Memokraat

New York, paar aastat tagasi. Oleme kõik ühes ruumis, umbes 30-40 figuuri erinevatest riikidest, nende seas ka Jeroen, natuke üle 2 meetri pikkune ja vähemalt 150 kilo kaaluv lõbus hollandlane. Meile peab loengut üks inimressursside asjatundja, kes tõlgendab meie Myers-Briggsi testide tulemusi. See Jungi tüpoloogial põhinev süsteem määrab inimesed erinevate neljatäheliste lühendite abil isiksusetüüpideks. Näiteks ESTJ, INFP, INTP ja nii edasi.

Kaader filmist Libahunt. 1968.

Lõpetuseks hakkas loengupidaja jagama laiali silte, mida me kõik pidime endale rinnaesisele kleepima ja kandma terve päev. Enamus haarasid siltide järele, kui korraga kõlas hollandlase mürisev protest. “Kogu oma professionaalse elu olen ma rajanud sellele, et inimeste sildistamine on vale,” lausus ta ning toppis sildi kuskile tasku. Võib olla mõnedele tundus see imelik, sest MB test võimaldab mõnes mõttes just inimestevahelisi erinevusi paremini mõista, kuid ma sain päris hästi aru, mida ta mõtles. Vähemalt sel õhtul, pärast treeningut ei öelnud keegi vestluse käigus kellelegi “nojah, sina oled ju INTP, sellepärast sa selline oledki”.

Inimeste jagamine mingitesse gruppidesse on elus tihtipeale vajalik, kuid lihtsakoelise inimese käes muutub see kiiresti nuiaks. Eesti elus käib võidurelvastumine siltidega väga suure hooga. Mäletan kunagist skaibivaidlust ühe erakonna tegelasega. Korduvalt tabasin vestluse käigus enda suunas lendavat silti ning põiklesin selle eest nii kiiresti kui suutsin. Väga koomiline oli see, et kahetunnise vestluse juures prooviti mindi liigitada korraga nii “ärimeheks” kui ka “intellektuaaliks”, kuid vastuolulisi silte oli veelgi.

Kui ma oleks naiivne, siis oleks need ülaltoodud ju täiesti meeldivad tiitlid, kuid ma tean hästi, et nendele järgneb vastandumine ning mingite mõlema grupi halvimate omadustega tembeldamine (ilmselt siis esimese puhul kasuahnus ja teise puhul mingis elevandiluust tornis elamine?). Teoreetiliselt järgneb sellisele asjale aga juba “teisele poolele üle minek” ja pahatihti ka muutumine “vaenlaseks”, see võib juhtuda paljude sildikandjatega, kes näiteks valusatel teemadel sõna võtavad. Kuni nad enam ei võta.

Ma ei kujuta ette, kuidas Eesti riik selle jama suudab üle elada, et ühel päeval oleme kõik “purkisitujad”, “ahned riigikogulased”, “lollid ametnikud”, “kasuahned ärimehed”, “uusrikkad”, “jõmmid”, “punateadlased”, “rahvusäärmuslased”, “tiblad”, “ansipistid” ja “tobedad välismaalased”. Inimesi jääb väga väheks kuidagi.