Kristjan Lepik
2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.
Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.
Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.
1. Riikide rahakott
Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.
Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.
2. Kriis muudab mängu
Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.
Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.
3. Kreeka tragöödia
Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.
Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.
Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)
Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.
4. Kas riigid saavad kaineks?
Nassim Taleb on öelnud: “Kui eraisik muutub maksejõuetuks, siis ei kandu ta võlad ta lastele. Kui riik muutub maksejõuetuks, siis isegi sündimata lapsed kannavad seda koormat. Seetõttu riigieelarve defitsiidid on ebamoraalsed”. Nõus! Pidevalt üle võimete elamine ei ole ainult Kreeka probleem, sarnase probleemi eest on suurem osa lääneriikidest – heal ajal elasid kõik üle võimete ja nüüd tuleb hakata püksirihma pingutama.
Arvan, et globaalseks trendiks on see, et järjest rohkem hakkavad valijad mõistma, et miinuses riigieelarve on probleem kogu rahva jaoks. See tähendab, et riigid hakkavad tulusid tõstma (maksutõus) ning kulusid langetama (riigitöötajate palkade vähendamine, sotsiaalkulutuste kärpimine). Arvestades, et lääneriikide elanikkond on ka pidevalt vananemas (järjest rohkem pensionäre), siis on rohkem kreenis finantsidega riikide puhul tõenäoline ka näiteks pensionite ja muude sotsiaalkulutuste kärpimine.
5. Parem-vasak, vasak-parem?
Peale kriisi lahvatamist 2008. aastal, oli riikide võimutüüri juures näha väikest kursimuutust vasakule – arvamust “kapitalism ei tööta!” oli kuulda üha rohkem (keegi peab ju kriisis süüdi olema). Praegu hakatakse jällegi aru saama, et paljud keskpunktist vasakule jäävad poliitilised jõud on riigi tasemel liigselt kulutanud ning selleks, et saada riigi finantsid tasakaalu on nüüd vaja konservatiivsemaks muutuda. Näiteks UK viimastel valimistel kujuneski väga oluliseks valimisvõitluse teemaks see igav riigieelarve defitsiit. Rahvas hakkab aru saama, et tuleb riigieelarve tasakaalu saada – eelnevalt võimul olnud vasakpoolsemad leiboristid kaotasidki valimised ning toorid tulid võimule.
Samas siin tuleb ka märkida, et kriisi järel mängib üle maailma rolli ka inimeste pettumus poliitikas – sageli valitakse lihtsalt neid poliitilisi jõude, kes viimati võimul ei olnud. Kuigi keskmisena on vasakpoolsemad jõud suuremate riigieelarve defitsiitide pooldajad, ei ole riikide finantside küsimus minu jaoks sedavõrd parem-vasak teema, vaid pigem üldine riigi eelarvepoliitika, mis ideaalis võiks olla pikaks perioodiks paigas. Seega minu jaoks rohkem majanduspoliitiline austria koolkond vs. Keynes’i pooldajate vaheline vaidlus ning selle puhul olen ma rohkem esimeste poolt, konservatiivne poliitika pikas perspektiivis kasulikum.
6. Kui targalt on käitunud Eesti?
Kahtlemata ei ole Eesti finantside juhtimine olnud perfektne (näiteks 2008. aastal tegelesime veel kriisi eitamisega), kuid tagantjärele vaadates võib paljudes nüanssides imestada, kuidas me riigi rahade juhtimisel nii hästi oleme hakkama saanud. Eesti pikema perioodi poliitika on olnud riiklike finantside tasakaalus hoidmine – heal ajal on Eesti riigieelarve olnud isegi ülejäägis (kulutame tuludest vähem) ja see on aidanud meil koguda riigireserve, mis on kriisi aidanud üle elada. Alloleval graafikul on näha, et Eesti riigieelarve on defitsiiti (ehk miinusesse) läinud alles kriisiga, buumi-aastatel suutsime vähem kulutada kui riigi tulud sisse tõid.
Kui Kreeka riigivõlg on üle 100%, siis Eesti riiklik võlg on alla 10%, mis on saavutatud just sellega, et oleme riigieelarve hoidnud tasakaalus. Tõsi, meil on erasektori (eraisikud + ettevõtted) võlakoormus päris kõrgele kerkinud, kuid seda aitab tasakaalustada riigi madal võlatase .
Kas Eesti oleks saanud ka Kreeka kombel tõsta sotsiaaltoetusi ja muid riigi kulutusi ning eladavõlgu ? Jah, otse loomulikult. Kuid nagu näitab praegu Kreekas toimuv, oli see nende mõnus elu tuleviku arvelt – nüüd hakatakse selle eest arveid esitama.
Loomulikult meeldiks mulle, kui näiteks pensionid oleks Eestis sama kõrged kui Norras, kellele ei meeldiks. Samas tuleb aru saada, et oleme vaesem riik ning igaüks saab kulutada ikkagi ainult nii palju kui tal on. Tõsi, oleme kindlasti vähem vaesemad, kui olime seda 10 aastat tagasi, oleme suutnud majandusena areneda. Eesti ainus võimalus sotsiaalkulutuste kasvuks on ikkagi ainult majanduskasv, kui majandus kasvab, saavad sotsiaalkulutused kasvada koos majandusega.
7. Mis saab edasi?
Eesti reageeris 2009. aastal kriisile oluliselt erinevalt võrredles lääneriikidega – kui lääneriigid suurendasid riiklikke kulutusi (ja sellega ka riigieelarve defitsiite), et turgutada majandust, siis Eesti kärpis kulutusi ja pidurdas sellega majandust. Kuigi lühiajaliselt väga vastik, siis tähendas see seda, et samal ajal kui enamus maailmast tegeles probleemide tulevikku lükkamisega, tegi Eesti vastikud otsused kohe ära ja kohanes uue olustikuga kiiremini. Arvan, et päris head ajad meil maailma majanduses niipea ei taastu, käes on “kriisijärgne ajastu”. See omakorda tähendab, et ka lääneriigid peavad mingil hetkel tegema neid ebamugavaid otsuseid. Riikide kaupa on finantsseis loomulikult erinev, kõiki ühe kirvega lüüa ei saa. Problemaatilisemad riigid finantside poolest on mu meelest Kreeka-Hispaania-Portugal-Itaalia nelik (PIGS), UK ja USA. Samas näiteks Saksamaa ja Skandinaavia finantsid on üsna korralikud.
Seega kui võrrelda näiteks Eestiga, siis arvan, et PIGS-riikide majandused on viie aasta lõikes on tunduvalt raskemas seisus ning ka tavainimese jaoks on see periood seal see suure tõenäosusega paigalseis. Samas kui Eesti on kriisiga kiiresti kohanenud ning siit mu meelest luuakse vundamenti uueks kasvuks. Kriis on olnud ulatuslik ja ega sama tugev majanduskeskkond nagu buumi tipus 2007. aastal, ei tule niipea tagasi. Oluline on ka tavainimesel vaadata, mis maailmas toimub ning võrrelda Eestit teiste riikidega, mitte enda eluga aastal 2007. Eesti oma avatud (ja väikese majandusega) sõltub väga tugevalt nendest tuultest, mis maailmast tulevad. Me kipume siin oma konnatiigis toimuvaid veekeerutusi ületähtsustama, sageli on need lihtsalt globaalsed trendid, mis otsaga siia jõudnud.