Üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse mõtlejaid Marcel Gauchet esitas 1985. aastal oma raamatus "Maailma vabanemine lummusest. Religiooni poliitiline ajalugu" huvitava teesi, et kristlus on "religioon religioonist väljumiseks" (la religion de la sortie de la religion). Kristlus röövis valitsejatelt võimaluse vahendada siin- ja teispoolset, esindada jumalaid inimeste maailmas, reserveerides selle funktsiooni üksnes Kristusele endale. Sellest sai alguse jumala eemaldumine maailmast ja avanes tee poliitilisele esindamisele, mis päädis demokraatias ja religiooni kolimises kodanike privaatsfääri. "Mitte keegi meie seast ei saa enam ennast kodanikuna kujutleda teispoolsuse käsutäitjana. Inimeste riik on inimeste looming, nii et nüüdsest on meie kõige andunumategi usklike silmis lausa pühaduseteotus siduda jumala ideed meid ühendava korra või meid lahutava korralagedusega. Ühesõnaga, meist on saanud metafüüsikas demokraadid," resümeerib Gauchet oma mõttekäigu 1998. aastal ilmunud raamatus "Religioonist demokraatias" (e.k Loomingu Raamatukogu, 2007, nr 35–36, lk 6, tlk Katre Talviste).

Milleks seda vana mõttekäiku meenutada? See tuli meelde, kui mõtlesin vastsetele arengutele Eesti poliitikas. Mul on tunne, et viimastel aastatel juhib meie riiki valitsus, mis näeb oma poliitilise eesmärgina poliitikast väljumist. Võtan seda väidet siin lühidalt testida ja lahti kirjutada. (Ei kahtlegi, et õigupoolest on see üldisem trend, osa sellest, mida üha sagedamini nimetatakse "poliitika lõpuks", kuid siinkohal peatun üksnes Eesti situatsioonil.)