Kõik räägivad sellest, kas Jürgen Ligi üks hilisõhtune kiri ERR-ile oli ähvardus. Või oli see lihtsalt meediakriitika nagu Reformierakonna esindajad väidavad? Asi millest ei tasuks ärrituda? Neil, kes tahavad asja sisust aru saada, soovitan teha ühe väikese testi ja vastata kahele küsimusele:

1.   Kas ERR-i töötajatele mõjus see kiri ähvardavalt?

2. Kui mõjus, kas Jürgen Ligi seda kirja kirjutades mõistis, et see mõjub ähvardavalt?

Kui vastused mõlemale küsimusele on jaatavad, siis oli tegemist ähvardusega.

Ähvarduse puhul on oluline mõista, et sellel on erinevad tasandid. On olemas leebeid vihjeid, mille puhul tuleb ise edasi mõelda, on olemas karme röögatusi nagu piksepauk, mis ei jäta mingit võimalust vääriti mõistmiseks, kuid ähvarduse muudab tõeliseks veel üks element - ähvardaja võimalused seda ellu viia.

Meenutame kooliajast – oletame, et istusite vahetunni ajal aknalaual, kuigi see oli sisekorra eeskirjaga keelatud. Oli ju vahe, kas teie peale karjus valju häälega koristajatädi Matilda või tuli direktor ja ütles vaikse häälega: “olgu see viimane kord”? Matildal puudus võim midagi muuta, seepärast võis ta karjuda või mitte, vahet polnud. Direktoril oli võim midagi muuta ja tal polnud tarvis muud teha, kui vihjata ja te kõndisite inertsist tükk aega ringiratast nagu pupsik.

Rahandusministril on kahtlemata võim muuta ERR-i eelarvet, seepärast on ka tema nõrgal hoiatusel  suurem mõju, kui näiteks Tallinna Linnapea või Keskerakonna peasekretäri valjuhäälsel sajatusel. Ja siit jõuamegi tegelikult probleemi olemuseni ning siit näeme ka seda, miks on ebaadekvaatne väita, et Ligi kiri on lihtsalt mingisugune meediakriitika. Ei ole ja me kõik mingil tasandil teame seda, et ei ole.

Samas ei tahaks ma Ligit kritiseerida lahmivalt. Ma siiski usun sarnaselt Hagi Sheiniga, et tegemist oli rahandusministri stressiseisundiga, mis tekib keerulisest tööst  ja ma ei arva, et tema plaan oli alustada ERR-i suukorvistamist. Ma olen Rahandusministeeriumis töötanud ja tean, et kõige rohkem ärritas ka omal ajal kõiki see, kui eelnõu, mis polnud valmis, mida vahel ministergi polnud jõudnud lugeda, hakkas juba oma elu elama.

Muidugi, lahendus sellele ei ole mingisugune tugevam salastamine või kaebekirjad toimetustesse, vaid varajane kaasamine, nii öelda eelnõu plaani ise väljakäimine ja avaliku arvamuse küsimine. Kui on tulemas oluline eelnõu, siis on mõtet teha ajakirjanike seas võimalikult vara selgitustööd, mitte loota, et nad ise kõigest aru saavad või üldse asjast ei kirjuta. Natuke lõhnab siin tegemata töö või kiirustamise järele.

Kokkuvõttes arvan ma, et

1. ERR-i samm oli üpris “BBC” ja ma arvan, et avalikkus ei peaks seda sammu vaatama kui reaktsiooni mingile ühele kirjale, vaid kui kasvavale poliitsurvele üldiselt.

2. Jürgen Ligi ja tema juhitav ministeerium võiksid rohkem vaeva näha avalikkuse teavitamisega ning samuti võiks leppida asjaoluga, et meedias ilmuv kriitika ei pruugi olla alati sada protsenti objektiivne, kuid sellest veel hullem asi oleks selle kriitika puudumine.