Daniel Vaarik

Alljärgnev lugu ilmus esimest korda ajalehe Väike-Ameerika Hääl neljandas numbris. Seda lehte saab muide ka tellida siis, kui te ei ela Uue Maailma piirkonnas.

* * *

Ma ei tea, kuidas teil aga mina olen väga tihti sattunud elama majja, kus elab värdjas. Ülekantud tähenduses, kui ebameeldiv isik muidugi.

Kui järele mõelda, siis minu esimeseks koduks olnud kortermajas elas neid isegi mitu. Number seitsmes käis alati joomine ja number kahes elasid tüübid, kes hiivasid kõik ära, mis ripakil oli. Naine töötas neil veel lihakombinaadis. Räägiti, et ta loobib liha üle aia ja siis mees korjab teiselt poolt kokku ja toob koju.

Praegu elan ma muidu väga meeldivas majas, kuid minuga samal korrusel elab naisterahvas, kes arvab, et hoopis mina olen värdjas, vähemalt kirjutas ta mõni aeg tagasi majarahvale e-kirja, kus ta nimetas kõiki meie maja elanikke “aferistideks ja pättideks”. Seejärel ilmselt korraks järgi mõeldes, lisades “välja arvatud allakirjutanu”. Nii et värdjaprobleem pole päris lõpuni kuhugi kadunud.

Praegu tuli meelde, et alles hiljuti olin ühes kohas sünnipäeval, kus räägiti värdjast naabrist, kes takistab piirkonna arengut “nõudes detailplaneeringuid ja muud sellist”. Korraks jäin mõtlema, et kas tegemist on üldse värdjaliku sooviga aga see pole hetkel isegi oluline. Oluline on see, et alati on igas kogukonnas keegi, kes ei sobitu ühisesse pilti, peab valel ajal pidu ja pargib autot vales kohas ning oluline on see, et seesama asi viib meid väga praktilise küsimuseni, mida värdjaga teha.

Seejuures jääb lootus, et kui me suudame hakkama saada oma maja teistsugusega, siis saame me hakkama saada ka ühiskondliku tasandi tainastega, kes kohe kuidagi ei saa pihta, milles asi on ning takistavad “üldist arengut”. Tegi ju endine parlamendispiiker Ülo Nugis just avalduse, milles teatas, et ebalojaalsed peaksid Eestist lahkuma. Võib olla oli tal õigus?

Nii et kas siis suhelda värdjaga või mitte? Kõige lihtsama argumendi selles osas annab realistlik hinnang, et värdjaks võid osutuda sa ise. Seetõttu peaks igaühe huvides olema anda dürblile võimalus.

Teine oluline argument võiks tuleneda teaduslikest uuringutest. Nimelt on avastatud, et kogukonnad, mille otsustamisprotsessid on aeglasemad ja erinevaid osapooli arvestavad, püsivad kauem. Need, kus tahetakse otsuseid teha kiiremini ja kaasamata, teevad lihtsalt rohkem vigu.

Siit tuleb välja, et värdja kaasamine võib parandada pikas plaanis otsuste kvaliteeti.

Kolmas argument on see, et värdjat tuleb siiski kuidagi mõjutada, muidu elame ülejäänud elu lihtsalt iga pühapäeva hommik vihastades, kui ta oma muruniiduki liiga vara tööle tõmbab.

Suhtlemist tähistav sõna kommunikatsioon tuleneb ladinakeelsest tüvest “commun” ning tähendab “ühiseks tegemist”.  Riigi tasandil kommunikatsioon on riigi ühiseks tegemine, tänava tasandil on see
tänava ühiseks tegemine ja nii edasi.

Asi pole aga siiski lihtne. Värdjaprobleem saab ju alguse sellest, et inimesed on erinevad, näevad riiki ja tänavat erinevalt. Paljud võivad öelda, et nad ei tahagi teistega kommunikeeruda, rääkimata kommunikeerumisest nendega, kes põhimõtteliselt ei meeldi. Kuidas siis elu ühiseks teha ilma kedagi alla surumata? “Commun” tüvel põhineb ju ka sõna “kommunism”, kas see tähendab siis seda, et normaalsed peavad teistele oma ideid peale suruma?

Trikk on selles, et ühiseks ei saagi teha selliseid ideid, mis ühe poole peas juba olemas on ja millel puudub teise poole aktsepteering. Trikk on ka selles, et kõik ideed ei peagi ühised olema. Ja trikkide trikk on see, et ideede lähenemine ja kokkuleppimine võtab aega.

Kommunikatsiooniteadus ütleb meile, et kui omavahel kokku leppida kasvõi mõned lihtsad suhtlemisreeglid ning neid alati ka järgida, luua kontakte, siis hakkab värdjaküsimus vaikselt lahenema. Sama teadus ütleb, et see pole kunagi lihtne ja kui pooleli jätta, siis haihtub maagia kiiresti.

Algus on eriti raske. Võib olla on varem esinenud tülisid. Lähed naabri ukse taha, koputad ja ütled midagi tobedat, kuid samas sellist, mis on objektiivselt tõsi teie mõlema jaoks. Näiteks: “Muide, naabermaja sai aiapostide jaoks linnavalitsusest toetust.” Algus on tehtud. “Ja siis?” küsib skeptiline värdjas. Nüüd on sinu teha, kas sa võtad seda solvanguna või kutsena vestlust jätkata.