Maailma riikide rahakotiprobleemid

Kristjan Lepik

2008. aastal alanud globaalne majanduskriis on palju asju maailmas pea peale pööranud, kusjuures paljud pööramisprotsessid on veel alles pooleli. Igatahes võib julgelt väita, et maailm on kriisiga palju muutunud. Enamik muutusi ei ole just kõige meeldivamad, kuid arvestades, et maailma majandus oli suure buumi käigus omajagu kreeni vajunud, on need muutused pikas perspektiivis väga vajalikud.

Olen jälginud finantsturgude kriisi lähivaates ning kuigi kohati hakkab ka minul veidi kõhe, tuleb tõdeda, et kulgemised on väga huvitavad. Muutused majandustes on erakordsed ning tõsine intellektuaalne väljakutse on prognoosida, mis võiks edasi saada, sest ajaloost olukorra ainulaadsuse tõttu paralleele palju tuua ei ole. Olen väga palju lugenud viimastel aastatel ka just laiema majanduspoliitika võtmes ja mõtisklenud riikide tehtud valikute kvaliteedi üle, eriti just selles võtmes, kui hästi Eesti siiani käitunud ning mida peaks edasi tegema.

Rain Tolki FB lehel tekkis päris asjalik arutelu Siim Nurkliku EE artikli kohta ning mulle tundus nüüd möödapääsmatu need mõlgutatud mõtted ka kirja panna – ehk selgitab see tausta, miks ühte või teist arvamust oman.

1. Riikide rahakott

Alustuseks väike ABC riikide finantsidest. Nagu igal eraisikul, on ka riikidel iga-aastased kulud ja tulud, viimase moodustavad peamiselt maksulaekumised. Kui tulud=kulud, on riigieelarve tasakaalus, kui tulud > kulud, siis riigieelarve ülejäägis ja kui kulud < tulud, siis riigieelarve defitsiidis. Kui eraisiku kulud ületavad tema kulusid, siis peab ta laenu võtma selle tasakaalustamiseks või siis näiteks televiisori maha müüma. Riigi valikud on suuresti sarnased.

Siit jõuame poliitikani. Oletame, et Molvaania nimelise riigi tulud ja kulud on mõlemad 100 ühikut. Nüüd kui meil on kaks parteid – üks ütleb, et tõstame sotsiaaltoetusi ja pensione, see on vaid 5 ühikut aastas, võtame vaid jupikese laenu ja teine ütleb eiei, oleme ikka pigem konservatiivsed, ärme kuluta üle tulude. Siis on see esimene partei ikka suure tõenäosusega populaarsem. Selline oli buumi ajal paraku trend enamikes maailma riikides.

2. Kriis muudab mängu

Molvaania tulud olid enne kriisi 100 ja kulud 105. Tuli kriis ja selle tulemusena vähenes nii ettevõtete tulu (vähem makse ettevõtetelt), kui ka töötajate tulu (vähem makse töötajatelt). Seega kukkusid Molvaania riiklikud tulud 90 peale. Tasakaalu hoidamiseks tuleks ka ju riigi kulud alla tuua. See aga on väga keeruline – paljud kulud on lepingutega seotud ja kuigi näiteks pensionite kärpimine oleks sisult loogiline (heal ajal koos tulude tõusuga neid ju tõsteti), oleks see poliitiline enesetapp ja seda ei juleta ei Eestis ega Molvaanias teha.

Seega suuresti lahendasid riigid probleemi sellega, et kulud jäid eelnevale tasemele ja puudujääv osa laenati. Eeldusel, et võlatase riigil ei ole liiga kõrge (näiteks Lätis enne kriisi 9% riigi võlg SKP-st), ei oleks selline lüke midagi traagilist. Olukorras aga, kus riigi võlg juba eelnevalt on kõrge (Kreekas enne kriisi riigivõlg 90% SKP-st), on probleem suur.

3. Kreeka tragöödia

Euroopa kultuuri häll Kreeka on paraku eriti drastiline näide selle kohta, kuidas riik on ennast aastate möödudes rahaliselt täiesti nurka mänginud. Rahaliselt Kreeka riigi jaoks häid valikuid enam ei ole, valida on ainult halbade ja veidi vähem halbade vahel. Head valikud olid Kreeka jaoks veel olemas 10, või siis pigem 20 aastat tagasi.

Miks nii? Vaadake allolevat graafikut – seal on tulpadena toodud Kreeka riigieelarve defitsiit (kui palju riik oma tuludest rohkem kulutab) ning joonega riigivõlg SKP suhtes. Eesti võitleb tõsiselt sellega, et riigieelarve defitsiit ei ületaks 3% SKPst. Tulime sellega 2009.aastal toime, mistõttu ongi meil lootust euro saada. Seda 3% piiri peaks jälgima kõik eurotsooni riigid, kuid Euroopa on paraku selle tingimuse suhtes olemasolevate liikmete suhtes silma kinni pigistanud. Oluline on ka märkida, et 2008-2010 on sarnaselt Kreekale toimunud paljudes teistes riikides järsk kasvamine riikide eelarveliste miinustega. Seega on koos sellega muutunud oluliselt tähtsamaks teemaks eelarved ja riigivõlad.

Kreeka riigieelarve defitsiit ja riigivõlg SKP suhtes (%)

Vaadake Kreeka riigieelarve defitsiiti – see on olemas olnud iga aasta alates 1970-ndate keskpaigast. Kreeka on iga aasta kulutanud rohkem kui ta on teeninud ja isegi lubatud 3% piiri alla ei ole nad jõudnud – raju! Põhjus peitub selles, et riik on teinud pidevalt üle oma võimete (sotsiaal)kulutusi ning loomulikult on need poliitikud populaarsemad, kes lubavad rohkem. Seega sisuliselt on probleemides süüdi rahvas, kes pidevalt hääletas võimule sellist poliitikat. Ühes TV saates nägin, kuidas üks Kreeka riigiametnik ütles, et tema ei ole kriisis süüdi, tema palka ei tohi vähendada. “Riik on süüdi!” Mis müstiline olevus see “riik” on? Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab, kui nii pikalt on vastutustundetult finantse juhitud riigi tasemel.

4. Kas riigid saavad kaineks?

Nassim Taleb on öelnud: “Kui eraisik muutub maksejõuetuks, siis ei kandu ta võlad ta lastele. Kui riik muutub maksejõuetuks, siis isegi sündimata lapsed kannavad seda koormat. Seetõttu riigieelarve defitsiidid on ebamoraalsed”. Nõus! Pidevalt üle võimete elamine ei ole ainult Kreeka probleem, sarnase probleemi eest on suurem osa lääneriikidest – heal ajal elasid kõik üle võimete ja nüüd tuleb hakata püksirihma pingutama.

Arvan, et globaalseks trendiks on see, et järjest rohkem hakkavad valijad mõistma, et miinuses riigieelarve on probleem kogu rahva jaoks. See tähendab, et riigid hakkavad tulusid tõstma (maksutõus) ning kulusid langetama (riigitöötajate palkade vähendamine, sotsiaalkulutuste kärpimine). Arvestades, et lääneriikide elanikkond on ka pidevalt vananemas (järjest rohkem pensionäre), siis on rohkem kreenis finantsidega riikide puhul tõenäoline ka näiteks pensionite ja muude sotsiaalkulutuste kärpimine.

5. Parem-vasak, vasak-parem?

Peale kriisi lahvatamist 2008. aastal, oli riikide võimutüüri juures näha väikest kursimuutust vasakule – arvamust “kapitalism ei tööta!” oli kuulda üha rohkem (keegi peab ju kriisis süüdi olema). Praegu hakatakse jällegi aru saama, et paljud keskpunktist vasakule jäävad poliitilised jõud on riigi tasemel liigselt kulutanud ning selleks, et saada riigi finantsid tasakaalu on nüüd vaja konservatiivsemaks muutuda. Näiteks UK viimastel valimistel kujuneski väga oluliseks valimisvõitluse teemaks see igav riigieelarve defitsiit. Rahvas hakkab aru saama, et tuleb riigieelarve tasakaalu saada – eelnevalt võimul olnud vasakpoolsemad leiboristid kaotasidki valimised ning toorid tulid võimule.

Samas siin tuleb ka märkida, et kriisi järel mängib üle maailma rolli ka inimeste pettumus poliitikas – sageli valitakse lihtsalt neid poliitilisi jõude, kes viimati võimul ei olnud. Kuigi keskmisena on vasakpoolsemad jõud suuremate riigieelarve defitsiitide pooldajad, ei ole riikide finantside küsimus minu jaoks sedavõrd parem-vasak teema, vaid pigem üldine riigi eelarvepoliitika, mis ideaalis võiks olla pikaks perioodiks paigas. Seega minu jaoks rohkem majanduspoliitiline austria koolkond vs. Keynes’i pooldajate vaheline vaidlus ning selle puhul olen ma rohkem esimeste poolt, konservatiivne poliitika pikas perspektiivis kasulikum.

6. Kui targalt on käitunud Eesti?

Kahtlemata ei ole Eesti finantside juhtimine olnud perfektne (näiteks 2008. aastal tegelesime veel kriisi eitamisega), kuid tagantjärele vaadates võib paljudes nüanssides imestada, kuidas me riigi rahade juhtimisel nii hästi oleme hakkama saanud. Eesti pikema perioodi poliitika on olnud riiklike finantside tasakaalus hoidmine – heal ajal on Eesti riigieelarve olnud isegi ülejäägis (kulutame tuludest vähem) ja see on aidanud meil koguda riigireserve, mis on kriisi aidanud üle elada. Alloleval graafikul on näha, et Eesti riigieelarve on defitsiiti (ehk miinusesse) läinud alles kriisiga, buumi-aastatel suutsime vähem kulutada kui riigi tulud sisse tõid.

Kui Kreeka riigivõlg on üle 100%, siis Eesti riiklik võlg on alla 10%, mis on saavutatud just sellega, et oleme riigieelarve hoidnud tasakaalus. Tõsi, meil on erasektori (eraisikud + ettevõtted) võlakoormus päris kõrgele kerkinud, kuid seda aitab tasakaalustada riigi madal võlatase .

Kas Eesti oleks saanud ka Kreeka kombel tõsta sotsiaaltoetusi ja muid riigi kulutusi ning eladavõlgu ? Jah, otse loomulikult. Kuid nagu näitab praegu Kreekas toimuv, oli see nende mõnus elu tuleviku arvelt – nüüd hakatakse selle eest arveid esitama.

Loomulikult meeldiks mulle, kui näiteks pensionid oleks Eestis sama kõrged kui Norras, kellele ei meeldiks. Samas tuleb aru saada, et oleme vaesem riik ning igaüks saab kulutada ikkagi ainult nii palju kui tal on. Tõsi, oleme kindlasti vähem vaesemad, kui olime seda 10 aastat tagasi, oleme suutnud majandusena areneda. Eesti ainus võimalus sotsiaalkulutuste kasvuks on ikkagi ainult majanduskasv, kui majandus kasvab, saavad sotsiaalkulutused kasvada koos majandusega.

7. Mis saab edasi?

Eesti reageeris 2009. aastal kriisile oluliselt erinevalt võrredles lääneriikidega – kui lääneriigid suurendasid riiklikke kulutusi (ja sellega ka riigieelarve defitsiite), et turgutada majandust, siis Eesti kärpis kulutusi ja pidurdas sellega majandust. Kuigi lühiajaliselt väga vastik, siis tähendas see seda, et samal ajal kui enamus maailmast tegeles probleemide tulevikku lükkamisega, tegi Eesti vastikud otsused kohe ära ja kohanes uue olustikuga kiiremini. Arvan, et päris head ajad meil maailma majanduses niipea ei taastu, käes on “kriisijärgne ajastu”. See omakorda tähendab, et ka lääneriigid peavad mingil hetkel tegema neid ebamugavaid otsuseid. Riikide kaupa on finantsseis loomulikult erinev, kõiki ühe kirvega lüüa ei saa. Problemaatilisemad riigid finantside poolest on mu meelest Kreeka-Hispaania-Portugal-Itaalia nelik (PIGS), UK ja USA. Samas näiteks Saksamaa ja Skandinaavia finantsid on üsna korralikud.

Seega kui võrrelda näiteks Eestiga, siis arvan, et PIGS-riikide majandused on viie aasta lõikes on tunduvalt raskemas seisus ning ka tavainimese jaoks on see periood seal see suure tõenäosusega paigalseis. Samas kui Eesti on kriisiga kiiresti kohanenud ning siit mu meelest luuakse vundamenti uueks kasvuks. Kriis on olnud ulatuslik ja ega sama tugev majanduskeskkond nagu buumi tipus 2007. aastal, ei tule niipea tagasi. Oluline on ka tavainimesel vaadata, mis maailmas toimub ning võrrelda Eestit teiste riikidega, mitte enda eluga aastal 2007. Eesti oma avatud (ja väikese majandusega) sõltub väga tugevalt nendest tuultest, mis maailmast tulevad. Me kipume siin oma konnatiigis toimuvaid veekeerutusi ületähtsustama, sageli on need lihtsalt globaalsed trendid, mis otsaga siia jõudnud.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Kuidas sobitub pilti Tallinna linn? Mul on praegu kuidagi mulje jäänud (jäetud?), et linna rahakotiprobleemid on täiesti kontrolli alt väljas ja meie defitsiit hiilib sealtkaudu. Oskab keegi kommenteerida?

  • http://twitter.com/tellakvere TELLAKVERE

    “Iga hääleõiguslik kodanik ikkagi vastutab”

    Nope. Mis maailmas sa küll elad? Vastutus on ikka isiklik ja personaalne.

  • ristooja

    Majanduskriisi teemalisi kirjutisi lugedes tuleb tihtipeale väga kiiresti ette vaimne blokk lugedes juba esimesest lõigust kas sõnu “neoliberalistik” või “keinsistlik”…ilmselge, kelle kallal järgnevas tekstis materdama hakatakse ja sellise sildistamisega v
    võetaksegi sisse positsioonid kaevikutes ja mingit sisulist debatti ei saagi tekkida. Siim Nurkliku kirjutises oli seda ületav osa ehk tõdemus, et kriisist võiks midagi muud ka õppida, kui see, et saime hästi hakkama…ehk siis, hakkaks teistsuguseid küsimusi esitama.

    Respekt Kristjanile viisaka arutelu eest, aga jutu peamine järeldus on taas see, et vinge, et suutsime kiiresti reageerida. Ja ongi vinge, kuigi praegu tundub, et pikemas perspektiivis ehk väga suur vahet ei olegi – võlakirjaturg surub halastamatult kõiki problemaatilisi riike raskeid otsuseid langetama, mis iganes ideoloogia hetkel võimul on. Kas ei olnud see ka Eesti kiire reageerimise üks olulisi allikaid, me ei oleks saanud teha USAt või UKd, kuna meile poleks keegi selleks lihtsalt raha andnud?

    Kas ei peaks rohkem suunama arutelu sinna suunas, et kas ja kuidas saaks Eesti saaks kasutada gaasi ja pidurit, mitte lihtsalt “on” ja “off” nuppu, nagu Indrek Neivelt seda kunagi sõnastas? Sest – kuigi väikese ja avatud majandusena on keskmisest suurem tundlikkus globaalsele majanduskasvule vältimatu – on ühiskonnale pehmendusmehhanismid vajalikud ja kasulikud, seda ka pikemas perspektiivis.

    Liiga lihtne oleks öelda, et alternatiiv on ainult Kreeka.

  • HannesK

    Kuis sa lased end Marrakechi soukil kümnete aastate jooksul järjepanu lolliks teha, ostes ühe ja sama müüa käest nooruse eliksiiri ja muutust ei toimu, siis kes vastutab?

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Ma kangutaks ka natuke selle kallal, et vasak- ja parempoolse poliitika seostamine eelarvedistsipliiniga on veidi meelevaldne. UK-s on ühtpidi, USA-s jälle pigem teisiti. Maailmavaateline erinevus nende kahe vahel ei ole mitte niivõrd eelarvetasakaalus (mis on rohkem taktikaline teema) vaid maksupoliitikas ja riigi tulude jaotuses. Põhjus, miks nt. Krugman stimulust promos ei olnud mitte selles, et talle hirmsasti meeldiks defitsiidis eelarve, vaid pigem selles, et ta kartis (olgu see siis õigustatult või mitte) deflatsioonilõksu.

    Kodanike ühise vastutuse osas — ma olen nõus, et praktikas see nii välja kukubki, vastutamegi kõik ühiselt. Samas on mul alati olnud veendumus, et millegi eest vastutamine võiks eeldada vastutusvaldkonna mõistmist ja selle üle mingi kontrolli omamist (mis muidugi on samuti funktsioon mõistmisest). Ja kuigi see oleks tõesti väga tore kui inimesed oleksid võimelised endale oma poliitiliste valikute (või valimatuste) tagajärgedest aru andma, siis täna see kohe päris kindlasti nii ei ole — ja poliitikud üldiselt ei paista sellisest asjast ka eriti huvitatud olevat, et valijaile nende poolt pakutavate pudrumägede varjukülgi (olgu need siis majanduslikud või sotsiaalsed) selgitada.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Risto, eks see artikkel puudutab vaid ühte tahku – seda kuidas riigid finantsidega hakkama saanud ning kuidas Eesti selles valguses paistab. Kuid eks see riigi finants vaid üks osa majandusest ja küsimus “kuidas Eesti peaks siit edasi minema?” on oluliselt laiem ning vääriks eraldi käsitlust. Antud artikkel läks ehk niigi veidi pikaks, ma ei tahtnud seda teemat täiendavalt lisada. Kuid see võiks siit jätk olla aruteluna küll.

    Selles suunas on väga tänuväärset tööd teinud Arengufond – vaadake nende “Kasvuvisioon 2018” projekti dokumente – http://www.arengufond.ee/foresight/growth/

  • http://twitter.com/marektiits Marek Tiits

    Kristjan, ma lingiks selle arutluse hea meelega Tarmo ühe varasema looga, kus ta vaatas paralleelselt avaliku sektori võlakoormuse kasvuga ka erasektori oma. See kui riik end lõhki laenab ei ole hea, aga see kui erasektor seda teeb on üsna täpselt sama halb.

  • http://twitter.com/marektiits Marek Tiits

    PS! Vt. ka hiljuti Economist-i blogis haakuvatel teemadel ilmunud nuppu. Räägitakse seal sellest, miks ainuüksi võlakoormuse ja inflatsiooni näitajatele keskendumisest fikseeritud kurssidega rahatsooni koos hoidmiseks ei piisa.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Õige tähelepanek, oluline oleks vaadata kogu riigi võlakoormust tegelikult neljas osas:
    1) Ettevõtted (Eestis ca. 50% võlg SKP-st)
    2) Eraisikud (Eestis ca. 50% SKP-st)
    3) Riik (Eestis ca. 8% SKP-st)
    4) Kokku (Eestis ca. 110% SKP-st)

    Ehk et Eestis on erasektor väga tempokalt laenanud ja see probleemiks ka lähiaastatel, riik õnneks mõõdukas olnud.

    Näitena ehk kõrvale USA graafiline jaotus ajas erinevate gruppide vahel ja seal graafikul see 350% on summana üks päris õõvastav number.

    http://www.tarkinvestor.ee/images/us_debt.png

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Oleme Tallinna finantse vaadanud, näeb päris halb välja – võlakoormus kõrge ja näiteks PPP projekte proovitud bilansist võlakohustusena välja viia. Lisaks Viimsi vallale üks halvema finantsseisuga kohalikke omavalitsusi.

  • http://sten.tamkivi.com Sten Tamkivi

    Kas see “vastutamise” segadus ei tule äkki puhtalt sellest vanast heast tõlkeprobleemist: accountability & responsibility ei ole päris sama asi. Erinevused ainuvastutuses või selle jagamises, võimaluses delegeerida (sh demokraatlikult valida enda esindaja otsustama) ja paratamatuses elada tagajärgedega.

  • http://twitter.com/dmitrijegorov Dmitri Jegorov

    Üks asi on arutada, kust probleemid alguse said ja kuidas neid lahendada. Teine oluline asi, mida ei tohi unustada, on see, millised probleemid võivad meid veel ees oodata.

    Paljud (mina mh) nt ei saa päris täpselt aru ekspordi kasvatamise eufooriast, kui me näeme, et meie ekspordi sihtturud on ikka veel võimaliku löögi all, sest nad ei lahendanud probleeme, vaid lükkasid lahendamise tuleviku kraesse.

    Kui me oskame ennast positsioneerida selliselt, et näe, Eestist saab osta sama toodet või teenust, aga odavamalt, millega säästad ja hoiad oma kvaliteeti jätkuvalt kõrgel tasemel, siis on OK. Aga kui tarbimine meie sihtturgudel langeb (kas riigikulutuste piiramise või maksukoormuse tõusu tõttu) ning haarab kaasa ka meie eksporditavat toodangut või meie pakutavaid teenuseid, siis on asi köööööga.

    On vaja aktiivselt otsida uusi stabiilsemaid turge (nt toorme müügist elatuvaid, aga mitte ainult). Ses osas on aserite suunal riigi poolt tehtav tervitatav. Ka Norra võiks meilt rohkem tähelepanu pälvida.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Steni poolt õige märkus – oleks vaja eesti keelt arendada?

    Ma pidasin silmas seda, et riigi kodanik ei saa öelda, et tal pole mingit süüd selles, kuhu riik tüürinud on. Kollektiivselt on siiski valitsevad jõud valitud ning sellega ka riigile suund.

    Tarmo point kahtlemata õige – tavainimene kipub tõenäoliselt pigem emotsiooni kui ratsionaalse analüüsi pealt valima, kuid eks see ole nii enamikes riikides.

    Kas siis nii : Mida targem on keskmine valija -> Seda vähem populismi saab rakenda poliitikas / Seda kvaliteetsem poliitika -> Seda paremini juhitud riik? Mõnevõrra küll üldistav, kuid riigi valikute tarkus siis algab ikka tavainimesest.

  • http://twitter.com/MarkkuPrunt Markku Prunt

    Kas USA-d ja SIGASID ikka saab defitsiidi asjus ühte ritta panna? Paul Krugman kirjutab NYT arvamuslugudes, et USA saab omale defitsiiti lubama, lausa peab seda tegema, et majanduskriisi süvenemist vältida, mis kaob tuleva majanduskasvu arvelt. Kas tuleb vahet teha, mis laadi majandusega riikidest juttu on?

    Tarmo, olen nõus sellega, mida ütled vastutamise kohta, aga antud küsimuses, eelarvepoliitika põhijoontes, ei ole juskui mitte midagi keerulist, millest kodanik aru ei peaks saama. Mäletan, et teismeealisena olid mulle paremerakonnad, eriti Isamaliit, sümpaatsed osaliselt just konservtiivse eelarevpoliitika pärast.

  • http://twitter.com/kristjanlepik Kristjan Lepik

    Markku, eks defitsiit on ikka defitsiit, sõltumata sellest, kas on see USA või Euroopa – see on tuleviku arvel võlgu võtmine (eriti kui on nii suur kui USA puhul, 10% SKP-st).

    Krugman on väga agressiivne defitsiidi pooldaja ja minu jaoks on paljud tema seisukohad majanduslikult täiesti vastuvõetamatud, ma pakuks, et Nobeli järel kõige ülehinnatum majandusteadlane ning mõne aasta pärast tuleb tal paljusid tänaseid seisukohti häbeneda.

  • http://twitter.com/svenvarkel Sven Varkel

    Mulle meeldib see seisukoht ja olen seda erinevates kommentaariumides ka väljendanud. Rahvas peabki vastutama, vastasel korral pole ju valimisi tarvis! Rahvas peab hakkama valimiskasti juures tõsiselt mõtlema, kelle poolt hääletada. Rahvas (igaüks meist!) peab vähemalt põhiseaduse endale pulkadeni selgeks tegema ning sellesse tõsiselt suhtuma. Alles siis saame rääkida kodanikuühiskonnast ja demokraatiast. Vabadus midagi teha ja vastutus tehtu eest käivad ALATI käsikäes – seda ei tohi unustada.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Eelarvepoliitika nagu ka paljude muude asjade puhul kipub kehtima vana hea tõde, et devil is in details. S.t. üldiselt on muidugi lihtne öelda ja mõista, et konservatiivne eelarvepoliitika hoiab mitmed riskid madalamad. Samas, see laenupidu mille pohmell täna üle Euroopa tasapisi kohale on jõudmas on hulga erinevate otsuste tulemus, mis tehti tänastest väga erinevates oludes ja mille tegemise hetkel nad kahtlemata palju paremad välja paistsid kui täna.

    Olari Taal olla kunagi vist öelnud, et “oleks ma poolt nii tark kui mu naine tagantjärgi, siis ma oleks rikkaim mees maailmas” ;). Kui nüüd meenutada, siis käis ka Eestis ju väga kõva jauramine sel teemal, et mille kuradi jaoks me seda raha sinna reservi korjame, kui majandus iga aasta 8% kasvada viskab ja raha uksest ja aknast sisse pressib.

    Lisaks võiks ju tähele panna, et arvestatava kontributsiooni nii USA kui UK riigivõlga andis ka kuulus 2009. aasta Financial Clusterfuck, kus inimestele just palju valikut ei antud, et kas peaks triljoni või paar pangasüsteemi reanimeerimiseks likku panema.

  • ristooja

    Kui vahet teha, siis ehk eelkõige strukturaalsel ja tsüklilisel defitsiidiil, mida ka näiteks IMF arvutab. USAl, Suurbrtannial ja sigadel on muidugi mõlemad suured. Samas USA on unikaalses olukorras võrreldes teiste riikidega dollari maailmavaluuta staatuse tõttu, mis teeb tema defitsiidid kergemini finantseeritavaks…siiani.

    Eesti tüüpi hard core lähenemine on, et jah, defitsiit on defitsiit. Samas – mõnes mõttes oli see 2008-2009 ka pealesurutud, selles mõttes, et sisuliselt oleks Eesti riigil ikka praktiliselt võimatu võlakirjaturgudelt laenata olnud. Ehk siis, eelnevast distsipliinist oli selles mõttes suhteliselt vähe abi.

  • Pingback: Meie täpne vastand Kreeka - Memokraat()

  • http://distantsignal.blogspot.com Daniel Vaarik

    Üks mu hea tuttav saatis mulle ühe Kreekas samal ajal ilmunud kolumni, mis on täiesti suurepärane ja naljakas taustalugemine, tegin sellest eraldi postituse, kuna kommentaariumi jaoks läks liiga pikaks:

    http://memokraat.ee/2010/06/meie-tapne-vastand-