Demokraatia ilu ja valu

Tarmo Jüristo

Hiljutine diskussioon Singapuri plusside ja miinuste teemal tõi oodatult üles küsimuse demokraatia eelistest ülimuslikkusest teiste ühiskonnakorraldustega võrreldes. Juhtumisi olen ma viimasel ajal pidanud lugema ohtralt varase keskaja ja antiigi ajaloo kohta ning see pani mind antud teema peale mõtlema veidi laiemas perspektiivis.

Demokraatiaga seoses on oluline meeles pidada, et see ei ole hiljuti avastatud ja rakendatud ühiskondliku evolutsiooni tipp. Inimkond on vahelduva eduga elanud erinevates demokraatlikes ühiskonnakordades pea viimased kolm tuhat aastat. Kreeka linnriigid 6. sajandil e.m.a. olid demokraatlikud (võttes võimu üle türannidelt) ja pidasid sellistena vastu paar sajandit enne langemist Makedoonia kuningate ning seejärel Aleksander Suure valitsuse alla.

Rooma oli vabariik kuni senat 46 e.m.a. kuulutas Caesari dictator perpetuo-ks. Prantsuse Revolutsioon püüdis luua ühiskonda, milles kõik oleks võrdsed, kuni Napoleon järgnenud kaost ära kasutades (ja seejuures rahva toel!) võimule tõusis ja end imperaatoriks kuulutas. Weimari vabariik oli kahtlemata lähim representatiivsele demokraatiale, mida Saksamaa näinud oli, kuni Hitler 1933. aastal võitis demokraatlikud valimised ja pani aluse Kolmandale Riigile.

See kõik tõstatab kiusliku küsimuse: kui ajaloos on olnud nii mitmeid petlikke koidikuid, siis miks peaks demokraatia triumf seekord lõplik ja pöördumatu olema? Selle nurga alt vaadates on üsna keeruline näha inimkonna poliitilist ajalugu kui vääramatut marssi vabaduse suunas, mis tipneb meie oma 21. sajandi liberaalse demokraatiaga. Ja vast veelgi olulisemana, demokraatia hakkab selliselt paistma lihtsalt kui üks riigikord paljudest võimalikest milliseid maailmas on erinevatel aegadel proovitud ja loobutud.

“Hea küll”, võib selle peale öelda. Demokraatia ei pruugi olla midagi uut kuid, tsiteerides Churchilli enesekindlaid sõnu, “see on parim neist, mis meil võtta on”. Aga siin tasuks küsida kas see ikka on ümberlükkamatu ja universaalne tõde? Millise kriteeriumi alusel ja kelle jaoks on demokraatia parim?

Enamus meist, kes me oleme kas üles kasvanud või siis vähemalt veetnud olulise osa oma elust demokraatlikes ühiskondades, näib üsna kriitikavabalt arvavat, et mis iganes on hea meie sotsiaalses keskkonnas, on nii tänu demokraatiale, samas kui kõik mis on halvasti, on nii vaatamata demokraatiale–või siis kuna me ei ole veel jõudnud päris demokraatiani ja kõik negatiivne on lihtsalt jäänuk meie varasemast ebatäiuslikust minevikust.

Aga proovime end korraks oma vahetust olevikust distantseerida ja vaadata sellele ausa pilguga. Kujutame hetkeks ette kedagi, kes elab tuhat aastat tulevikus ning avab oma 31. sajandi vikipeedias artikli meie ajastu kohta — ja püüame kujutleda mida ta sealt leiab.

Ilmselt ei ole erilist kahtlust, et sellisele vaatlejale peab 20. sajand näima inimajaloo seni kõige brutaalsem. Maailm oli laastatud kahest globaalsest sõjast, mis tõid endaga hävingut, julmust ja viletsust mida mitte ainult polnud varem nähtud vaid isegi suudetud ette kujutada.

Maailma 20. sajandi demokraatia lipulaev, Ameerika Ühendriigid, heitis kaks tuumapommi Jaapani miljonilinnadele. Hiina käis läbi “kultuurirevolutsiooni”, mis praktikas tähendas aastatepikkust veresauna ja repressioone skaalal, mis oli võrreldav maailmasõdadega. Lisaks neile globaalse mastaabiga tragöödiatele leidis 20. sajandil aset lugematu hulk kohalikke konflikte, millest suur hulk olid ühel või teisel moel seotud nimelt demokraatlike riikide osaluse, õhutuse, toetuse või algatusega (ja sageli kombinatsiooniga nendest).

“Rahuarmastav Ameerika rahvus” pidas 20. sajandi vältel keskmiselt ühe sõja iga paari aasta jooksul, keeldudes ise seejuures allumast seadustele ja printsiipidele, mille nimel ta neid sõdu pidas. Lääne poolt domineeritud rahvusriikide katusorganisatsioon, ÜRO, võttis 1948. aastal vastu universaalse inimõiguste deklaratsiooni, mis enamuse muu maailma jaoks jäigi nimelt selleks — deklaratsiooniks.

Pool sajandit hiljem ei suutnud need kõrged ideaalid takistada genotsiide mitte ainult Aafrikas vaid ka Euroopa enda piiride sees. Sajandi lõpuks elas maailmas enam kui miljard inimest absoluutses vaesuses. 20. sajandi teine pool tõi endaga endise Euroopa impeeriumi lagunemise Aasias ja Aafrikas, mis omakorda põhjustas tohutuid sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid nii kolooniates kui emamaades.

Euroopat tabas immigratsioonilaine millist polnud nähtud enam kui tuhat aastat. Euroopa ida-aladel tõi Nõukogude Liidu kollaps endaga sarnaseid tagajärgi, põhjustades mitmeid sõdu ja jättes maha rahvuslikku vaenu ja pingeid mitmeks järgnevaks põlvkonnaks. Sajad tuhanded Kolmanda Maailma inimesed, kes püüdsid meeleheitlikult põgeneda sõdade, vaesuse ja viletsuse eest, saadeti Euroopa piiridelt tagasi ning neid hoiti aastate kaupa põgenikelaagrites, mis sageli polnud midagi enamat kui lagedale väljale püstitatud tuhanded telgid.

Vana Maailma linnades leidsid pidevalt aset rahutused–1968. aasta ülestõusud olid eriti ägedad ning suudeti vaid suure vaevaga kontrolli alla saada. Kus iganes leidis aset Lääne demokraatiate riigipeade kohtumine kaasnesid sellega demonstratsioonid ja rahutused, mida hoiti vaos massiivse politseivägivallaga, veekahurite ja pisargaasiga.

Meie hüpoteetiline artikkel jõuaks ilmselt ka järeldusele, et 20. sajandi lõpp ja 21. algus olid mastaapne moslemite tagakiusamise ajastu Läänes ja Lääne poolt. Lähis-Idas peeti maha hulk sõdu ning Lääs osales aktiivse osapoolena aastakümneid kestnud Iisraeli-Palestiina konfliktis, mis kõik tõi kaasa suurel hulgal tsiviilohvreid ja üldisi kannatusi. Moslemeid nähti (ning kirjeldati sellisena, nii poliitilistes pöördumistes kui akadeemilistes monograafiates) kui verejanulisi fundamentaliste, odium humani generis, kes vihkavad hingepõhjast Lääne vabadusi ja maailmakorda. Euroopas võeti vastu seadusi, mis keelasid moslemitel avalikult kanda oma traditsioonilist riietust.

Kui meie ajale sellises valguses vaadata, siis ei tundu asjad sugugi parimas korras olevat. Demokraatia paljukiidetud võime vigu parandada liigub parimal juhul lapsesammudega, tehes iga parandatud vea kohta kuskil mõne uue. Minule meenutab see väga otseselt seda mäsu, mis valitses Rooma Vabariigi hilistel aastakümnetel, mida märgistasid korruptsioon, populism ja pidevad sõjad ja rahutused. Ja kas selliselt on meil õigust Rooma lihtrahvale etteheiteid teha, et nad tervitasid Caesarit ja Augustust kui kangelasi, vaatamata sellele, et nood viisid hingusele representatiivse demokraatia ja kehtestasid sisuliselt diktatuuri? Augustuse võimuletulekule järgnenud pax romana, Rooma Rahu, on muide tänaseni jäänud pikimaks rahuperioodiks meie vaevatud kontinendi ajaloos.

Aga lõpetuseks, et hoida ära vääritimõistmisi–isiklikult olen ma väga selgelt demokraatia-usku. Esimesed 18 aastat oma elust veetsin ma teistsuguses riigikorras ja mulle meeldib mu tänane maailm palju enam. Nagu ilmselt enamus Antiik-Kreeka jõukatest linnakodanikest või Rooma patriitsidest tundub ka mulle, et demokraatia on ühiskonnakord mille plussid kaaluvad kaugelt üles selle miinused ja mis on eelistatav teistele võimalikele.

Samas ei ole mul illusioone selles osas, et see peaks olema ainus ettekujuteldav või igavikuline ühiskondlik formatsioon. Ma olen kindel, et ka vanas Ateenas või vabariiklikus Roomas olid omad Francis Fukuyamad, kes arvasid, et ajalugu on lõppenud ja mitte kunagi enam ei saa inimene olema allutatud võimule, mis tema ees vastutust ei kanna.

Ma arvan, et demokraatiasse tasub uskuda ja selle nimel tasub võidelda (seda küll sõnade ja ideedega, mitte tankide ja pommidega). Aga samas olen ma veendunud, et me peaksime olema demokraadid mitte sellepärast, et demokraatia on ülim riigikord ja ainus vastus maailma hädadele, vaid sellele vaatamata, et ta seda ei ole.

  • http://www.kirna.eu Aare Kirna

    No rahvavõimu puhul sõltub selle kvaliteet otseselt rahva enda kvaliteedist. Ehk sellest, kui haritud toosama rahvas nii riigi toimimise kui ka valitsemise koha pealt on.
    Eesti oma, kardan, selles osas eriti millegagi kiidelda ei saa – koolis õpetatakse seda põhikooli ja gümnaasiumi viimasel aastal a 1 kord nädalas. Hilisemat täiendõpet ei anta.
    Mõni ime siis, kui põhimass pooldab lihtsaid ja kiireid, mis sest, et valesid lahendusi.

  • http://twitter.com/paavoh Paavo

    Demokraatia või plutokraatia?

  • eimarveldre

    Kuidas tulla toime sellise demokraatiaga, kus kodanikel puuduvad piisavad teadmised ja aktiivsed hoiakud kaasarääkimiseks, osalemiseks ja otsustamiseks? On see demokratuur?

  • http://twitter.com/karikas Kari Käsper

    Täiesti nõus Tarmoga selles osas, et tänapäevane liberaalne demokraatia pole kindlasti ainus ja jääv ühiskonnakorraldus ning seda ei maksa sellisena võtta. Minul tekkis seda artiklit lugedes pigem küsimus sellest, mida täpselt demokraatiana mõista? Kuivõrd on see hoiakute ja filosoofilise lähenemise küsimus ja kuivõrd praktilise, reaalselt eksisteeriva ühiskonnakorralduse oma?

    Sageli tundub, et ideaalse demokraatiana mõistetakse mingit utoopilist lahendust, milles osalevad kodanikud on huvitatud otsustes osalemisest, on hariduselt ja sotsiaalselt staatuselt enam-vähem võrdväärsed ning teavad täpselt, kuhu nad ühiskonda liigutada soovivad, ja poliitikud omakorda on kõik omakasupüüdmatud, rahast mõjutamatud ning täidavad kodanike tahet kiiresti ja efektiivselt. Tegelikult see nii ju pole, pigem vastupidi. Lisaks kõigele muutub maailm nii kiiresti, et valimiste abil poliitilise võimu kontrollimine ja vajadusel väljavahetamine on aeglane ja ebasobiv. Demokraatiana peaksime vaatama tänapäevast demokraatiat oma erinevates vormides ja kõigi tema vigade ja ebatäiuslikkustega.

    Samas on demokraatia ka muutunud ja muutumas: minu jaoks huvitavaim on riigiülese demokraatia tekkimine Euroopa Liidu näol. See toimib traditsioonilisest riigi taseme demokraatiast erinevalt ja kaudsemalt, aga saavutab lõpuks siiski suhteliselt sarnase tulemuse.

    Viimase mõttena tekkis küsimus inimõigused versus demokraatia. Tänapäeva demokraatia on piiratud inimõiguste kaitsmise vajadusega. Demokraatlikul teel valitud enamus ei saa näiteks vähemuste õigusi rikkuda, selle vältimiseks on riigisisesed (põhiseadus, kohtud) ja riigivälised (rahvusvahelised organisatsioonid) instrumendid. Seega inimõiguste kaitse tegelikult takistab puhta demokraatia toimimist selle tavapärases tähenduses (näiteks surmanuhtlus), samamoodi nagu see piirab ka autoritaarseid rezhiime (kuigi sageli mitte nii edukalt).

  • madismuller

    Väga huvitav essee! Minus tekitas aga küsimuse viimases lõigus toodud seisukoht, et demokraatia nimel tasub võidelda sõnade ja ideedega, aga mitte relvadega. Mulle tundub, et kui see mõte lõpuni mõtelda, siis võib niimoodi demokraatia siin planeedil paraku lõpuks otsa saada. Kui ükski demokraatlik riik ei kaitseks end pommide/tankide/relvadega mitte-demokraatlike ründajate eest, siis suure tõenäosusega see demokraatlik riik ühel päeval “üle võetakse”. Kuna uus juht ei ole demokraatlik, rahva arvamust ei küsita ning viimased võitlevad vaid sõnadega, on tulemuseks üks suurem mitte-demokraatlik riik jne.. Olen üsna kindel, et Sa tegelikult tahtsid öelda, et oma nägemust demokraatiast või üldse parimast elukorraldusest ei peaks relvajõudu kasutades teistele peale suruma ja me oleme ühel meelel, et ka demokraatlikel riikidel võiks kaitse-eesmärkidel siiski sõjavägi olla.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    See on nüüd tegelikult üks eraldi suur teema ja siinkohal tasub tõesti, nagu Kari oma kommentaaris mainis, eristada demokraatiat kui abstraktset ideed ja demokraatiat kui mingi abstraktse idee konkreetset väljendust mingis antud kohas ja ajahetkel.

    Kui me räägime esimesest, siis olen vähemalt mina sügavalt skeptiline selles osas kui võimalik (või isegi otstarbekas) on ideede, ükskõik kui üllaste, nimel sõdade pidamine. Mingi konflikti võit või kaotus ei puutu ju antud idee seisukohalt vähimalgi määral asjasse, sest niimoodi võiks siis ju pidada ka sõdu nt. mitte-eukleidesliku geomeetria või impressionisliku kunsti eest.

    Kui “demokraatia” all mõista mingit konkreetset kollektiivset kultuurilist ja poliitilist enesemääramisvormi (millel võib eelpoolmainitud ideega rohkem või vähem pistmist olla), siis see on küll jah asi mida saab nii jõuga kehtestada kui kaitsta. Samas on selliste konfliktide nägemine kosmiliste heitlustena demokraatia ja totalitarismi (või siis kristluse ja islami, modernsuse ja reaktsionismi, hea ja kurja) vahel mitte pelgalt lihtsameelne vaid lausa ohtlik. Selline vaade tõstab ideaali (mis on alati partikulaarne, ideaal kellegi jaoks) ontoloogilise tõe staatusesse, mis peab, selleks et kehtida, domineerima teiste võimalike nägemuste üle. Ja siin on juba möödapääsmatult kuri karjas, seda üsna sõltumatult kas antud konflikti nähakse “kaitse-eesmärgilisena” või mitte – sest kui meelde tuletada, siis läks “the Coalition of the Willing” Iraaki nimelt meie Läänelike vabaduste ja põhiväärtuste kaitseks.

  • http://peeterpaul.motskula.net/ Peeter P. Mõtsküla

    Väärt lugemine, aga… miks sa siia sellise “ameerika filmi” stiilis demokraatialippu lehvitava lõpu külge keevitasid?

    Aga mitte seda ei tahtnud ma küsida. Mainisid oma 18 eluaastat ühes teistsuguses riigikorras ning nentisid, et nüüdne elu meeldib sulle rohkem. Sellega seoses tekkis mul üks “aga mis siis, kui…” küsimus — mis oleks, kui Eestis oleks 1940. aastal kehtestatud sotsialistlik kord, aga toimumata oleks jäänud Eesti inkorporeerimine NSV Liitu ja massiline venestamine?

    Ka mina olen elanud selles teises riigikorras. Ka mina võin kinnitada, et see kord oli suurepärasusest kaugel. Aga miski minus ütleb, et eestlastele ei olnud vastukarva mitte niivõrd sotsialistlik kord ise, kuivõrd selle importöörid.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Umm.. pigem oli asi hoopis nii, et ma mõtlesin varasema Singapuri-diskussiooni juurde lisada kommentaari, mille sisu oli väga sarnane käesoleva kirjatüki viimaste lõikudega, aga siis otsustasin neile parema arusaadavuse huvides sissejuhatuse ja teemaarenduse külge keevitada. Ja kui kogu asjast jäi “ameerika filmi stiilis demokraatialipu lehvitamise” mulje, siis tuleb mu üritus muidugi eriti haledalt läbikukkunuks lugeda – kuivõrd taotlus oli sellele üsna risti vastupidine.

    Mis puutub su teise küsimusse, siis see on nüüd üks eriti õhuke jää mille peale trampima minna. Esiteks on sedalaadi spekulatiivne ajalugu oma tõsiseltvõetavuses kuskil pihlapuust püramiidide ja tarot-kaartidega ennustamise vahel ja teiseks avab vihje eestlastele justkui olemuslikult omasele ja ajalooliselt õigustatud russofoobiale terve omaette suure ussipurgi, mida mina isiklikult parema meelega siin torkima ei hakkaks.