See oli natuke aega tagasi. Istusin taksosse, et sõita Tallinna Kaubamaja juurest kodu poole. Taksojuht oli jutukas venelane. Kui Vabaduse platsi juurde jõudsime, oli Võidusambal juba kilest kaitse peal ja väljaku ümber käis kõva kaevamine, jättes ainult ühe kitsa rea sõitmiseks.

“Varsti pannakse vist siit liiklus üldse kinni,” ütlesin ja kahetsesin kohe, sest oli selge, et nüüd tuleb järgmised 3-4 minutit kuulata kirumist nii songissepa kui kingissepa teemadel.

“Nojaah,” ütles taksojuht. “Keerge sjee ei olje, paha sõita, tead.” Siis oli hetke vait, vaatas rõõmsalt ringi ja teatas:

“Aga samas, vaata! Arheoloogidel on jälle huuvitav!”

Taksos valitses korraga muretu meeleolu.

“Kurat,” mõtlesin, tõepoolest. Mida ma siin nean liiklusummikuid – arheoloogidel on huvitav! Ja korraga oli mul tõsiselt hea meel selle teadmise üle.

Sõitsime pisut edasi ja jõudsime Tõnismäele. “Vaata, ma elan ise ka sjiin lähedal,” ütles vend roolikeeramise vahele. Siis näitas näpuga pronkssõduri endise asukoha suunas: “Ma ei tjea, sjeal olid vist ka mingid kaevamisjed hiljuti?”