Tahte triumf mõistuse üle

Daniel Vaarik

Viimane tükk, mis Vabadussõja monumendi küljest alla kukkus, ei pruukinud olla kõige suurem, kuid just sellest võib  saada viimane piisk karikasse, mis on täitunud juba aastast 2007, millest saadik on meile patriootlike loosungite all üritatud maha müüa lohakalt kokku klopsitud tööd, mille projekteerimise, projektijuhtimise ja elluviimise kvaliteet kuulub parimal juhul nõukogude aega. Aia taha läinud suurprojekti üritatakse  esitada kui “tänuvõla täitmist” Vabadussõjas osalenute ees ja kõigi eestlaste ees, kes on vabadusvõitluse nimel kannatanud.

Tundub, et ka kaitseminister Aaviksoo on aru saamas, et isegi suurimate samba poolehoidjate kannatus võib pärast viimast jama hakata katkema ning seetõttu on ta kokku kirjutanud blogipostituse, milles ta korraks väidab ennast võtvat toimunu eest küll vastutust, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest. Postituse läbilugemise järel tahaks küsida, et milles siis teie ühes lauses mainitud vastutus nüüd täpselt ikkagi seisneb, Jaak Aaviksoo, lähete valitsuse juurde uut 100 miljoni kroonist rahasummat küsima või?

Enne kui asume vaatlema, mis siis Aaviksoo postis täpselt mäda tundub olevat, astume korraks sammu tagasi ja mõtleme monumendi rolli üle üldse. Erinevalt näiteks sammuvast ekskavaatorist, on monumentidel enamasti vähe praktilisi funktsioone. Nende peamine roll on ideeline, sümboliline ning tavaliselt avaldatakse monumentidega kellelegi tänu. Sümbolilise funktsiooni puhul tõuseb eriti olulisele kohale elluviimise täpsus, puhtus. Sõdur, kes ei astu õppustel teistega ühte jalga,  rahuajal paraadile ei saa. Mida pühendunumalt, täpsemalt ja kaunimalt antud hetke võimalusi arvestades on rituaal ellu viidud, seda selgemini peaks sõnumi ülevus jõudma kohale ka vaatajani.

Võib ka lihtsama näite tuua. Kui teile antakse presidendi poolt orden, mida on viimasel hetkel kummiliimiga parandatud, siis tunnete ennast ilmselt solvatud. Kui teile tuuakse sünnipäevaks kingitus, mis on kägardatud ajalehepaberisse ning sellega kaasnevad närtsinud lilled, siis te ei usu kingitooja sõnu, et ta tegelikult teist lugu peab. Tulles tagasi monumendi juurde, kehtib sama asi. On tõesti võimalik teha garantiihooldustöid vastvalminud lennujaama juurdeehituses, kuid garantiihooldustöö monumendi puhul on silmapilkselt märk ebaõnnestumisest. Samba parandamine teibiga on aga juba põhjalik läbikukkumine. See on inimeste solvamine.

Ja ma ei räägi siin neist inimestest, kellele see monument nagunii ei meeldinud, ma räägin neist, kes usaldasid kaitseministrit, peaministrit ja valitsust, et sünnib Eesti Vabariigi tänuavaldus rasketel aegadel Eesti ideed hoidnud inimestele. Ma räägin neist, kes samba avamise hetkel pühkisid silmast pisara.

Kaitseministri blogipostitust lugedes tuleb tõesti nõustuda sellega, et sambaprojekt ulatati talle juba seisundis, kus protsess ei näinud hea välja, kuid samas oli siiski tema võimuses halvim ära hoida. On väga sümpaatne, et ta proovib anda omapoolseid selgitusi toimunule, kuid kahjuks kordab ta oma postituses üle põhiliselt üldlevinud müüte ning kasutab demagoogiavõtteid, millega loob pigem küsitavusi kui usaldust. Üritan alljärgnevalt mõningaid ministri väiteid analüüsida lähemalt.

1. Aaviksoo ütleb: “Ikka jälle meenub mulle  tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: “Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?””

Sellega üritab minister teha tehte, mille kohaselt samba austamine=vabadussõja austamine. See on paraku tähelepanu juhtimine tegelikult probleemilt.  Mitte keegi ei süüdista Jaak Aaviksood Vabadussõja tähtsaks sündmuseks pidamises, vaid ikka selles, et ta pole suutnud korraldada selle meenutamist väärilisel moel. Varasemates intervjuudes on Aaviksoo võrrelnud samba ehitust kaudselt lausa vabadusvõitluse endaga:

“Kui Vabadussõjas võidelnud oleksid mõelnud ainult oma majandusliku seisu ja isikliku heaolu peale, siis meil polekski praegu põhjust vabadussamba teemal arutelu pidada. Meil poleks vabadust,” ütles ta näiteks 2009. aasta märtsis ajalehele Põhjarannik.

Eesti välispoliitika ja Baltikumi rahumeelse tuleviku  nimel jääb vaid lootus, et kaitseminister ei ole tõesti kogu selle sambaprotsessi vältel ekselnud mingisuguses sõjaudus ja kujuteldavaid vaenlasi taga ajanud.

2. Aaviksoo ütleb: “Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.”

Müüti, et “kui meie seda sammast ei tee, siis ei tule seda kunagi” raiuti nii Reformierakonna kui IRL-i poolt avalikku teadvusesse, kuid millel see teadmine või usk õieti põhineb? Sellel, et sammast polnud seni rajatud? Jah, ma usun ka, et monumendi rajamine vabadusele on keeruline, kuid valiku seadmine rahva ette küsimusega kas “nüüd või mitte kunagi” on selgelt ebademokraatlik ning patroniseeriv. Kust teab Aaviksoo, mida rahvas tahab valimistel 2011 või 2015? Võib olla ta ikka tahtnuks küll monumenti? Ja võib olla oleks ilmunud välja mõni võimekam organisaator, kes olekski teinud parema konkursi ja parema samba? Millest selline usk enda äravalitusse?

Ja kui tagantjärele vaadata, siis tundub, et kui valitsus selle sambaga üldse midagi saavutas, siis selle, et nüüd kindlasti Eestis pikemat aega Vabadussõja monumente ei rajata. Või kui inimestele oleks esitatud küsimus nii: “kas te tahaksite kiirustades tehtud monumenti või hästi tehtud monumenti?” Milline oleks vastus siis olnud?

3. Aaviksoo ütleb: “Millest peaks üks füüsiku haridusega kaitseminister sellises otsustuskogus juhinduma?”

See on iseenesest hea ülestunnistus, millest võib järeldada, et kaitseministril puudub sümboliline mõtlemine ja ta istuks pigem laboris, kuid teisalt ei saa selle  kilbi taha pugeda. Enda seondamine füüsikaga sellisel keerulisel hetkel on kena katse proovida särada samas reas Isaac Newtoni, Ernst Rutherfordi või Jaan Einastoga, kuid Aaviksoo puhul on tegemist pikaajalise tippjuhiga, kes peaks suutma organisatoorseid küsimusi ja valikuprobleeme ette näha. Lisaks ei saa olla tänapäeva kaitseminister ainult tehnokraat. Sellega võib ta palju jama kokku keerata, kuna kaitsepoliitika eeldab väga selgelt ka suurtest sümbolitest arusaamist.

4. Aaviksoo ütleb: “Tagasivaates olen leidnud end tihti mõtlemas sellele, kuidas on võimalik kunstieksperdina aktsepteerida üht tööd 44 töö hulgast teise koha väärilisena ja anda hiljem sellele hävitav eriarvamus.”

See on nüüd küll huvitav hoop kunstiekspertide pihta. Aaviksoo üritab ilmselt praegu rääkida kitsast ringist ekspertidest, kes kuulusid otsust teinud komisjoni, samas jätab ta täielikult puudutamata klaasimeistrite, kunstnike, arhitektide ja teiste asjatundjate hulgaliselt avaldatud arvamused, milles ennustati tänaseks juhtunud probleeme ette. Ja seda ENNE monumendi rajamist.

Jättes need inimesed kuulamata, andsid nii Aaviksoo kui tegelikult ka teised valitsuse liikmed selge sõnumi, et neid arvajaid ei peeta ekspertideks ning nende teadmisi mitte millekski. Ühel hetkel hakati nende arvamuse kohta ütlema: “kus te varem olite, rong on juba läinud”, kuigi sellel momendil oleks loomulikult võinud veel tagasi tulla sambaprojekti valiku juurde.

Samuti ei olnud žüriisse kuulunud eksperdid sambaga rahul, näiteks Ülar Mark on tunnistanud EPL-is: “Mina žüriiliikmena võidutöö poolt ei hääletanud.” Ka samba projekti kaitseministrina kõigepealt käima lükanud Jürgen Ligi ütleb oma blogis:

“Kunstiinimeste protest on kodanikuühiskond paremas mõttes: need, kes aru ka saavad, lihtsalt peavad vajadusel rääkima. Kasvõi hilinemisega. Aga nad rääkisid varakult ka. Et nad nüüd selle eest ropult sõimata saavad, ei ole kodanikuühiskond. Ei ole ka rahva toetusele apelleerimine. Rahvas sai toetada sammast kui sellist, mitte niivõrd sellist sammast. Alternatiividest ei saadud teadagi, eriti kuna konkurss sai loid.”

5. Aaviksoo ütleb: “Ju on aga tõsi neil, kes ütlevad, et puhta kunstiotsuse teostamise tõenäosus olnuks pisike. Kahjuks !”

Pange tähele, milline demagoogiline viraaž! Mitte keegi pole öelnud, et otsuse oleks pidanud tegema puhtalt kunstiinimesed. Ilma poliitikute toetuseta. Ka kunstiinimeste endi (vähemalt enamuse) seisukoht on tagasi vaadates olnud see, et nende mõju oli projektile kahetsusväärselt väike ning ekspertarvamusi ei kuulatud, kuid Aaviksoo utreerib selle väite äärmusesse, jättes mulje nagu olnuks tohutu surve kunstirahvalt teha mingi siseringi valik monumendi kavandi osas.

Lisaks annab see lause mõista, et ega “puhas kunst” linnaruumi sobi ja läbi selle tehakse kunstiekspertides muidugi koheselt ullikesed, kes ei oskagi linnaruumi planeerida.

6. Aaviksoo ütleb: “Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda.”

Bloody hell! Kas Kaitseministrist on korraga saanud punamütsike, kes ei suuda riiklike huvide esindamisega hakkama saada? Mille eest makstakse kaitseministeeriumi ametnikele palka, kui nad ei oska mõistliku hinnaga hankeidki läbi viia?

See tekitab kahtluse, et ministeeriumile määratud 2 protsenti kodumaisest SKP-st on laiali jagatud sama suvaliselt.  Kui nagu öeldud, kunstist te aru ei saa, siis  millest üldse? See ONGI ju ametkonna tööks – hind kontrolli all hoida? Sellega mitte hakkama saamine on läbikukkumine, mille eest peaks keegi vastutama. Taas.

7. Aaviksoo ütleb: “Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse.”

Tõlge Aaviksoo jutust võiks kõlada umbes nii: “Mina olin puu otsas, kui pauk käis! Ja ma ei julgenud klaasiekspertidelt üle ka küsida, kuulasin särasilmseid põhjamaa noormehi!!”

Kas saab tõesti nii suletud olla, et isegi ühte telefonikõnet klaasimeistritele või arhitektidele ei olnud tahtmist teha? Kui vaadata omaaegset meediat, siis leiab nii klaasiekspertide kui arhitektide hinnanguid, mille kohaselt selline sammas ei ole klaasist sellisel kujul hea idee, lausa prohvetlikult mõjuvad näiteks arhitektide liidu liikme Aate-Heli Õuna mõttekäigud ajalehele Sakala antud intervjuus:

“Ühtse klaaskeha tunnet, nagu arvutis tehtud piltidelt paistab, ei saa tekkida — õmbluskohad jäävad selgesti aimatavaks. On selge, et niisugune väikestest detailidest koosnev konstruktsioon hakkab ühel hetkel amortiseeruma. Kui majal katus pisut läbi jookseb või mõnda kohta kivide vahele pragusid tekib, ei juhtu sellest suurt midagi. Maja jääb majaks. Kui aga niisugused vead on monumendil, torkavad need silma ja neid peab hakkama parandama. Seda ei saa lasta juhtuda! (—) Praegu kavandatav on aga ohtlik eksperiment, mille puhul võib juba ette arvata, et see kaua ei kesta.”

Klaasikunstnik Meeli Kõiva artikkel ajalehes Postimees oli samuti täiesti põrmustav:

“Soome inseneri Aulis Bertini sõnul kaotab turvaklaas aja jooksul oma esteetilise välimuse, muutub laiguliseks ja deformeerub. Karastatud klaas aga puruneb. Turvaklaasi teravad servad on alati ohustatud.”

Nii ka läks. Sammas ei püsi korralikult koos, vuugid lasevad vett läbi. Valgustid läksid juba ammu ükshaaval rivist välja, kuni need mis veel töötasid, igaks juhuks kinni pandi, sest asi nägi kole välja. Osa klaasplaate tõmbus üksvahe roosakaks ning tuli välja vahetada. Samba väiksemad tükid ja tükikesed on pidevalt logisenud ning tõepoolest, ükskord kasutati äratulnud liistude asemel isegi teipi! Siis läks muru kollaseks ja tuli mäe küljest lahti ja vahepeal tekkisid ka korruptsioonikahtlused. Ja nüüd kukuvad uued liistutükid alla.

Kurbloo võtab vaimukalt kokku üks Facebooki kasutaja, kelle sõnul “meenutab vabadussõja sammas mõnd pehkinud maja, mis seisab koos vaid tänu sellele, et termiidid hoiavad üksteisel kätest kinni”.

8. Aaviksoo ütleb: “Mulle on korduvalt ette heidetud, miks ei olnud arutelu ja dialoogi, miks ei kuulatud teisi arvamusi, miks mindi vastandumise teele. Nõus – rääkima oleks pidanud veelgi rohkem. Aga ma kahtlen, kas see oleks muutnud lõpptulemust.”

Selle lausega tunnistab Aaviksoo, et ta polnud valmis kuulama asjatundjaid ja kogu projekt oli algusest peale otsustatud. Rääkida võib, kuid see ei muuda lõpptulemust! Mis mõttes see siis üldse rääkimine on? Ja mis on saanud kaasamise heast tavast?

Aaviksoo imestab ühes Postimehes ilmunud loos, et meie arusaamad sambast, rahvusest ja iseseisvusest on “vikerkaarena taeva all laiali ja seni pole leitud prismat, mis selle ühtseks valguskiireks tagasi köidaks.”

Halloo? Tahaks küsida, et kas olete muidu esimest korda nende ühiskonna asjade peale mõtlemas või? Ühiskond ongi selline ja eriarvamused on selle üks normaalseid tunnuseid. Otsuste tegemisel nendega arvestamine on poliitiku töö. Kahjuks tehti sedapuhku otsus kiirelt ära ja siis teatati, et pole enam millestki rääkida.

9. Aaviksoo ütleb: “Aga alul ei seadnud keegi koosseisu küsimärgi alla, kõik arvasid, et on võimalik   konsensusliku otsuseni jõuda.. Mina küll uskusin, et see on võimalik. Ja nimelt sel eesmärgil oli komisjoni esimeheks valitud võimalikult sõltumatu mees – peapiiskop.”

Tõepoolest, ma usun ka, et peapiiskop on võimalikult sõltumatu mees otsustama 44 kavandi üle, millest üks on ristikujuline.

Kokkuvõtteks

Võimalik, et Jaak Aaviksoo oli poliitilise uustulnukana naiivne, kui talle anti sambaprojekt vedada. Väga võimalik, et Reformierakond ulatas selle känkra talle meelega, sest mis saab olla parim viis võimaliku konkurendi nullimiseks, kui anda talle ülesanne millel on juba algusest peale kõik läbikukkumise tunnused?

Sel juhul oleks kogu see lugu muidugi eriti küüniline.  Aga veel kord, et mitte lõpetada väga masendavates toonides –  aitäh kaitseministrile, et ta vähemalt püüab midagi selgitada, kuigi kahjuks seekord pole see siiski piisav ega veena meid, et ta on teinud head tööd, Aga jääb lootus, et ta on midagi õppinud ja saanud kogemuse, mida edasises elus heastada.

  • http://www.dragon.ee/irve/blog/ irve

    Ühel öösel Vabaduse Väljakul olles vaatasime seda õnnetut sammast, kus ta seisis: valgustamata, hall ja justkui kivist. Kui sammas oleks esialgsel kujul kivist tehtud, poleks visuaalne külg absoluutselt midagi kaotanud. Külm valgusdioodide valgus ei parandanud samba väljanägemist absoluutselt.

    Ühtlasi pean mainima, et seisin eelmisel nädalal täpselt selles kohas kuhu klaaspulk alla sadas, sest uudistasin samba sisse minekuks mõeldud luugi purustusi.

  • http://www.facebook.com/profile.php?id=100000919287186 Erik Bdot

    Miks virisetakse kogu aeg selle vabadusesamba kallal? Tegelikult on ju Eesti riik oma vabadusesammast väärt! Tegemist on ju ideaalse teostusega, ideaalse monumendiga Eesti riigile ja vabadusele! Just täpselt samamoodi nagu laguneb vabadusesammas ja mille ümber ehitatakse tara et sammas rahulikule moodujal…e pähe ei kukuks, täpselt sama lugu on ka laguneva vabadusega, laguneva Eestiga, laguneva valitsusega. Täpselt samamoodi ümbritseb ennast valitsus (nii riigi kui omavalitsused) taraga et moodujale pähe ei kukuks.

    Seega pean ütlema et võtan mütsi maha selle samba teostaja ees, kuna ta mõtles ainuvõimaliku parima teostuse sambale. Sellise idee peale ehitada lagunev sammas, sümboliseerimaks Eesti vabadust, Eesti poliitikat, ikka iga mats ei tule. Parim sammas Eesti Vabariigile!

    Ja kui kunagi sammas lagunenud, senised poliitikud mulla all, riik lagunenud, ehk kasvab peale uus põlvkond kes ehitab üles uue riigi, uue tuleviku ja kui peaks veel endiselt olema vajadus samba …

  • http://twitter.com/VolliKangas Volli Kangas

    Kõlab väga demagoogiliselt. Samas peab tunnistama, et see on parim vabandus, mis on selle õnnetu samba kohta öeldud.
    Pigem sümboliseerib see sammas poliitikute asjatundmatust ja rumalust, ligi 100 miljonit maksma läinud sammas kandideerib samasse kategooriasse kui Miljonipeldik.
    Vähemalt saab Vaarik Aaviksooga teed jooma minna: http://www.aaviksoo.ee/2010/06/09/daaniel-vaari

  • aarneve

    oot-ot – ei olnud selle vabadussamba taga Aaviksoo, vaid ühed teised RP poisid…Vaarik aga püüab meid jälle petta.

  • http://tarmojuristo.wordpress.com tarmojuristo

    Äkki räägid täpsemalt, kes selle samba taga olid? Ja ühtlasi vast siis ka seda millal Vaarik meid varem petta püüdis?