mitteorgaanilistel psüühikahäiretel ei oleks tegelikult kindlat orgaanilist põhjust. Me lihtsalt ei tea seda veel. Kuid me teame juba praegu palju enam nende häirete kohta, kui teadsime 40 aastat või 20 aastat tagasi. Neurobioloogias toimub palju põnevat.

Ma arvan, et jalaluumetafoor oli vägagi asjakohane, sest ka antidepressandiga proovime me taastada normaalset seisundit. Antidepressant ei ole heatujumolekul. Antidepressantide võtmisel keha esimesed päevad harjub sellega ja alguses võib enesetunne olla hoopis kehvem, sest tuntakse iiveldust, unisust jmt. Keemilise tasakaalu saavutamine ei toimu silmapilkselt. Esialgu taastub energia. Inimesel on taas jõudu, et voodist üles tõusta või rääkida. Sellepärast on antidepressantravi sügava depressiooni psühhoteraapia eelduseks. Jah, on näidatud, et noorukitel on mingi seos SSRI-de tarvitamise ja enesetappude vahel. Sellepärast tavaliselt selle klassi AD-sid igaks juhuks noorukitele ka välja ei kirjutata. Seda võiks väga primitiivselt jälle põhjendada sellega, et kui esialgu taastub energia, aga muu depressiooni sümptomaatika veel säilub (lootusetus, madal enesehinnang jne), siis nüüd on jõudu midagi ette võtta.