Autor: Sten Tamkivi

Põlev kardin

Me tuleme tagasi Eestisse. Ei, see ei ole mingi konkreetne ühekordne uudis või tähistamist väärt eriline sündmus. Ütlen seda lihtsalt kontekstiks. Martin ja Terje eelmisel suvel, siis Rain ja Mari, kes tekitavad Tallinnas segadust elektriautoga, […]

Emafirmade isamaa

Paar nädalat tagasi tuli mul mõelda paari uue ettevõtte struktuuri peale, sealjuures otsustada või nõustada, millises riigis saab olema nende peakontor. Ja kas, peamiselt enda isiklikust patriootlikust huvist lähtuvalt võiks kallutada need firmad registreeruma Eestis.

Otsus Eestisse täna firmat teha koosneb paljudest pisikestest sisenditest. Registreerimise kiirus ja lihtsus, halduskulud, maksusüsteem, inimressurs jne. Aga lõppude lõpuks on üksainus selge väljund-mõõdik: kas Eesti ettevõtjate asutatud ja sisuliselt tegutsev firma on registreeritud kodumaal või mitte. Otsustasingi läheneda sellest tagumisest otsast ja küsida mõne suurte rahvusvaheliste ambitsioonidega noore Eesti ettevõtte käest, milline ja miks just selline on nende juriidiline struktuur.

Mis oleks kui…

Sten Tamkivi

Neile, kelle lapsepõlv on möödunud Eestis on Rudyard Kipling tuntud eelkõige oma haaravate Mowgly-juttudega. Aastal 1895 kirjutas see Briti Nobelist aga ühe tähelepanuväärse luuletuse. “If–” (ilmunud kogus “Rewards and Fairies“, 1910) algseks adressaadiks oli Kiplingi poeg John, ja kuigi sellest kujunes viktoriaanliku stoitsismi sümbol ja üks saareriigi eneseuhkuse lipukirju, peaks see tekst olema vist osa iga riigimeheks pürgija sissejuhatavast koolitusest, sõltumata tema riigist ja rahvusest.

Räägime Asjast

Ühe nädala sees sattusin lugema kolme esmapilgul omavahel seostamatut teksti. Professor Madis Metsis kirjutas Postimehes (Taome ajud atradeks), et “Eesti innovatiivsus on küll tähelepanuväärne, aga paraku jääb sellest rääkivate ja seda maailmas esindavate asjapulkade ennastupitava kiidulaulu varju,” ja takkapihta kuulutas sellise väite “karmiks tõeks”. Teiseks, ettevõtja ja investor Raivo Hein arutles pea samal ajal oma blogis tema arvates viltu kiskuvat motivatsiooni noorte internetiettevõtjate kogunemistel (kirjutasin talle ühe vastulause ka) – ja kuigi tekstis leidis ta pigem positiivset sellest, et idufirmadest rohkem räägitakse, oli artikli pealkirjaks saanud siiski Startup Hype. Ja kolmandaks, kui mu hea kolleeg Tiit, kellele neil päevil annan pärast seitset aastat üle Skype Eesti juhtimise teatepulga, andis Äripäevale online-intervjuu, leidis kohe esimese küsimuse esitanud lehelugeja, et tema tahaks kõige rohkem teada, “kuna lõpeb Eesti tüüpi eelmise “juhi” hype ja hakkavad tulema tulemused?” (kirjaviis muutmata).

Anonüümsete kommentaatorite osas on tavaks õlgu kehitades edasi liikuda, aga eespool mainitud auväärsete arvajate sõnastustele mõeldes tundub mulle, et need tsitaadid peegeldavad üht ühiskonnas tõusvat järjekordset sildistavat dihhotoomiat: Eestis on kaht sorti inimesi: need kes teevad (=head) ja kes räägivad (=pahad).

Miks ta peaks tagasi tulema?

Sten Tamkivi Külalispostitus Tallinn-Kopenhaageni lennukist Käesolevat arvamust ajendas mind kokku kirjutama möödunud nädalal Presidendi Kärajatel arenenud vestlus. Eri esinejad muretsesid seal ajude väljavoolu ja nende Eestisse tagasimeelitamise pärast, mispeale Hede Kerstin Luik juhtis tähelepanu, et […]

Aitab trollidest: lahendused

Sten Tamkivi Memokraadis viimastel päevadel kirjutatud, “rahvatsensuuri” ehk sõimlevate anonüümsete kommentaatorite probleemi lahkavate postituste kommentaarides (muide, autoriseeritud kasutajatelt ja huvitavalt diskussiooni jätkavad!) kõlab ikka ja jälle küsimus, mis võiks olla selle ühiskondliku haiguse lahenduseks. Õige, […]