Sõnavabadus

Esmaspäeva hommik kell 10.00, keskmise suurusega nõupidamisteruum tavalises Tallinna kesklinna kontorihoones. Keset ruumi on laud, mille ümber istub umbes 10 ajakirjanikku, nad on kõik ühe meediaväljaande erinevate toimetuste juhid. Enamustel on ees sülearvutid, käib hommikune internetis surfamine ja meilide lugemine. Laua ääres istub ka üks ebamäärases vanuses meesterahvas, kelle suunas heidetakse aeg ajalt imestunud pilke. Ruumi astub peatoimetaja Saluste, kuna ta siseneb kiirustades,  jääb tal märkamata võõras meesterahvas. Ta istub laua taha maha.

Peatoimetaja (reipalt): Hommik igatahes! No kuidas meeleolud? Poliitikud ei ole täna juba midagi naljakat öelnud? Mis puudutab halbu uudiseid, siis ma tahaksin selgitust, kuidas me ahelavarii Viljandi maanteel maha magasime. Kõigil teistel olid pildid aga meie poleks sellest nagu kuulnudki ja lisaks…

Võõras (lõigates järsult peatoimetajale vahele): Kule! Purjus ahvi möla! Äkki alustaks sinust, täissöönud inimesest hoopis.

Peatoimetaja (jääb ootamatusest vait, siis ärritunult): Kui..kuidas palun…? Püha jumal…Kelle tuttav teie olete? (teiste poole vaadates) Mis veidrik see selline …

Võõras: Ära aja lolli iba, sul peaks häbi olema üldse piuksu teha. Sa kõverjalg, vali õiget laulu ja ära seleta. Palk on sul nagunii 100 tuhat. Vereimeja raisk. Lugejate raha on see, mille eest sa tint ennast nuumad.

Peatoimetaja  (pöördudes kõigi teiste poole): Kes see hull on ja kuidas ta siia sai?

Kultuuritoimetaja: Ta oli esimesena siin, me arvasime, et see on see igakuine toimetuse külaline, kes on kutsutud lehte arvustama…

Peatoimetaja (väliselt rahulikul häälel, kuid vaadates võõrast pilguga, mis võiks tappa): Ma vabandan, kuid siin on tegemist toimetuse esmaspäevahommikuse nõupidamisega ja kõige järgi otsustades puudub teil igasugune õigus siin viibida, nii et ma palun teil lahkuda, sekretär saadab teid ukseni.

Võõras (irvitades):  Ära põe, sitt, varsti sõidad Siberi!  Hoopis sa ise, vana ahv võiksid nupukeeramise ja pontsikusöömise asemel midagi targemat teha. Oled täiesti tavaline pugeja ja ma ei kavatse kuhugi minna.

Peatoimetaja (tõuseb püsti, ja ütleb ukse vahelt sekretärile): Turvamehed siia!

Võõras: Otsi abi, kui tahad, ajukääbus. Psühhiaatritel on ka sinusugustele ravimid ja süstlad varuks. Abi saad sealt ööpäev läbi. (vaatab irvitades teises laua otsas istuva naisterahvast uudistetoimetaja poole) Sina! Aja jalad harki!

Ruumis olevad inimesed on kõik selleks hetkeks mõistnud, et probleem ei lahene kergelt. Kõhetu sporditoimetaja tõuseb samuti püsti ja sammub mehe juurde.

Sporditoimetaja (viisakalt): Köh…Kindlasti saab teie probleemi kuidagi lihtsamini lahendada…

Võõras: Probleem??? Minul on sinu arvates probleem? Mis su nimi oligi, Lille? Kuule, see on pede nimi! Sinu raipe peaks küll Afganistani saatma, saaks ükskord ometi meheks! (vaatab ringi) Ma tulin siia selleks, et lõpetada see purjus ahvi möla, mida te oma väljaandes ajate ja probleem on teiepoolne, mitte minupoolne.

Siseneb kaks turvameest.

1. turvamees: Mis juhtus?

Peatoimetaja: Vaadake, see mees siin on majja sisenenud ilma loata ja ta segab meie koosolekut.

2. turvamees (meest takseerides): Mulle tundub ta ohutu. Mis ta teinud on?

Peatoimetaja (hääl väreleb vihast, kui ta hüüatab): Ta ei tohiks siin üldse ollagi!!! Lisaks kõigele on ta väljakutsuv ja solvab ruumisolijaid.

1. turvamees:  Kas te soovite alla suruda selle isiku sõnavabadust…

2. turvamees: …tsenseerida teda?

Peatoimetaja (raevunult): Absoluutselt! Ma tahan, et see mees lahkuks meie nõupidamiselt, sinna kus temasuguste koht on.

1. turvamees: Sorry, ei saa aidata….

2. turvamees: …seni kuni ta pole kellegi elu ohustanud ei saa me midagi teha.

Mõlemad laiutavad ühel ajal käsi nagu kaks tänavatantsijat.

Võõras (vaatab peatoimetaja poole): MEGAIRW. (ümiseb arusaamatult) sää kakka punapeak joobu…

Peatoimetaja: Mille eest me turvateenistusele maksame, kui te ei täida oma kohuseid?

1. turvamees: Põhiseadus…ei saa midagi teha. Sõna on vaba.

2. turvamees (noogutab): … nii on. Ega sõna pole kaigas, et ta haiget teeb.

1. turvamees: Saage meist ka aru…

2. turvamees: …majaomaniku soov on, et majas käiks palju rahvast aga mitte see, et me inimesi niisama välja saadaksime.

Peatoimetaja (kõigile toimetuse liikmetele): See probleem tuleb päeva jooksul kuidagi lahendada, kuid praegu kolime teise ruumi.

Võõras (seisab hästi lähedale peatoimetaja selja taha): Hästi aga ma tulen ka. Sinna teise ruumi. (seejärel sosistades) sest ma olen nüüd su vari, sa ajudeta limukas.

Võõras vaatab veel korraks sporditoimetaja suunas: Sind tuleks ära tappa! (Nähes, et turvamehed jäigastuvad) Väike nali! Hehe!

Eesriie.

(Täname suure abi eest võõra tekstide koostamisel umbes 10-15 erinevat kommentaatorit 6. septembril väljaannetes Delfi, EPL, Postimees ja Õhtuleht).

  • http://twitter.com/tarmojuristo Tarmo Jüristo

    Täielik purjus ahvi möla.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    Ära vähemalt sina, Maksimõtš, nüüd mõnita :)

  • http://twitter.com/JaagupIrve Jaagup Irve

    Lugesin Postimehe kommentaare posti maha sõitnud BMW kohta.

    Kogu jampsimise kõrval koorus sealt kaks huvitavat fakti: auto jäi silma juba Haabersti ringil keset teed parkimisega mingi Audiga trehvamiseks ja et auto tegi peatuse ka TTÜ juures telefonikõne jaoks enne kui suure hooga posti putkas.

    Usun, et seda narratiivi ei oleks tekkinud, kui räuskajate probleem oleks lahendatud näiteks sisselogimise teel. Olid need seda väärt? Minu jaoks küll, sest pani kujutlusvõime huvitavalt käima.

    Täheldasin veidi kommentaariruumidega seonduvat veidrust: Ma ei talu absoluutselt (eestikeelset) spämmi ja võtan iga juhtumit kui isiklikku solvangut — samas suudan kogu kasutu kommentaariumi mingisuguse paratamatusena taustale lükata ja seda mitte näha.

    Foonina on vahest isegi kainestav tajuda, et mis on see esimene tsenseerimata mõte, mis inimesele pähe tuleb: see kõik on seal kuskil vinnas. Justkui ülerõhuventiil?

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Noh, mina kommenteeriks seda teemat nii.

    Esiteks ei ole üldse vist mõtetki vaielda selle vastu, et kommentaarid on tihti väärtuslikud. Muidugi on. Ka mina armastan kommentaare, eriti neid, mis siingi ilmuvad.

    Aga kui nüüd vaadata seda BMW mehe näidet, mille sa tõid, siis ma arvan, et see pole külla õige, et inimesed poleks sisselogimisnõude puhul seda infot andnud. Ma arvan, et oleks. Pealegi oleks see info siis ilmselt pisut suurema tõenäosusega täpne.

    Samuti väidan ma, et paljud inimesed just ei kommenteerigi anonüümsetes ja sisuliselt modereerimata kommentaariruumides sellepärast, et nad ei taha vaimselt pasunasse saada. Järelikult kaotame nende pärast teisest otsast infot.

    Veel enam – ma tean, et paljud inimesed ei taha ajalehte lugusid kirjutada, sest nad ei taha anonüümseid kommentaare. (Võid küll oma loo juures paluda maha keerata aga siis tuleb Delfi, teeb vigase referaadi ja here we go again). Võimalik, et me kaotame seetõttu palju-palju häid arvamusi. (Tuletan meelde ütlust, et ka kõige nõmedam sigudik võib hävitada kõige sirgema ja kõrgema tamme, süües ära selle tõru).

    Eelmisest argumendist lähtudes väidan ma, et anonüümsed kommentaarid mürgitavad avalikku arutelu ja vähendavad de facto sõnavabadust.

    Kolmas argument on see, et Eesti meediakanalite kommentaariruumides käib sisuliselt mentaalne kambakas igaühe suhtes, kes on pisut teistsugune ning pole vahet, kas inimene ise loeb enda kohta kirjutatavaid tekste.

    Paugud on reaalsed kõigi nende jaoks, kes loevad, näiteks lähikondsed. Ja väita, et ei toimu mingisugust kommenteeritava inimese mainemuutust pärast seda kui ta on sopaga üle kallatud, on minu jaoks professionaalselt täiesti nonsenss.

    Muidugi toimub ja Eesti ajakirjanikud lasevad sellel juhtuda, tehes näo, et “kommentaarides on aeg ajalt ka iva”. Ma ei tea, kas see on parim paralleel aga ma võin näiteks sama moodi öelda ju, et autoavariid on kasulikud, sest need aitavad toota ohutumaid autosid vms, kuid imelik oleks, kui ma hakkaksin seepeale ehitama sõiduteid, kus autoavariid oleksid soodustatud.

    Mulle tundub, et seda kommentaariasja on ajalehes töötades kergem ilusaks mõelda kui sellega midagi sisulist ette võtta. Aga Samas jaoks vastutab iga inimene, kes ajalehe käest palka saab selle eest, mis selles lehes või selle online väljaandes ilmub, ei saa öelda, et asi on ainult online toimetuse probleem, see toimub kõigi toimetuse töötajate nimel.

  • arve

    Mis puudutab anonüümsust ja kommentaare, siis enamasti minnakse neist asjust rääkides mööda küsimusest k u i d a s. Aga see on põhiline küsimus selliste keskkondade puhul, kuidas asjad on konkreetselt üles ehitatud – sellest oleneb otseselt, kas ja kuidas nad töötavad. Peale seaduse, turu ja inimeste suhtumise reguleerib internetti ahitektuur ehk kood (Lawrence Lessig). On ju erinevad veebikeskkonnad, kus kommentaarium on üles ehitatud nii, et kommenteerijad üksteist vastastikku modereerivad jms. Ajalehtede kommentaarikeskustes oleks normaalne nt mitmetasandiline kommentaarium, kus anonüümse postitamise kõrval on erinevad identifitseerimise võimalused, sh id-kaart. Siis lugeja valib, kas ta anonüümselt postitatud kommentaare üldse näha tahab või ei. Aga anonüümse postitamise võimalus peaks jääma juba seetõttu, et väikses ühiskonnas inimene saaks vabalt vahetada rolle, mitte olla jäigalt seotud ühe identiteediga.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Seni kuni ajakirjandus pole KUIDAS küsimust lahendanud, ei tohiks poolikuid lahendusi käigus hoida. Nii lihtne see ongi.

    Natuke teisel teemal ka – ma arvan, et väga paljud inimesed ei mõista tegelikult, mida tähendab meedias esineda, seni kuni nad ise seda tegema pole pidanud. Praegune mudel on selline, kus inimene läheb näiteks ütleb Terevisioonis või mõnes raadiosaates kaks lauset, satub olukorda, kus need laused kirjutatakse vigaselt üles mõne portaali poolt ja seejärel lammutatakse see poolvale info sinu nime all juba vihast vahutavate kommentaatorite poolt tükkideks.

    See olukord on ülimalt kahjulik igasugusele avalikule arutelule ning mingisugune jutt sellest, et mingi anonüümne võimalus peaks ju ka kommentaatoritel olemas olema ei korva seda probleemi.

    Seejuures on mure anonüümsuse säilimise üle eriti kahepalgeline, et tänu IT-le on need võimalused alati olemas, kuid keegi pole öelnud, et ajalehe funktsioon peaks olema just radikaalse sõimu anonümiseerimine.

    Ajaleht saab sisse seada anonüümse informatsiooni jaoks vihjeaadressid, ta saab teha anonüümsetele kommentaaridele eelkontrollli (järelkontroll pole piisavalt hea) ning ta saab käia anonüümset informatsiooni otsimast ka mujalt ja muude meetoditega.

  • arve

    Sa leiad niisiis, et notice and take down süsteem pole piisavalt hea? Ja et riik peaks keelama n-ö poolikute lahenduste kasutamise massimeedia poolt. Noh, härrased Leedo ja Lang on sama meelt. Juhin tähelepanu, et see temaatika on peensusteni läbi hekseldatud mitte ainult väljamaal, vaid ka nt meie oma Tehnokrati kanalites.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Nüüd sa läksid natuke rajalt maha minu meelest. Esiteks ei pea riik siin midagi tegema, ajalehed ise peavad oma lahendused lõpuni viima ning ma usun, et see oleks neile ka kasulik,

    Teiseks, olen jah, täiesti kindel küll selles, et notice and take down lahendused ei tööta. Paremini töötaks ilmselt postituste eelkontroll.

    Mis puudutab seda, et kuskil mujal maailmas või Tehnokratis on aasta paar tagasi probleem läbi hekseldatud, siis on mul tunne, et täna meil sellest teadmisest erilist lohutust ei ole.

  • arve

    Aga kes või mis motiveerib ajalehti oma veebilahendusi lõpule viima? Turg. Seadus. Inimeste suhtumine. Mis veel?

    Postituste eelkontroll ongi tsensuur. Suure ajalehe puhul kindlasti. Näiteks siin veebilehel haldab autor kõik ise ära (vähemalt ma eeldan, et see nii on), suure ajalehe online puhul tekib küsimus, kes peaks kontrollima kontrollijaid (kui jutt käib tsensoritest). Siinkohal on hea meenutada, et igasugune võim korrumpeerib. Adminnid on enamasti m***d.

    Mis meil täna netis teisiti on kui nt Ameerikas 5 aastat tagasi? Seda oleks tõesti huvitav kuulda.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Ajalehti motiveerib see, kui neil ei lasta rahulikult umbmäärast juttu ajada teemal “anonüümsus = demokraatia”. Ajalehti motiveerib see, kui toimetuse töötajad teatavad, et “mitte enam meie nimel”. Ajalehti motiveerib see, kui inimesed ei lepi sellega, mis seal toimub ja annavad sellest pidevalt teada, võib olla isegi lähevad kohtusse, mis iganes.

    Kui üks kord ei tööta, siis proovivad uuesti. Lõppude lõpuks on see meie kõigi inforuum ja ei saa leppida sellega, et suurel osal inimestest pole selles enam võimalik osaleda, kuna toimub tsensuuri crowd-sourcing.

    Nii on iga sellise muutusega, algul tundub see võimatuna, kuid järjepidevalt asja ajades ühel päeval tundub täiesti loomulik ja ma usun, et ka võimalik.

    Mis puudutab postituste massiivi, siis olen kuulnud jah, et postitusi on liiga palju, et normaalne inimene neid hallata suudaks. Ilmselt võib leppida sellega, et nende arv väheneb, kuid väärtus tõuseb, sest eelkontroll kindlasti vähendab postituste hulka.

    Postituse eelkontrolli võib ju sildistada tsensuuriks, kuid kui selle eesmärk on hoida ära teistsugust tsensuuri, mis välistab inimeste osalemist meediapildis, siis sellisel kujul on see ilmselt vajalik tsensuur.

    Mis puudutab millegi selgeksvaidlemist 5 aastat tagasi, siis see ongi just kõige olulisem demokraatia tundemärk, et vaidlused ei lõpe kunagi, toimub informatsiooni pidev tõlgendamine ja mõtestamine tänases kontekstis. Täna on palju asju teisiti ning ma poleks ise ka kunagi uskunud, et inimesed hakkavad tänu mentaalsele peksule meediapildist lahkuma aga täna on see reaalsus.

    On palju arvamusliidreid, kellelt ajakirjanikud enam tekste ei saa ja on veel rohkem inimesi, kellest võiks saada arvamusliidrid, kui nad meedias kätt harjutaks, kuid neist ei saa seda, sest nad tambitakse enne pulbriks.

    Vaatame kasvõi meediapilti ja seda, kuidas iga teema jaoks on mingi valvekommentaator, kes on jäänud meediasse esinema, sest tal on paks nahk või on tal üldiselt keskmisest kõrgem kommentaatorite heakskiit. Kus on uued näod?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Ahem.

    Kui postituste eelkontroll on tsensuur siis ei ole vähemalt minul tsensuuri vastu midagi. Niimoodi on ka html-i ja piltide keelamine postitustes tsensuur – aga ilmselt enamik meist leiab, et sellest piirangust tulenev kahju on väga väike võrreldes nende kahe asja lubamisest potentsiaalselt tekkiva jama ja juraga, eksole?

    Ja juhiks siinkohal tähelepanu sellele, et suured ajalehed on selles mõttes ALATI olnud tsenseeritud kanal ja keskkond: toimetus otsustab mida avaldatakse ja mida mitte, millest kirjutatakse ja millest vaikitakse.

    Vabadust (mis konkreetsel juhul avaldub siis nt. tsensuuri puudumises) võib ju tõesti võtta omaette ülima hüvena, aga vähemalt mulle tundub, et produktiivsem oleks vaadata vabadust kui vahendit ja meetodit. Siin võiks vast olla jälle kohane meenutada Isiah Berlini kahte vabaduseliigitust – negatiivset (s.t. vabadus millestki) ja positiivset (vabadus millekski). Niimoodi võttes on politsei repressiivne ja (negatiivset) vabadust ahistav institutsioon – iga inimene ei saa minna öösel parki ja teha seal mis talle just pähe tuleb ilma, et politsei tema vabadusi selles osas ahistaks. Samas on just politsei olemasolu sellises olukorras selleks teguriks, mis loob (positiivse) vabaduse enamuse inimeste jaoks ka peale pimeda saabumist pargist läbi jalutada.

  • elektriarve

    Me ei pea tingimata jalgratast leiutama, aga me muidugi võime seda teha. See tarkvara, mis Memokraat kasutab, pärineb just nii umbes viie aasta tagusest Ameerikast. Täpsemalt, selle defineeritud vajadustest. Kui meil siin väikses Eestis on nüüd tekkinud olukord, kus mingi hulk eriti tundlikke inimesi (kes võiksid olla arvamusliidrid), tunneb ennast kommentaatorite massist puudutatuna, siis mul on sellest väga kahju. Ma lilleõis keset sda sitamerd.

  • http://twitter.com/jkaljundi Jüri Kaljundi

    Mulle seondus selle teemaga veidi teises võtmes Heiti Hääle kiri: http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=b1b90… ja selle all olev “ärilehe” kohta tohutu positiivsete kommentaaride arv.

  • madisj

    Mulle meeldib Danieli missioon, see rahulolematuse tunne, mis ei anna asu. Need situatsioonikirjeldused on väga head. AGA, see ei aita meid edasi. Lahendusi on vaja. On vaja diskussiooni lahenduste üle.

  • madisj

    Ma lisaksin ühe mõtte:
    Kas pole igal normaalsel inimesel tahtmist midagi öelda V.Leedo kohta, kui ta loeb, et Leedo on Savisaare abiga riigilt pumbanud raha ning rajanud selle abil oma eduka äri, tehes seda kõike avalikkuse eest varjatud lepete abil. Kui riik on vilets meie maksumaksjate vara kasutaja ning valimised väike pika aja tagant toimuv lohutus, siis kommentaar aitab pinget maandada. Samuti näeb inimene kommentaaridest, et teised mõtlevad samamoodi. Ka see teadmine on väärtus. Ma ütleks, et kommentaaride kaudu pahameele väljendamine on aksepteeritav. Samas piiri tuleb pidada ning labasused ja verbaalne oksendamine on liiast. Samas see piir on erinevatel inimestel erinevas kohas. Samuti on situatsioonid erinevad. Mõnes jaoks on mõnes situatsioonis selline arvamus väga emotsionaalne, kuid talutav.
    Pange ennast situatsiooni, kui Leedo ütlust, et kõik on jokk kommenteeritaks niimoodi:
    Võõras: Ära aja lolli iba, sul peaks häbi olema üldse piuksu teha. Sa kõverjalg, vali õiget laulu ja ära seleta. Palk on sul nagunii 100 tuhat. Vereimeja raisk. Lugejate raha on see, mille eest sa tint ennast nuumad.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Madis, aitäh. Ja ma arvan ka, et lahendusi on tarvis. Aga minu meelest on need üsna lihtsalt olemas, neid ei taheta lihtsalt rakendada, sellepärast tuleb ilmselt enne väidelda, kas neid lahendusi on siis tarvis või mitte. (Laiemad meedia ärimudeli lahendused on jah puudu aga kommentaaride modereerimine pole mingi kosmoseteadus).

    See, mida sa Leedo kohta ütled, on minu arvates problemaatiline. Sellepärast, et kui me arvame, et anonüümsus võimaldab inimestel ennast paremini kellegi peal välja elada, siis me esiteks eksime selle osas, kui me arvame, et see sellele pahategijale tegelikult kuidagi mõjub või midagi paremaks teeb. Tegelikult viib see hoopis vee hägustumiseni, milles on subjektil palju lihtsam teha kuritegusid kui varem.

    Ma olen täiesti kindel, et Eestis on mõned tegelased isegi nimelt suurendanud enda vastast moraalset paanikat ja lahmimist, et seejärel öelda, et “vaadake, kui käest ära on asjad, milles mind kõik süüdistatakse”! See on konkreetne tehnika (korruptandid, ärge lugege, muidu saate veel ideid siit).

    Teiseks eksime selle osas kui arvame, et see väljaelajale midagi head teeb. Siinsamas blogis mõni aeg tagasi viitasin ühele uuringule, mille kohaselt sarnasel arvamusel olevad ühte ruumi pandud inimesed kütavad üksteist üles ja radikaliseeruvad kergesti. Anonüümsete kommentaaridega nende madala ühisnimetaja ümber toimuvad vestlused on väga head näited radikaliseerumisest, mis ei ole tegelikult kellelegi hea. Kas tahaksid elada 900 tuhande Tiit Madissoni või 300 tuhande Maksim Reva keskel? (Vabandan, et lisasin natuke värvi, lihtsalt illustratsiooniks).

  • jluts

    Loen seda arvamusjada ja tekkis de javu! Nimelt kevadel oli TÜ taas Juhan Peegli nimeline “kogunemine”. Kummastav oli kuulata ettekandeid, kuidas “ajakirjandus” (või meedia, seegi jäi sääl mõtestamata) on labastatud, madala tasemega ja üks olulisemaid tegureid selles olukorras on anonüümsus “click-äriplaanid” ja ebakvaliteetse “rating-turundus”. Veeretati seal neid sõnu ja mõtteid siia ja sinna aga keegi ei esitanud küsimust otse saalis viibivatele Hansule ja Mardile, kes meil olulisemad mogulid ja kindlasti Juhani tänulikud õpilased. Seega tekkis mul praegu küsimus, kas muutusteks “anonüümse laga” suhtes on vaja survet alt ülesse või ülevalt alla? Kas ühiskonna vaimse tervise ja tasukaalu huvid võiksid üle kaaluda pragmaatilise ärihuvi? Praegu Memokraadis toimuv arutelu on nauditav aga kas jäämegi ennast siia välja elama ja rõõmustame siin nurga taga, et leidub inimesi, kes veel mõtlevad?

  • madisj

    Ärge pugege anonüümsuse taha või tooge seda esile kui kurja juurt. Kui me anonüümsuse ära kaotame ei saa me teada, mida inimesed tegelikult arvavad. See on samaväärne ühiskonna nõrkus kui asjaolu, et mõned (mitte paljud, nagu siin kiputakse väitma) ei taha avalikkuses sõna võtta, kuna kardavad kommentaare. Seega ei tohiks me eelistada üht teisele.
    Tegelikult on olemas anonüümsusele sobiv roll ja see toimib täna paljudes internetikeskkondades. Nimelt vahendaja teab täpselt, kellega tal on selle accounti taga tegemist, kuid avalikkuse ees on inimene anonüümne või pseudonüümne. Oluline, et inimene teab, et vahendaja ei kasuta seda teadmist kuidagimoodi accounti omaniku vastu ära või teeb seda ainult juhul, kui accounti omanik patustab vahendaja poolt seatud reeglite vastu.
    Ma arvan, et paari aasta jooksul on see vahevariant jõudnud ka mitmetesse siinsetesse põhikommentaariumitesse. Ilmselt sõltub see arendusvõimalustest e. masu kestvusest.

  • arve

    Huvitav, miks on Delfi ja ajalehtede kommentaarikeskkonnad nii arenemisvõimetud? Ilmselgelt on asi pigem motivatsioonis kui sobivate lahenduste puudumises. Samas, nii lihtne see ka ei ole, et EPL lihtsalt viskaks vastikud kommentaatorid välja. Registreeritud kasutajaid on muidugi võimalik bännida, aga miski ei takista neid teise nime all tagasi tulemast. Minut.ee-s esines kunagi selline ere näide nagu Kapten Trumm, kes käis kõigile pinda, aga lahti temast ei saanud. IP-aadressi alusel bännimine ei tule kõne alla, sest puudub seos 1 inimene=1 aadress. Eeltsensuur tähendab aga sisuliselt seda, et avaldatakse need kommentaarid, mis toimetajale meeldivad. Ekspressi veebis see nii ju oli, kuni nad otsustasid kommentaarid vabaks lasta. Muidugi on iseenesest mitmeid võimalusi, kuidas muuta kommentaariumi adekvaatsemaks. Notice and take down süsteem, teiste kasutajate poolt modereerimine (slashdoti süsteem jms), erinevate identifitseerimise tasemete rakendamine, samalt IP-aadressilt erinevate nimede alt saadetud kommentaaride automaatne äramärkimine jms. Lahendus ei ole see, et kehtestada üldine eeltsensuur ja id-kaardiga identifitseerimata kommenteerimine keelata. See on lihtsalt liiga puine, et ellu viia.

  • http://twitter.com/distantsignals daniel vaarik

    Miks ei ole ID-kaart lahendus? Vaadakem näiteks Tarkinvestori kommentaariumi kvaliteeti.

  • madisj

    Kui ID-kaart oleks sama lihtne ja levinud, kui tänapäeval mobiil, siis kindlasti oleks see lahendus. Ma arvan, et ID-kaardi võimalused on ajalehtede veebide ka tegemisel, kuid probleemi see ei lahenda, sest vaevalt, et ilma identifitseerimata kommentaare ära ei keelata. Samas täna näeb ID-kaardiga kommenteerimises motivatsiooni ilmselt väga väike kildkond – nimetage veel teenuseid, peale panga, kus ID-kaart massilist kasutust on leidnud?

  • ivarliiv

    ei tea, ei tea…
    Miskipärast tundub JÄTKUVALT, et läbukommenteerimise värk on O T S I T U D ja ylev6imendatud teema! Ja samas, päris mitte! Vot jah, segadus hinges.
    Delfi puhul näiteks, toimib minus (enese)tsensuur – juba oskad eristada, mida lugeda ja mida mitte ( edasikerida). Sama EPL-ga, Postimehe, EE ja muudega.
    Ja veel, tahaks väga väita, et järsku Leedo sai positiivse kohtulahendi ainult seet6ttu, et kohtunikekogu oli just seda uksu – Delfi on peldikusein ( mis mingil ajal k6vasti levis ja pushiti ja seda määratlust hakkas Delfi kohta ka tuttavate suust k6lama ).

    Aga ikkagi, mind see oluliselt ei häiri näiteks, sest seda läbu ma ei loe!

  • ivarliiv

    ei tea, ei tea…
    Miskipärast tundub JÄTKUVALT, et läbukommenteerimise värk on O T S I T U D ja ylev6imendatud teema! Ja samas, päris mitte! Vot jah, segadus hinges.
    Delfi puhul näiteks, toimib minus (enese)tsensuur – juba oskad eristada, mida lugeda ja mida mitte ( edasikerida). Sama EPL-ga, Postimehe, EE ja muudega.
    Ja veel, tahaks väga väita, et järsku Leedo sai positiivse kohtulahendi ainult seet6ttu, et kohtunikekogu oli just seda uksu – Delfi on peldikusein ( mis mingil ajal k6vasti levis ja pushiti ja seda määratlust hakkas Delfi kohta ka tuttavate suust k6lama ).

    Aga ikkagi, mind see oluliselt ei häiri näiteks, sest seda läbu ma ei loe!