Daniel Vaarik

On alanud rahvuslik tormijooks rohealadele, mille tunnistuseks on eestlaste ühtlane päevitumine, kahjuks mõnede nirumate eeldustega isendite puhul küll  ka lihtsalt peedisarnane punetumine koos pähepõlenud prillijälgedega. Need kes ei saa linnast ära minna, proovivad vähemalt lõunapausid pikemaks venitada ja seada vabaõhukohviku tooli nii, et nägu päikese poole oleks. Ja kui see kõik läbi on, siis on sügisel just päevitumus selle mõõdupuuks, kui hästi te puhkasite.

Naljakas, mida mood meiega teeb, sest olgugi, et päikese käes on mõnus olla, on päevitus-chic iseenest vähem kui sada aastat vana nähtus. Enne seda oli ägedam olla võimalikult hele. Vaadakem kasvõi vanu maale või mõelgem Jeesus Kristuse peale, kes pidanuks päritolu arvestades olema üpris tõmmu ning mõnede arvates isegi mustanahaline, kuid kes pahatihti näeb piltidel välja valge nagu rahutuvi, põhjuseks ilmselt see, et tema kujutised kinnistusid kultuuri aegadel, mil vähemalt maalijate ja piltide tellijate arvates oli kõvem sõna olla … hele!

Aga veel huvitavam on mõelda sellele, et päevitumus  pole ka tänasel päeval universaalselt ilus. Selle tõestuseks allpool mõned nahavalgendustoodete reklaamid Filipiinidelt ja Indiast. Ühesõnaga, ärge siis väga metsikuks minge seal päikese käes. Või nagu öeldakse, jäägem endaks!